Esmaspäev, 21. detsember 2009

Eesti jahimees

Foto Margus Ansu- foto on eemaldatud


- ei ulatu enam üle kõhu serva varbaid vaatama
- omab dsiipi
- tuleb metsas dsiibist välja ainult siis kui, 1) vaja pissile minna 2) jahipukki ronida
- jahipuki aknad tegi plastikust, uksevõtit hoiab padja all
- kui vähegi võimalik laseb looma autoaknast
- omab püssi, mille hind on pöördvõrdelises väärtuses tema seksuaalse potensiaaliga
- ei kõnni kunagi rohkem kui 100 m
- teab, et metsseal on sõrad
- tema on kõik need kitsed ja sead kasvatanud ja kurjad hundid ja ilvesed söövad neid
- tema on see kõikse targem mees maailmas
- vahest sihib liiga palju ja laseb kuuli kerre oma kolleegile (enne on kerre kallanud pool liitrit konjakit)
- sihib looma hoolega, sellepärast jooksevad paljud loomad kuulivigastustega metsas ringi



Triin

Pühapäev, 20. detsember 2009

Esimene uisumatk

Pühapäeval läksime jääle. Nädalapäevad oli juba külmetanud. Kraadiklaas näitas - 11 kraadi, eelmine päev oli olnud - 17. Jää paksus 16- 20 cm, ei saanud laevateed proovimata jätta, uuema jää paksus 4 cm.

Jääl oli lahe. Kiirus oli vägev. GPS luges 15 km/h kokku. Kokku uisutasime 15,4 km.






Teine lõik uisumatkast



Triin

Laupäev, 12. detsember 2009

Siit jooksis susi

Kui me Eveliga Linnurabasse jõudsime oli lumi juba maha sadanud. Tõtt öelda oli ta seda juba eelmine päev. Lumekiht oli õhuke, maa oli kergelt valkjas. Minule oli sest imehea meel- siis on loomade jäljed õhukesel lumel näha.

Põhjus miks rabasse matkale läksime olid hundid. Teatavasti lasti oktoobri lõpus esimese lumega Linnuraba hundikarjast suur isane susi. Lootsime leida märke, et hundid pole piirkonnast kadunud ning et kari endiselt koos. Linnuraba hundikari on võitnud südameid kumedatel õhtutel ulgumisega ja pisuke nende tegemistest salvestatud filmile „Vanamees ja põder”.

Ilvese jälg

Mets ja raba näitasid meile palju. Vanal taluteel oli mudasse vajutanud on jäljed kährikud ning ilves. Raba serval oli just- just mööda jalutanud seakari. Põhjalikult puid närinud põder, mändegi polnud ära põlanud. Sõrajäljed vajutatud sügavale pinnasesse. Raba peal sattusime värskele tedre jäljereale. Kanaline oli oma jäljed älve servale vajutanud ja siis lendu läinud.


Võtsime suuna rabasaarele. Älved, laukad, raba peenrad läksid mööda paremalt ja vasakult. Ühel rabapeenral hakkas silma jäljerida. Jäljerida suundus rabasaare suunas.  See oli hundi jäljerida. Tark loom vältis pehmeid kohti ja kasutas liikumiseks ainult rabapeenraid.

Kogu meie tähelepanu läks nüüd jäljele, unustasime rääkimisegi. Mõne aja pärast liitus jälgedega veel kahed jäljed. Koos jätkati teed. Suund ikka rabasaarele. Mul oli väga hea meel. Vähemalt kolm hunti karjast on elusad ja peavad koos jahti. Rabasaarel kaotasime jälje, lumi oli seal sulanud.


Sel jahihooajal lastakse 140 hunti, pool arvatavast arvukusest.
Jahinumber võiks väiksem olla. Palju on inimesi, kes tahaksid kuulda selle targa ja salapärase looma ulgumist pimedas öös, see on unustamatu elamus! Palju on inimesi, kes tahaksid näha ja lugeda tema pulmitamist jäljeridadelt, matkata hundi elupaikades. Kas kuuleme ja näeme hunti ka järgmine aasta?



Triin

Vihmaveetoru vs. rattalukk


Kihnu 2 KÜ Lasnamäel arvab, et ratta himustamise pärast saetakse läbi veetoru mitte rattalukk.

Triin

Neljapäev, 10. detsember 2009

Kuidas Soomaal huntele kaeluseid pandi



Jahimehe kirjeldus aastast 2006, Jääger online jahindus foorumist.

"Sattusin pühapäeval sellisele üritusele kus bioloogid tahtsid hundile raadiokaelust kaela saada. Plaanis on 3 kunti kaelustada. Kuna rahvast oli ajama vaja, sain hommikul kõne ning Väikse Jorri ja 3 bioloogi saatel panime sealseid ridasid täiendama, Soomaale. 


Üritus oli siis duubel 2. Kari oli olnud 8ne, kunagi, 1 sai salakütilt kuuli. Seejärel lagunes kari 5 isendini. Selles seisus piirati hunte esimesel korral, piirded ümber ja rahvast kokku ajama (sellele karjale pole enne jahti tehtud, va salakütis siis).


Lintidest läks välja ainult emahunt, sellel piiretest suva. Seejärel tehti tore aju, mille lõpptulemusena pidi mõni huntidest jooksma spetsiaalsesse (nägi välja nagu võrkpallivõrk) võrku, väikese vahega 2 võrku, esimene pidi sisse jooksvale hundile peale langema, teine lisaks veel, et kui hunt ikkagi minema pääseb. Ajus osalesid ka igast neiud, kellest mingi hulk olid saksamaal. Neile tsirkus meeldis, ajust ei teadnud nad midagi, läksid sinna kuhu juhtus ning kui hunt nähtud, keerasid otsa ringi ja panid tagasi.


Huntidel oli aga piisavalt põnev, et tegid ajajate vahel slaalomit ning peapreemia (kes seda teab, mis see veel oli) läks sellele, kes võrgule lähemale jookseb. Võrku jooksis 3 aju kohta suur isahunt. Kõik oli kena kuni mõne sekundise siplemise järel hunt alt läbi pääses ning lähim mees mõne meetri kauguselt nõutult asja vaatas (sel mehel polnud siis hundi püüdmiseks vahendit käes). Üks hunt käis veel suht võrgu juures ära. Uinutipüss toodi välja alles siis kui oli hilja olnud. Kuuldatavasti oli aju ka natukene liiga vara alanud, sommid, kes võrgu teemal rohkem kodus ja seal asja juhendasid, polnud veel võrgu juurde jõudnud, kui hundid platsis... aga täpsemalt ei tea. Hunte nägid peaaegu kõik osalejad. 

Teisel korral, siis kui minul ka oli õnn kohal olla, oli üritust vedamas herr Männil, Herr Valdman seekord kohal polnud. Huntidest oli sisse piiratud jällegi emahunt, kes öösel otsustas piirdest lahkuda ning isahunt, kes jubedasti piirdeid kartis. Emahundist ja jooksukast veel seda, et emahundil olid päevad (magamisaseme põhjal järeldus), seega, asi kestab veel. Aju oli aga esmaklassiline ning töötas kui õlitatud, va saksapiigad, kes suht vaikselt seal ringi uitasid ning vahepeal käis isahunt seal jälle slaalomit tegemas, aga avastas, et neiusid polnudki seal kus nad pidid olema, üks neiu oli pärast aju veel pool tundi kadunud. Nojah, see selleks, hunt liikus ikkagi kenasti võrku. Seejärel saabus raadiosaatjasse teade - ajajad, stop, võite tagasi minna, hunt läks jälle võrgu alt välja. Mis seal ikka, lumi oli paks ja võrku ei saanud hästi kinnitada ning asi vajab alles harjutamist. Hundil oli tsirkust vast küllaga. Sel aastal asi edasi ei lähe, aga tuleval aastal kindlasti (kui ma ei eksi). 


Hmmm.. päris põnev kui lihtne on selliseid hunte püüda, keda pole ajuga jahitud. Esimesel korral oleks püssimehed saanud kogu karja paar korda maha lasta (va alfaemane)."



mida teised arvasid.

Baribal (Ursus americanus)

Kuidas karude monitooring Kirde- Ameerikas aset leiab. Emane sünnitab jaanuaris 2-3 poega,kes kaaluvad 200- 450g. Karust loe rohkem baribali bioloogia ja levik


Pildid umbes kuue nädalased karukutsikad. Kuidas karukutsikad välja kaevati?





2008 aasta kutsikad, nende lugu.








Triin

Teisipäev, 1. detsember 2009

Pimedas öös Emajõe soodil


Laashoonesse sõidutas meid auto 2 ja pool tundi. Sadas oavarrest, mõtlesin hirmuga, et kui sedasi kogu päevaks jääb siis mina ei lähe kuhugi. Vett pritsis kahte lehte ja kraavid ajasid üle ääre. Kui me viimaks kohale jõudsime oli sadu lakanud ja jõgi oli veest pungil ja upitas teda kallaste. Ma seisin seal Laashoone sillal ja ei jõudnud ära imestada. Vett oli palju, vett oli tõesti palju, vett oli erakordselt palju ja nii umbes kolm korda järjest. Lõpuks veel, et seda vett oli tõesti palju.

Platsike, kus olime kuu aega tagasi paadid veest välja võtnud, seda polnud. Jälgegi polnud ka teerajast, mis platsile viis. Oma paadi panime vette sügavas kraavis, rajasime tee läbi pajuvõsa jõesängini. Siis läks lahti, kes tahtis see aerutas, kes tahtis vilistas ja laulis.

Looduses toimus suur pesupäev- luhad uputasid, kraavid olid pilgeni täis vett ja jõe säng ajas üle kallaste. Meie seas olnud kalamees ei jõudnud ära korrutada, kui head kalakudemiskohad need luhad ikka on. Pragult kala küll ei võtvat, kuid kevadel võtab mis kole. Ta pidas kindlat plaani just siia tagasi tulla.

Suhteliselt väiksete ponnistustega ületasime Põltsamaa jõe tropi. Hea, et jõgi üle sängi voolab, muidu oleks pidanud hiigelkanuud 50 meetrit mööda kallast lohistama.

Suubusime Pede jõkke, vastu tuli London oma matkaonniga. Suvistest sääskedest polnud enam haisugi. Sirutasime jalgu ja tegime sooja süüa. Pakuti ühepajatoitu. Videvikuks läks kui sõime, nägime kobrast jõge ületamas.

Süütasime pealambid. Pime oli, pilved peakohal. Vahete- vahel paistis ümar kuu mööda kihutavate pilvede vahelt. Mets kohises. Mööda kihutas kallas. Pimeduse suurenedes kasvas justkui meiegi kiirus.

Vanajõe soodis. Vett nii palju, kus see säng nüüd ongi? Tuleks see kuu nüüd jälle välja. Oot, oksad ees, pead alla! Tagasi paremale, sõidame juba luhas. Kus Joonas oma kajakiga on? Ukerdab seal roo vahel. Ootame Joonast. Eemalt paistabki tema pealamp. Kui äge: pime ja puhub tuul ja on õrn kuuvalgus.

Tuled paistavad. Palupõhja omad. Pargime enda kaldale. Maja saab varsti soojaks. Saun köeb. Luristan kuuma teed ja mõtlen, kui hea ikka matkata on.

Järgmine päev tõi meie teele lendava „laudaukse” ehk kaljukotka, kuulsime tedrekulinat. Matk lõppes algava põhjaliku vihmasajuga.


Triin

Teisipäev, 27. oktoober 2009

Mets laulis

Olime kolmekesi. Sõitsime ja kuulasime pimedat ööd ja kutsusime hunti. Oli just vihma sadanud, puud raputasid endalt sademeid maha. Piisad kolksusid vastu maad.

Taas peatus, vaid pilkane pimedus meie ümber. Kutsusime. Kuid kohe tuli ka vastus, tuli sealt samast lähedalt ehk 500 meetri pealt. Vastas vana juhtisane. Vastas meile mõnuga mitmeid kordi. Kui meist jällegi tükk aega polnud kuulda, kutsus ise taas esimesena. Tema ulg oli muljetavaldav ja mällu sööbiv. Pikk, madala tämbrine ja emotsioonide rohke.

Meie dialoog kestis tunni, oleks ilmselt veel jätkunudki, kuid otsustasime edasi minna.

Pole kohanud nii sotsiaalset ja emotsionaalset looma.

Otsin, kuni kogen jälle.


Triin

Natuke sajutas

Kui ma endaga metsasihini jõudsin olid põdrad juba ees. Bert oli neid seal juba tükk aega jõudnud vaadata. Mina vaatasin ka- metsa sihil olid kaks põtra, umbes 80 meetrit meist. Kaks selle aasta vasikat nokitsesid maast rohtu ja närisid pajuoksi. Meist ei teinud kuulmagi. Ometigi vaatasid meile vahete vahel otsa.

Bert otsustas põtru veel lähemalt vaadata, tema kõvast hiilimisest ei teinud põdrad väljagi. Ainult, et ühe põdra metsa minnes, hakkas teine ka end sinna poole sättima. Hetke pärast oli metsasiht tühi, jäänud vaid hiiliv mees. Mees hiilis metsa põtradele järele, kuid üsna varsti naases ja hakkas tagasi metsasihi otsa tulema. Kohe tema seljataga tuli metsasihile põdralehm, vaatas ärevalt metsa. Sekund hiljem olid mõlemad põdravasikad ka metsasihil. Kõndivat inimest ei näinud nad keegi. Pidin valjult kätega vehkima, et Bert ometi selja taha vaataks. Oli põtradest vast 30 meetrit.

Teise vinge loomavaatluse pakkus seakari. Askelasid usinalt ühel sööti jäänud karjamaal, kui meie autost neid märkasime. Algul tundus, et põllul on kivid, kuid liikusid. Suur seakari oli. Bert väitis neid kokku 14 olevat, mul läks lugemine alati kuskil kümne juures sassi. Seapõrsad olid na põlluga ühte värvi ja mitte ei saanud neid kokku lugeda.

Muidugi hiilisime neile lähemale. Piisavalt lähedale jõudnud hakkas emis midagi kahtlustama. Tuli meie poole ja vaatas ja nuuskis õhku, siis kadus korra võsa vahele ja tuli jälle meie poole. Appi ma hakkasin täidsa kartma, ta oli ikka jube suur ja must ja saba oli täiesti sirgelt. Poleks olnud kuhugi pakku joosta. Otsustasime, et lähemale ei lähe, et mine emist tea. Tagasi pöörastes hakkas emis sihikindlalt meie poole tulema. Õnneks oli lõhnav juurikas huvitavam.

Seakari jooksis hetkega metsa, kui autouksed pauguga kinni tõmbasime.

Berdi fotokas seisis sel hetkel jõude kodus.


Triin

Reede, 2. oktoober 2009

Jahimehe pukk

Öö. Taevas punnitab täiskuu. Üksikud pilveräbalad purjetavad tast üle. Tuult pole. Vaikus. Sügav vaikus. Külm. Null kraadi ligi ehk.

Sokk haugatab meie auto uste kõlistamise peale pahaselt. Segasime tal vist midagi olulist. Metsatee, vasemal raisemik, millest kõnnime mööda. Paremal metsa sees Vihterpalu jõgi. Jahimehe pukk, ilma meheta. Mets asendub madala võsaga, paar metsasihti.

Kutsume hunte. Ootame. Sokk haugatab veel paar korda ja metsast kostuvad kellegi kilgatused. Metssiga?

PAUHH.. Kõlas lask meist poole kvartali kaugusel. Kõlas liigagi lähedal. Kõhe, oh kui kõhe. Meenus Ahto lugu tema naabrist, kes seisma mitte jäädes oleks metssea pähe maha lastud. Prrrr.. Öö lõpuni jäi hirm nahasse.



Triin

Kolmapäev, 30. september 2009

Ulguda

Ulguda öös, kutsuda hunte, kuulata hunte, ulguda koos huntidega. Nagu Gunnar Huttunen ehk ulguv mölder Arto Paasilinna raamatus.

Katkend raamatust.

Alles õhtujaheduses saatis Huttunen konsultandi maantee äärde, kust naine jalgrattaga Siposele sõitis. Mölder pööras vastassuunda ja kõndis mõttessevajunult Suukoski veskile.
"Ilus päev oli. Ma armastan konsultanti nii väga," mõtles ta.
Loojuva päikese punane valgus muutis veski nii kauniks, et Huttunen oleks tahtnud kõigest jõust ulguda lihtsalt armastusest ja õnnest..

Hull mölder meil juba on, nüüd ka ulguv mölder :)



Triin

Neljapäev, 24. september 2009

Õline sulg























Pole ammu miskit paberile saanud. Sulg roostes ja ega vägisi sealt miskit välja pigista.

Vahepeal toredaid ja lahedaid asju teinud. Muidugi hundid. Nüüd sügise poole nad aktiivsed, õpetavad omi kutsikaid murdma ja liiguvad rohkem ringi. Suvel polenud neist ei kippu ega kõppu. Lahedaima elamuse andsid nad ühel septembrikuu ööl, kui kuulsin esmakordselt nende ulgu. Öö oli pime, puhus keskmine tuul ja taevas oli pilves, tibutas kerget vihma. Jätsime auto teeserva ja kõndisime oma 600 m raba suunas. Vaikus ümberringi, vajalikud laused sosistasime. Õhku esimene kutse, ootasime, kuulasime. Hakkasin juba maas kuivaemat kohta otsime, et siin läheb kauem, kui äkki kume hääl kaugusest. Hunt. Hunt vastas meile. Vastas pika madala, bassise uluga. Keha vappus ja kõik meeled olid pingul. Milline hääl. Kutsusime veel. Vastus tuli, sel korral palju lähemalt. Appi, appi. Keha sundis põgenema. See heli jääb meelde pikaks ajaks.


Teise toreda elamuse sain rabast. Puhus tugevnev tuul. Raba. Ehk kuulen neid siit, kuigi tuul oli tugev? Valges vantsisime kohale. Istusime maha, et pimedust oodata. Vist tukkusin pisut, tuul ulus meie ümber, läks järjest pimedamaks. Me ei saanud sel ööl vastust. Kuid olla öösel rabas, tormi käes ja pimedas ja teadmata kas järgmine samm on älves. Ses oli midagi. Erilist.

Ja siis muidugi mu meeskolleegid. Tore ja lahe nendega koos töötada, kuid unustavad vahel, et mina polegi mees. Et ma ei oskagi laiu koormarihmasid kinnitada, mul polegi ketaslõikurit kodus?? ( kuidas see küll välja näha võiks?) saaksin seda kodus ehk supikontide lõikamiseks kasutada? ja kuidas ma küll ei jõua käru konksu otsa tõsta?? ja ega ma ju käruga sõites peeglisse ei vaata ja ega ma käruga ju tagurdada ei oska? ja ma ei oskagi autoratast vahetada ?? ja need mehised kahemõttelised naljad, hahahahaa.


Triin

Pühapäev, 16. august 2009

Metsa seenele

Merele pole nädal aega saanud. Eks ta ise tea.

Käisin Vova ja Piretiga seenel. See tähendab seeni korjas küll ainult Vova. Püüdis kala ka.
Meie Piretiga korjasime mustikaid, vaarikaid ja pohli.
































































Triin

Laupäev, 11. juuli 2009

Kaks kährikut ja põder

Olin sakslastega neli päeva Hiiumaa laidude vahel. Ilm oli liigagi ilus- päike siras ja tuult polnud ollagi. Kõik me küpsesime paatides, ahmisime endasse liitrite kaupa vett.

Kõrgelaiul olid kohal hülged, lambad ja kährik. Uusi tallesid polnud. Kährik oli na viletsake. Päris huvitav oli tema ülimat süstemaatilist tegevust jälgida. Sell otsis süüa, kammis hoolikalt kogu kaldaäärset, aeg ajalt pistis midagi põske. Tiirud ja kajakad peakohal riidlemas. Mind märgates ta ehmatas, pistis roostiku poole plagama. Proovisin temaga võidu joosta, eest ta ära ei saanud, kuid järgi ka ei jõudnud.

Teise päeva õhtuks jõudsime Sarve. Õnneks oli natuke rohkem tuult. Sääsed hoidsid põõsaste varju. Magamisaseme tegin randa. Niipea kui olin end mõnusalt sisse seadnud, nägin eemalt külakoera rannas jooksmas. Külakoer osutus kährikuks. Minuni jõudes jäi hetke seisatama, vaatas umbusklikult ja pani plagades tulnud teed pidi tagasi. Arvasin, et loom öö jooksul kindlasti hävitab kogu meie toiduvaru, eriti vorstid, mis olid lõkke juurde jäänud.

Hommik oli meile toitu jätnud.

Kolmas päev. Olime just aerutades jõudnud Hõralaiu ja Vohilaiu vahele, kui Hõralaiult hakkas hirmsa hooga madalat lahte ületama põder. Tegemist oli noore põdralehmaga. Sakslastel läks sebimiseks. Karjuti ELHEEEEEEEEEE! Minul tegi trummikile paar korralikku võnget. Kõik otsisid paaniliselt oma digikaameraid, ühine videokaamera oli äkitsi kadunud. Põder sörkis samal ajal rahulikult, vesi tema ümber vahutamas. Kord või kaks peatus, et meid vaadata siis jätkas ühtlases tempos oma teed. Viimati nägime teda Vohilaiu põõsaste vahel.

Jääga kohale toodud saun pakkus leilimõnusid.


Triin

Reede, 26. juuni 2009

Kesselaiu ronimine






Jaanipäeval Kesselaiule. Kogunesime keskpäevaks Virtsu linnuse alla. Paadid maha, nodi paati ja paadid merele. Timo pidas lühikese briifi. Kõlas umbes nii: Ahahh, te pole enne merel käinud?! Siis on esimene kord! Ja siis sai merele mindud.

Meri mõnusalt tormine.

Kuid see polnud teps mitte tavaline kajakimatk. Meie peamine eesmärk oli Kesselaiu panka ronida. Kuuldavasti olid Timo ja Toomas seda salaplaani juba talvest peale pidanud. Nüüd, seal Virtsu lagunenud linnuse all olime teostusele väga lähedal.

Poolteist tundi hiljem olime Kesselaiul ja veel poolteist tundi hiljem olime seinal. Sein oli lahe. Panime ülesse kaks köit. Radu, mida ronida oli viis. Kõrgust seinal oma 8 meetrit. Sein oli segu liivakivist ja dolomiidist. Pragusi oli nii vertikaalseid kui ka horisontaalseid. Kõik unustasid end ronima.

Üsna pea avastas Johannes ühe laheda raja. Kõik proovisid seda ka kohe ronida. Johannesel õnnestus see ainsana lõpuni ronida.

Vähese utsitamise peale õnnestus Ivar seinal saada. Tuli ühes tükis alla ka. Siivi ei söendanud kauaks meie juurde jääda. Silkas tagasi laagiplatsile, et raamatut lugeda ja päikesevanne võtta.

Ronisime kuni nälg võttis võimust.

Peale õhtusööki läksime uuesti. Helen ja Madis ka kambas. Taavi, Johannes ja Sandra otsustasid kajakkidega väikse sõidu teha.

Öö möödus rahulikult. Kährikuid ei nähtud. Enamus keeras ennast rannale pikali ja magas seal. Toomas ja Siivi ööbisid "söögitoas".

Järgmisel hommikul äratas mind kolm möödaujuvat luike, loksuv laine ja kuuldavalt õitsev kukehari.

Kui teised ronima läksid, otsustasin saareluuresse minna. Vinge- pikad ja sirged kiviaiad, õitsevad kelluksed, kassisabad, kukehari, härjasilmad.

Mul meenus miks ma tegelikult siia tahtsin tulla. Mu ema, oli siin saarel omal ajal matkamas käinud. Siis elas saarel veel majakavaht Kippel, tema naine ja kolm last, kes käisid Muhus koolis.
Lambaid oli siis saar täis. Mina lambaid ei näinud, küll aga veiseid.

Tiiruga tagasi jõudes proovisin veel ronida, kuid käed ei kuulanud sõna. Teistel tundus paremini minevat. Ronisid ja jõudsid ülesse ka. Sein oli oma ohvrid saanud- esimesel päeval Ivar, kelle pöial käis liigesest välja ja teisel päeval Taavi, kelle varvas sai veripunaseks.

Tagasiteel olid mõtted, et millal siia jälle tulla. Juulis.


Triin

Neljapäev, 25. juuni 2009

Suure- Pakri alvar

Merel on alati lahe. Nagu ka seekord. Paadid panime Pedasel rannale. Puhus pisuke loode tuul, andru haises rannas. Kajakas karjus. Silm ja kõrv puhkas.

Läksime Suurele- Pakrile, et seal lilli vaadata. Alvar pidavat kohe- kohe õitsele puhkema. Lillelapsi oli kokku kogunenud seitse. Eesotsas Aat ja Kai- Mai ja Ivar ning Bert ja Aadi kaks võsukest.

Saarele jõudes tegime kõigepealt muidugi süüa. Suppi. Purgisuppi. Lihapallidega. Olenemata heast maitsest lõi minu purgisupi “allergia “ välja. Teate küll punased suured punnid, mis koledasti sügelevad :)

Matk algas hästi. Juba maabusmiapaigas tuli meile vastu nõmmnelk, haisev kurereha, harilik kukehari, hallkäpp, seahernes, nõiahammas, vahulill, koldrohi, tulikad, nõmm liivateed, harilik kellukas, kassikäpp ja anemone. Tatsates läbi alvari saime veel näha kahkjaspunast käppa ja käoraamatut. Vinged olid suured väljad kõrrelistega- värihein üks pilku püüdjamaid.

Meie retke kõrghetk oli surnud põdrapull. Kes lõsutas ühe lombi kõrval ja levitas koledal kombel haisu. Tähelepanu said ka umbes kolm vana ussinahka ning vanaraud. Pommidest ja pommiaukudest ja vanadest märklaudadest ma ei räägigi.

Alvari täis õitseng jääb juuli kuusse. Siis annavad värvi sinised ussikeeled ja harilikud kellukad, lillad põdrakanepid, punased muulukad ja kollased kukeharjad. Nii palju erkasid värve! Lahe.

Tagasiteel oli meri plekk.





















































Kirjutas ja pildistas,

Triin

Pühapäev, 14. juuni 2009

Soomaa uudised




Soomaal on väike üleujutus. Eelmise nädala vihmad tegid oma töö.

Külastuskeskuse juures söövad Soti mägiveised tammusid põlvini vees. Kuid vesi ei tundunud neid häirivat. Magasid ja sumasid vees, et paremaid palasid kätte saada. Koos nendega kõndis luhas punajalgne toonekurg. Algis teadis rääkida, et tegemist isalinnuga, kes ööseks majakatuse nurgale maandub. Katus oli temast valge. Moblamasti tipp oli reserveeritud tikutajale. Seal ülevalt on hea vaade.

Üle luha paistis sinatav väli. Kohe ei saanudki aru, mis taimeliigiga tegu. Binokkel väitis, et Siberi võhumõõk ! Küll olid vinged värvid.

Magusaim elamus oli sel korral Raidil. Rait oli rattaga kodupoole sõitmas, taks järele sibamas, kui nägi paarsada meetrit külastuskeskusest kahte teed ületavat hunti!!

Triin

Laupäev, 13. juuni 2009

Pruunkaru






















Meie suurte metsade põlisasukas, pruunkaru Ursus arctos.

Kui tahad karu oma fotopurki, kirjuta triin@natourest.ee

Foto: Simmo Kikas



Triin


Kolmapäev, 10. juuni 2009

Kajakiga Tallinna lahel


Aerutamine Tallinna lahel oli minu jaoks täiesti uus asi. Olin sest vaid legende kuulnud. Küll oli see Tallinna lahe matk ikka äge olnud. Nägid merelt linna ja eriti kõvad tegijad said kiirlaevade laineid proovida. Kõik see olla olnud 5 aasta eest.

Nüüd viis aastat hiljem saab jälle Tallinna lahel aerutada. Paadid lükkasime vette Linnahalli tagant. Seal oli just paras ribake maad, et kajakki ronida ja enda merele nihutada.

Esimesena rabas mind jalust Patarei. Alles merelt hoomasin, kui võimsa ehitisega tegu. Seisis seal kaldal nii kindlalt. Kindlust tal jätkus, seinad ligi 2 m paksused. Ehitati kaitsekindluseks, oli vangla ja vanglahaigla. Kes sees käinud teab, seal pole just hea aura.

Lennusadamas oli tore sõita kõrvale sellisele hiiglasele nagu Suur Tõll. Ivo muidugi trumpas kõiki üle sellega, et oli Suures Tõllus diskol käinud. Olla koledal kombel kajanud, ideaalne diskopidamise koht :)

Bert rääkis Hundipea ja Miinisadamast. Viimases asub praegu Eesti mereväe baas. Sinna me minna ei võinud, NATO

Pisukese peatuse tegime Katariina kai juures. Maabumiskohtal oli kivile pesa teinud kalakajakas ja seinas hoolitses oma järglaste eest koduvarblane.

Tagasiteel võlus mind Tallinn oma tornide ja kraanade ja majadega ja kogu aja askeldasid laevad sadamates. Vinge oli sõita ja näha Tallinnat sellise nurga alt.

Matka lõpupräänik tuli Toomaselt- eskimopöörded vasakult paremalt. Tuli hästi välja. Mida selle kajakiga kõik teha saab!

Tulen uuesti, et jälle patsutada Suurt Tõlda ribide vahele.


Triin

Õngitsema

Vova viis mind kokku sellise lehega nagu kalale.ee. Mõeldud kalameeste jaoks, enamasti. Ega mind see kalastamine suurt huvitagi, kuid lehte sirvides olen sattunud nii mõnelegi ägedale pildile.

Kalamehed on jõe ääres üksi, on vait ja lihtsalt õngitsevad. Üks daam muidugi arvas, et nad seisavad kogu päeva :) Üksi olles muutud osa loodusest, loomad ei pane sind nii lihtsalt tähele. Tulevad teinekord päris ligi.

Kuid mõne looma lähedus mõjub hirmutavana.

esimene pilt
www.kalale.ee/pilt_aken_fs?id=696683

ja teine pilt
www.kalale.ee/pilt_aken_fs?id=696695
Välja ronimist ei jäänud mees ootama.


Triin

Teisipäev, 9. juuni 2009

Rohunepp

Mai keskel püüti Rõude luhal Andrese ja Leho eestvedamisel võrkudega kinni 7 rohuneppi. Kõik osutusid isalindudeks. Kuus neist varustati saatjatega. Tahtsime teada, kus need linnud mängu vaheajal on.

Kui mina Rõude nepimajja jõudsin oli Monika juba kohal. Peale lühikest instruktaazi võisime luhale minna. Asusin otsima neppi nr 4 ehk siis Ainarsit.

Sain veidi aja pärast signaali, põnevus kasvas. Hiilisin vaikselt tugevama signaali poole. Tuli täpselt mängust. Monikale tundus asi kahtlane, olla ka eile samast kohast tulnud. Kahtlustas, et lind saatja seljast heitnud. Natuke nokitsemist ja leidsime saatja. Ainars oli sinna mõned oma suled külge jätnud.

Taas silmi rohust tõstes nägin, et vaatan kellegiga tõtt. Põdralehmaga. Jõllitasime üksteist, kuid siis ta kadus. Olnuks me luhal sügisel ajanuks põdralehm meid kindlasti pulliga sassi. Sarved olid meil ju vägevad.

Signaalid neppidelt 5 ja 6 ajasid meid hulluks. Kord oli olematu signaal siis jälle maksimaalne. Jätsime nad luhta.















































luhal käis
Triin

Esmaspäev, 8. juuni 2009

Tigu




















Juba minu vanaisa ütles, tasa sõuad kaugele jõuad!


Triin

Teisipäev, 2. juuni 2009

Vaskuss läks üle tee




















Lisaks vaskussile sain käimisest tabada veel karu ja mägra.





































































Omi õisi upitas taevapoole mustikas, murakas.










































Triin

Esmaspäev, 1. juuni 2009

Kummid ja kiled























Kui need kaks olid selle suve ühed kõige kuumemad päevad siis meie, selle asemel et päikese käes oma nahka soojendada, olime kurguauguni kaetud kummide ja kilega. Kõik olla alguse saanud neljapäeval. Sääsed tulid just sellel päeval. Neid oli USKUMATULT palju ja nad olid kiired ja valusad ja immuunsed peaaegu igasugusele tõrjele.

Aga kõigest järgemööda.

Vesi kutsus taas, Võrtsu ja Emajõe ja Pede ja Põltsamaa jaPedja oma. Aerutasime neis kõigis. Võrtsjärv pakkus tuult! Oh oleks me siis vaid teadnud, kui tore ja jahutav see tuul võib olla.

Kui Emajõgi meid oma sängis allavoolu kandis, kanti kohale sääsed. Alati meie kannul ja kõrval pinisemas, võimalusel meid maitsmas. Prrr. Ja kogu aeg nii. Targad olid kaasa võtnud purkide viisi tõrjevahendeid. Aitas? No mitte alati.

Kuid siiski sääsed suutnud meie matka rikkuda. Vinge oli kihutada mööda vanajõe haru, teadmata kuhu iga väiksem nireke küll viib. Viis meid koprakuhilani. Kiilid lendasid, kala püüdis putukaidl, sinikael tõusis ehmatades lendu. Päike lõõskas ja tuult polnud ollagi. Kandsime kilejopesid. Higistasime.

Laager püsti koos pinisevate elukatega. Ootasid meid juba ammu matkaonnis. Lõke ei tundunud neid häirivat. Süüa võimaldasid nad meil ainult teatud tempoga ringi kõndides. Koomiline pilt olnuks möödujale.

Õhtul veele, et näha kobrast. Lasi end pikalt vaadata. Tagasiteel mökitas tikutaja, ööbikud laksutasid üksteise võidu, sokk näris rohtu. Loodus imes päevasooja endasse. Kuula veider sumin. Üleval puude kohal sääsed, kui palju sääski!! Sokk haukus.

Hommikul oli päike oma lõõskavate kiirtega varakult kohal. Ajas meid telkidest välja. Pakkisime kummid ja kiled ümber. Kui palav. Mööda sõitsid lambad, hobused sild, künnapuud, Potaste.

Vastuvool üha tugevamaks. Natuke veel.
Kohal.
Järgmine kord merele!



Triin

Neljapäev, 21. mai 2009

KARU








































Ahto nägi karu. Karu nägi Ahtot. Hetke vaatasid nad tunnustavalt üksteisele otsa.

Enne Ahtot oli pulmitavaid karusi näinud veel tema 4 aastane poeg ja tütar.

Hommikul kell 4.50 ühes käes kohvitass ja teises kaamera ja seljas hommikumantel. Isegi karu jääks sellist meest vaatama.

uudise kirjutas,

Triin

Teisipäev, 19. mai 2009

Veel kolm märki

Kevad areneb suure lõhna ja häälega.

Kohal on piiritajad. Kuulsin neid juba paar päeva tagasi. Mäletasin neid möödunud aastast, kui nad meeletu kiirusega mu Lasnamäe kõrgkorteri aknaist mööda kihutasid. Ise mõnusalt oma hüüdu lastes. Jah, nüüd on osa neist, tükki viis platsis. Lahe.

Vingematest lõhnajatest on vaher ja toomingas. Vaher mõnusalt, kergelt magusalõhnaline. Lehvitab oma lõhnaga juba kaugelt.

Toomingas õitseb. Vanarahvas ütles, et paras aeg kartul maha panna.

Lõhnu nuusutama,

Triin

Soodla jõel




Kevad on. Ja hing ihkab veele, kuid merele ei kipu, vesi veel külm. Eestimaa jõed on just loodud, et neid mööda alla kihutada. Kihutada, sest hiigelkanuu on võimeline 17-ks kilomeetriks/ tunnis.

Algus on tore, jõgi keerutab meid mööda luhta. Kord vasakule, kord paremale. Otse peaaegu üldse mitte. Vahel on ta meie teele veeretanud suured puud, kust peame kanuu üle tassima. Meie teel on oksi ja sildu mille alt tuleb läbi sõita. Mida suve poole seda enam langeb vesi sügavasse kuid kitsasse sängi, jättes meile ribakese maad.

Lookleval jõel edeneb matk kiiresti. Koitjärve raba jääb lõunasse. Teeme seal tiiru. Kõnnime esimeste laugasteni. Ümmargused. Teele jääb põlenguline rabanõlv, polügoniajast märklauad, rähni sepikoda, älveid ja rabaservas loomade rajad.

Esimesed märgid veehoidlast. Jõgi muutub laiemaks ja roogu on ohtralt.

Aerutame mööda kühmnokkluigest, ehmatame lendu sinikael ja rägapardi, mudatildri. Eemal liugleb roo-loorkull, sookurg. Roostikus laulab väsimatut rootsiitsitajat. Graatsiliste ligutustega poeb meie eest peitu tuttpütt. Sõtkas purjetab vihisevalt mööda.

Ees on suur veeväli. Oleme veehoidlal. Tervitame kalamehi, keda veepeal ohtralt.

Lõunasupp maitseb päiksepaistelises salus hästi. Jääkski siia sooja ja mõnusasse kohta.

Matka lõpp juba. See tuli ruttu.

Veel veele, et uusi jõgesid avastada.


Triin

Esmaspäev, 18. mai 2009

Põder ja ..






Põtra pildistasid Vova ja Piret







Põder on üks huvitav loom. Pikkade jalgade ja graatsilise jooksuga. Ega ta ennast just tihti näita. Päeval on peidus paksude põõsaste vahel. Välja tuleb videvikus ja varahommikuti.

Mäletan selgelt oma esimest kohtumist põdraga. Olin siis vast kuuene. Olime naabrilastega teel jõe äärde, tee viis läbi metsa, mis olid hakitud kraavidega. Seal kraavi kaldal ta oligi. Lehvitas oma suuri kõrvu ja vaatas meid sügava huviga. Huvi oli mõlemapoolne. Hetked hiljem kadus ta metsa.

Ilusal maikuu päeval läksime põtra otsima. Otsima tema kodu ja igatsesime teda ennast näha. Kaasa tuli Joosep. Joosep tegi ju põdrafilmi. Väga lahe film sai. Ägedad kaadrid.

Plaanisime põdra jaoks terve päeva. Otsisime tema elupaiku. Kohalik jääger näitas meile põtrade soolakuid. Rääkis vähem ja rohkem usutavaid jahilugusid. Soovitas kohti, kus tema teadis põtra olevat.

Sattusime kolasime Marimetsa raba servadel. Leidsime tee, mis viis mööda kõrgemat seljandikku raba äärde. Siin- seal oli põder nokitsenud pajude ja männinoorendikega. Märkasme põdrajunne.Tee servalt leidsime talviseid hundi väljaheiteid. Oli vast leid, kes oleks võinud arvata, et võsavillem siin piirkonnas elab. Hundi junne leidsime veelgi. Jälgedest rääkimata.

Mööda raba serva kõndides märkasime männinoorendikke, kus põder oli põhjalikult lõunatanud. Nii põhjalikult, et praktiliselt kõikide puude ladvad olid ära söödud. Kurb pilt. Kilomeeter eemal oli ettevaatlik metsaomanik rajanud noorendiku ümber põdraaia. Põdraaedu nägime veelgi.

Piinliku hoolega hoidsime silma peal metsasihtidel, et äkki.. Aga ei.

Marimetsas piisavalt tuuseldanud hoidsime Matsalu poole. Limonaadipeatus oli Lihulas.

Kui mina Kloostri torni ronisin oli põder juba kohal. Poisid olid torni roninud minutid kümme enne mind. Nendelt kuulsingi, et põdralehm, seda ütles Joosepi terav silm, oli tulnud luhale, nosinud paar ampsu ja heitis pikali. Seal ta siis oli ja lasi end vaadata.

Luha teises otsas oli paar kitsekest. Tedrekuked, tükki kolm. Mängivad? Sellisel kellaajal? Lolliks läind?



Põtru luurasid,

Triin, Joosep, Bert

Kolmapäev, 13. mai 2009

Kobras








































Eile õhtupoolikul kogunes Paunküla äärde ca 20 inimest, kõik selleks et näha kobrast. Jaotasime üksteist paatkondade vahel ära. Ühe paadi pealikuks sai Mihkel ja teist juhtisin mina.

Retke eesmärgiks oli testida kopravaatlust. Vette läksime raftiparvedega, kuna nad on kergemad ja nendega lihtsam majandada. Liikumiskiirus oli normis- 5 km tunnis. Tugev tuul vaibaus ka õhtuks maha. Raft on teatavasti suure purjepinnaga.

Kopralaguun- igavesti vinge koht. Väike laht, mis ümbritsetud saarest ja mille keskel väike õõtsiksaar. Õõtsiksaarele oli kobras oma ehitanud oma kuhikpesa. Vaade oli äge. Kuhikpesa koos ümbruskonnas ära söödud ja langetatud puudega. Lahe soppi ei jõudnud ainsamatki lainet, vesi oli peegel sile. Läände loojuv päike valgustas oma kiirtega kobraste maja ja osakest lahesoppi.

Seadsime end ootele. Mihkli paat jäi lahe paremasse kaldasse, mina viisin oma paatkonna sügavamale lahte sisse, viskasin ankru välja vasakus kaldas. On uskumatu kui palju hääli on looduses, kui olla tasa. Eemal uhutas õõnestuvi, sinikaelpart lendas üle laguuni, väike lehelind silk- solkus, rästad laulsid, kalakajakad lendasid üle.

Kobras laskis end oodata. Ilmutas end tunnikese pärast. Nägime teda lahesopis ujumas.
Siis korra veel ujumas. Oli näha, et teda ehmatas suur raftiparv. Teine parv hakkas meie suunas liikuma. Meie suundusime nüüd lahesopi paremasse serva. Vastu ujus meile kobras.

Suurim väljakutse oli, et pidi vaikselt olema. Pikapeale hakkasis liigesed kangeks jääma ja külm kimbutama.
Kahe tunni pärast asusime tagasi aerutama.

Häälepaelad valla.


Triin