Kobras

Eile õhtupoolikul kogunes Paunküla äärde ca 20 inimest, kõik selleks et näha kobrast. Jaotasime üksteist paatkondade vahel ära. Ühe paadi pealikuks sai Mihkel ja teist juhtisin mina.

Retke eesmärgiks oli testida kopravaatlust. Vette läksime raftiparvedega, kuna nad on kergemad ja nendega lihtsam majandada. Liikumiskiirus oli normis- 5 km tunnis. Tugev tuul vaibaus ka õhtuks maha. Raft on teatavasti suure purjepinnaga.

Kopralaguun- igavesti vinge koht. Väike laht, mis ümbritsetud saarest ja mille keskel väike õõtsiksaar. Õõtsiksaarele oli kobras oma ehitanud oma kuhikpesa. Vaade oli äge. Kuhikpesa koos ümbruskonnas ära söödud ja langetatud puudega. Lahe soppi ei jõudnud ainsamatki lainet, vesi oli peegel sile. Läände loojuv päike valgustas oma kiirtega kobraste maja ja osakest lahesoppi.

Seadsime end ootele. Mihkli paat jäi lahe paremasse kaldasse, mina viisin oma paatkonna sügavamale lahte sisse, viskasin ankru välja vasakus kaldas. On uskumatu kui palju hääli on looduses, kui olla tasa. Eemal uhutas õõnestuvi, sinikaelpart lendas üle laguuni, väike lehelind silk- solkus, rästad laulsid, kalakajakad lendasid üle.

Kobras laskis end oodata. Ilmutas end tunnikese pärast. Nägime teda lahesopis ujumas.

Siis korra veel ujumas. Oli näha, et teda ehmatas suur raftiparv. Teine parv hakkas meie suunas liikuma. Meie suundusime nüüd lahesopi paremasse serva. Vastu ujus meile kobras.

Suurim väljakutse oli, et pidi vaikselt olema. Pikapeale hakkasis liigesed kangeks jääma ja külm kimbutama.

Kahe tunni pärast asusime tagasi aerutama.

Häälepaelad valla.

Triin