Kuvatud on postitused sildiga Hiiumaa laiud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hiiumaa laiud. Kuva kõik postitused

pühapäev, 5. veebruar 2017

Tõukekelgu matk Hiiumaa laidudel


Kes ei riski, šampust ei joo. Šampust ei tahtnudki, kuid soe Tõmmu Hiid maitses Kõrgelaiul hästi. Mitte ei ma maru õlle fänn oleks, vaid talvematkal on see väga hea jook. Kui oleks meelen olnud termos ühes haarata, oleks õlle kuumaks ajanud ja termosesse valanud.

Pesupeatus Saarnaki lähistel
Tõukelk on  super hea vahend jääl liikumiseks!
Mina viskasin mõtte õhku ja noh, Tanel oli see kes ütles et camoon women, men pull yourself together. Ja nii me siis leidsime end  kell 6:30 praamipiletit laupäeva hommikul Rohukülast ostmast, eesmägiga vurada Hiiumaale ja sadamast võtta suund Kõrgelaiule.

Kõrgelaid


Muidugi olin seda ilma ja jääkaarti vaadanud aga eks, kui klassikuid tsiteerida, ilm/ ilmaolud selguvad ikka kohapeal.


Olud soosisid seda meie tõukekelgu matka, tempo oli väga hea. Ok peatus, esimene vahekiht maha. Ja siis sabasirutus Saarnakil. Pärnamäe ränk ja tuulik ja saun, oh kui tore aura sel saarel on!

Hanikatsi silm pani põlve natuke värisema. Et mine sa tea.

Keset merd. Foto:Tanel


Poolteisttundi hiljem, kui Kõrgelaid Varese tagant välja tuli, hakkas kohe nii hea, et jesss pole laiul niiii kaua juba käinud ja uuuuh, järgmisel hetkel istusin mõnusa, rahuloleva ohkega Kõrgeka lõkkeplatsi pingile maha " Tere Kõrgelaid"!

Kõrgelaiu puhkenurk. Pildistas Tanel.


Tõukelgu matkadeni,
Triin

teisipäev, 17. august 2010

Hiiumaa laiud

Hiiumaa lihtsalt peab aeg ajalt käima. Sel saarel on kummalise võluga aura, mis meelitab. Jõudsime saarele reede öösel, öö oli vinge tähed sirasid taevas ja oli tuulevaikne. Ei tahtnudkiki magama minna, kui teised riputasid telgid ülesse, siis Märten vaatas kogu öö tähtedega tött.

Joonasel välgatas öösel praamis tõeline tarkusetera, olles vaatama läinud kaugel praam omadega on ja kas Hiiumaa juba paistab, teadas ta tagasi tulles, et praam sõidab. Hommikune välgatus oli Arpolt, nähes et praam veel kaugel, teatas ta, et praam pole veel kohal.

Hommikul pakkisime nodi paatidesse ja koos Merle ja Priidu sõpradega aerutasime Kõrgelaiu suunas minema. Kui hommikul oli müristanud ja vihma puistanud siis lõunast oli ilm super mõnus. Vesi oli pea sile ja iga aerutõmme viis meid kiiresti mööda siledat vett edasi. Mõnus oli, rahu oli, kuhugi polnud kiiret, aega ja kella vaatama ei pidanud. Me lihtsalt kulgesime. 


Saarnaki tuulik

Õhtuks aerutasime Kõrgelaiule, vahepeal olime ära käinud Kaevatsil ja tiiru teinud Hanikatsil- Rein oli saarel ja tegi heina, rüüpasime kaevust vett, mis maitses imehea. Kõrgelaiule maabudes ootasid meid meie kümme lammast. Vaatasime jupike aega tõtt siis lidusid nad põõsastesse omi asju ajama.

Kõrgelaiu all

Käisime ujumas, riputasime telgid ülesse, Arpo õpetas huvilistele eskimopööret, uurisime Ahelaiul hülgeid, tegime süüa, sõime, tegime lõket, kuulasime üksteise pajatusi, jõllitasime taevas tähti. Imetore oli olla!



Hiiumaani,
Triin

neljapäev, 18. märts 2010

Kõrgelaiu valgejänes

Kui mõnus koht see Kõrgelaid on! Nii suvel kui ka talvel, siia tulles võtab ta mind alati vastu erilise rahu ja hubasusega. Kuskil läheduses puhub tuul kadakate ladvus, kuskil piiksuvad linnud. Hea on seda vaikust kuulata.






Kõrgelaiul oli ohtralt lund, kuid õnneks koorik kandis ja kerge vaevaga sai saarel ringi patseerida. Mul hakkas silma ohtralt rebase ja valgejänese jälgi, kuid rohkem nuputamist andis keegi kärplastest. Jälg oli ümmargune ja kõik käpapadjad selgesti näha. Jäljepikkus pool metsnugise omast. Kas naarits? Väidetavalt minki Hiiumaal pole ning tuhkur eelistab inimeste lähedust. Äkki õnnestub järgmine kord jälgede omanikku näha.

Valgejänese jäljed lumel


Vinge oli valgejänese jälgi ajada. Jänesed kohtab neil päevil metsades väga harva. Sattusin vaimustusse, kui nägin värskeid jälgi. Jänese isand oli teinud oma haake, kalpsanud siin seal ringi, sattusin ka tema söögilauale- pirakale maha langenud pajule. Jänesele jätkub seda pikalt- oli puu koort närinud ja peenemaid oksi oma käärteravate lõikehammastega ära hammustanud.

Valgejänese värsked toitumisjäljed



Valgejänese näritud puu

Kõrgelaiu lambad said hea noosi uut heina. Usinalt asusid seda sööma. Hea oli vaadata ära närituid kadakaid ja türnpuud. Meie looduslikud käärid teevad oma tööd :)

Agu mõõtis jää paksuseks 45 cm !


Tagasi mandrile saime Alari rõõmuks sõita uue parvlaevaga "Muhumaa". Kuid ei mingeid tasuta lõunaid nagu Agu Ivole oli rääkinud.




Kõrgelaiult,
Triin

reede, 19. veebruar 2010

Suusamatk Hiiumaa laidudel

Jah, nüüd olen suusamatkadesse täiesti ära armunud. Aga ainult neisse, mis merejääl teha saab, metsas ja rabas on lumi nii paks ja kohev, et seal suusatamine suisa piin. Merejääl aga lund ainult 10- 15 cm ja väga mõnus laiult laiule kulgeda. Visu Hunt nimelise suusaga- laius 10,8 cm ja pikkus 170 cm, sai väga edukalt hakkama. Tuul oli lume laidude servadesse või vaaludesse puhunud.



Suusad panime lumele Sarve poolsaare otsas. Ivo tassis varustus seljas, minul oli raskemad asjad kelgul ja nipet- näpet seljakotis, Bert sai viimasel hetkel Mattiaselt tema punase kelgu ja ladus sinna oma varustust.

Kõrgelaiu Ivo


Merel oli mõnus suusatada, 2 tundi ja me olime Hanikatsil. Jätsime oma pambud sinna, et hiljem tagasi tulla ja Hanikatsi majas ööbida. Kihutasime edasi Kõrgelaiule. Ah, mis tore oli suusatada! Ilm oli vinge, päike siras ja Bert ning Ivo arutasid, kes on kolm Eesti kõige kuulsamat inimest selgus, et Ruhnu Karu, Vändra Aveli ja meie Ivo, ehk siis Kõrgelaiu Ivo. Ma lisasin veel ühe nime- Kapoti Kalle.

Natuke kevade hõngu

Kõrgelaid uppus lumme, tükk tegu oli et rada metsast üles leida. Laagriplatsil oli rebane patseerinud ning lõkkeplatsil rinnuni lumi. Lambad alles, hein söödud. Kohe varsti saavad heina lisa.

Hanikatsi majas öö. Järgmine hommik ja päev oli tore tuisk. Nähtavus 400 m. Viimsed 500 m suusatasime metsateel. Juba paistiski auto.

Tuiskas. Kusagil Sarve ja Hanikatsi vahel



Näeme merejääl suusamatkal,
Triin

laupäev, 11. juuli 2009

Kaks kährikut ja põder

Olin sakslastega neli päeva Hiiumaa laidude vahel. Ilm oli liigagi ilus- päike siras ja tuult polnud ollagi. Kõik me küpsesime paatides, ahmisime endasse liitrite kaupa vett.

Kõrgelaiul olid kohal hülged, lambad ja kährik. Uusi tallesid polnud. Kährik oli na viletsake. Päris huvitav oli tema ülimat süstemaatilist tegevust jälgida. Sell otsis süüa, kammis hoolikalt kogu kaldaäärset, aeg ajalt pistis midagi põske. Tiirud ja kajakad peakohal riidlemas. Mind märgates ta ehmatas, pistis roostiku poole plagama. Proovisin temaga võidu joosta, eest ta ära ei saanud, kuid järgi ka ei jõudnud.

Teise päeva õhtuks jõudsime Sarve. Õnneks oli natuke rohkem tuult. Sääsed hoidsid põõsaste varju. Magamisaseme tegin randa. Niipea kui olin end mõnusalt sisse seadnud, nägin eemalt külakoera rannas jooksmas. Külakoer osutus kährikuks. Minuni jõudes jäi hetke seisatama, vaatas umbusklikult ja pani plagades tulnud teed pidi tagasi. Arvasin, et loom öö jooksul kindlasti hävitab kogu meie toiduvaru, eriti vorstid, mis olid lõkke juurde jäänud.

Hommik oli meile toitu jätnud.

Kolmas päev. Olime just aerutades jõudnud Hõralaiu ja Vohilaiu vahele, kui Hõralaiult hakkas hirmsa hooga madalat lahte ületama põder. Tegemist oli noore põdralehmaga. Sakslastel läks sebimiseks. Karjuti ELHEEEEEEEEEE! Minul tegi trummikile paar korralikku võnget. Kõik otsisid paaniliselt oma digikaameraid, ühine videokaamera oli äkitsi kadunud. Põder sörkis samal ajal rahulikult, vesi tema ümber vahutamas. Kord või kaks peatus, et meid vaadata siis jätkas ühtlases tempos oma teed. Viimati nägime teda Vohilaiu põõsaste vahel.

Jääga kohale toodud saun pakkus leilimõnusid.


Triin