Laupäev, 23. juuni 2012

Ruhnu! Siin me oleme!


Kui me omad paadid auto katusele saime ja kogu kama samuti autos oli, oleks ma tahtnud heili krullilikult targutada, et see matk on küll hästi alanud. ;)

Katusel oli meil neli kajakki ja meid oli ka neli- mina, Toomas, Arpo ja Timo. Plaan oli aerutada Ruhnu.

Munalaiu sadamas paate pakkimas
Esimene peatus Munalaiu sadam. Siin pakkisime oma asjad paati, jätsime Siivi endale kärele lehvitama ja sõit Kihnu suunas algas. Tuul oli vastu, kuid sõit oli sest hoolimata mõnus. Aerutasime rütmis 50 min. sõitu ja 10 min. puhkust. Kihnu suunas oli isegi natuke raske neid puhkusi teha, oleks tahtnud vaikselt kogu aeg edasi tiksuda.

Kihnu majaka alla jõudsime 3 tunni pärast. Ning täpselt õigel ajal. Ornitoloogid olid just tööle saanud linnuradari, koos uudistasime arvuti pilti, kus linnud nagu väiksed spermatosoidid ringi siblisid.

Öösel olles just sõba silmale saanud tuli meie telkide manu auto, mille bassine rütm oli juba 200 m eemalt kuulda. Arpot nuiasid nad koos pidu panema ja uurisid talt ega tal "antsu" pole. Arpol ei olnud ja umbes 15 min hiljem suundus seltskond teise Kihnu otsa, tümakas järele tormamas.

Hommik oli unine. Keetsin pudru ja jõime teed/kohvi. Start Ruhnu suunas oli umbes kell 5 hommikul.

Kohe stardime Ruhnu suunas
Aerutasime. Lahe ja mõnus oli aerutada. Päike tõusis ja soojendas meie kuklaid. Polnud tuult, polnud lainet. Jälgisime rütmi 50 min aerutamist ja 10 min puhkust. Esimene tund oli jutukas, teise ajal tükkisi uni vägisi peale. Aju lülitas end välja ning  käed ja keha liigutas end automaatselt. Proovisin kellegiga padrata, et und vähegi eemale peletada, laulsin ja ümisesin, aitas küll.


Puhkeketked keset Liivi lahte



Seal keset Liivi lahte oli kummaline aerutada, ükskõik kuhu me vaatasime seal polnud midagi. Oli vaid horisont. Meri oli hall ja taevas oli horisondi kohalt valge. Horisondi triip oli tugev ja see meenutas mul Trumani show merd. See oli harjumatu ja imelik ja kummaline ja kohati isegi raske ja vastik. Mingi hetkel tekkis mul tugev tunne, et aerutan Soomaa suurvetel, Meiekose silla poole, et vasakul on mets ja minu ees elektripostid.

Tegime umbes poole maa peal, kui Ruhnu oli 25 km ja Kihnu 28 km sooja lõuna. Seks otstarbeks olime termostega kuuma vett kaasa võtnud. See tuli vaid lisada kuivatatud pastale.

Pauside ajal saime end korralikult sirutada, koivad kokpitist välja tirida ja sabalihast paremini nihutada. Luristasime vett ja manustasime süsivesikuid.

Ruhnu nägemine lisas indu ja uut energiat. Samal ajal olid ka veel Kihnu radaritorn näha.

Mida lähemale Ruhnule seda oodatumaks läksid need 10 minutilised puhke pausid. Ning seda rohkem andis tagumik endast tunda.

Ruhnus!
Imeline tunne oli ronida peale 53 km ja peale 10 tundi istumist kaldale! Ja Ruhnu oli ilus ja äge saar. Meid tervitas valge kilomeetrite pikkune liivarand. Mul tekkis tunne, justkui oleks jõudnud dzunglisaarele valge liiv ja laine loksumas ja ei ühtegi inimest


Ruhnu puukirik

Parkisime ennast sadamasse. Telgid püsti. Peale väikset snäkki ja kosutavat õlut, kisti mind uneriiki, poisid jäid veel asjatama ja sooja sööki vaaritama.

Ruhnu tuletorn


Hommikul nägime ära ka puukiriku! Uskumatu milline lahe ehitis. Sellepärast tasub juba Ruhnu aerutada!

Juhuuu! Tegime ära!

Pilte meie sõidust näeb http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157630264784430/

Triin,


Laupäev, 2. juuni 2012

Kajakiga Ruhnu

Mõlgutan mõtteid Ruhnust. Tegelikult oleme me Eveliga juba mitmeid aastaid sest saarest unistanud ja mõelnud, et peaks minema. Kui sain teada, et Toomasel, Timol ja Arpol on sama mõte, lõin punti. Eveli arvas, et kahjuks ta sel korral osaleda ei saa. Nojah ja siis kohe järgmine kartus, kuidas selliste suurte ja tugevate meestega koos aerutada, ilma et nad täpiks ei kao. Ilmselt saan enda kasutusse kiire püssi nimega Viiking ning muidugi tuleb ohtralt kilomeetreid koguda.

Õnneks rääkisin ekspetsist "kogemata" Margusele, kellele hakkas mõte päris meeldima. Kui õnneks läeb istume koos kaheses paadis ja aerutame koos teistega Ruhnu suunas.  Kui ilm lubab muidugi.

Ilma suhtes oli Sixten eriti skeptiline. Arvas, et me puhta ullikesed kui loodame, et nädala aja jooksul suudame Ruhnu ja tagasi aerutada. Näis.

Türi- Toris ja Võhandust on palju aega möödas ja keha unustanud selle aerutamisliigutuse. Esimene "trenn" koos Andrega polnud just suurem asi. Aga merel oli tore olla. Õhtupoolikul tõmbas tuule alla ja meri oli sile. Lennusadama lähistel kihutas Ivo oma jüngritega mööda. Ivoli oli erkpunane müts peas. Tulid just sukeldumast.


Triin