Kuvatud on postitused sildiga kajakimatk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kajakimatk. Kuva kõik postitused

neljapäev, 22. juuli 2010

Maailma tekke juures

Vilsandi on tore saar, vaadata on seal täpselt kaks asja- Vilsandi majakas koos abihoonetega ja paadikuur, kus omal ajal seisis kümnemeheline sõudepaat. Tegemist oli nn. päästejaamaga, kui hädalised merel lükati paat vette ja mindi appi.

Vilsandi päästejaam

Vilsandilt aerutasime 300 m läände Alumisele Vaikale, mis tuntud oma linnuhotellide poolest. Omal ajal olevat need sinna loonud Artur Toom. Kakerdasime laiul ringi ja vaatasime linnuhotelle, mis olid eelkõige rajatud hahkadele.

Vasakul päästejaam, keskel Vilsandi majakas

Ööseks maandusime Loonalaiu lääne ossa. Tormid olid seda maajuppi tublisti kujundanud. Kogu rand oli klibuvalline. Öö magasime klibul, lageda taeva all, ei raasugi sääski!

Loonalaiul on põnev minevik. Saarel on elanud omal ajal kapten Peeter All, kes mõisnikuga polevat hästi läbi saanud ja sellepärast saadetud Loonalaiule. Mees sest ei heitunud, hakkas adruvallidel varajast kartulit kasvatama. Adruvallid soojenesid ruttu ülesse ja päikest on ses Eesti piirkonnas kõige rohkem. Oma kartuli müüs kapten All Riia turul. Varanatukese kogunedes ostis ta endale kaks tuukriülikonda. Sukeldudes tõi ta vanadelt laevadelt välja vanamoodsat porteselani ja muud antiikset kraami. Seda müüs Peterburis. Seal sai ta tunnustatud meheks ja ainult tutvuste kaudu olevat tema kaupa saadud. Esimene eesti soost meest kellest tehtud foto ja esimene mees Saaremaal, kes omale raudlaeva ostis.

Hommik pommitas päiksega. Kajakiga merel natukenegi jahedust ja tuult.

Suund Savala laiule, kust kõndisime kõige nooremale laiule Eestis - Uus- Nootamaale. Siin pidavat maailma looma. Ja kui selge vesi siin on!

Läänt avastas,
Triin

neljapäev, 13. mai 2010

Aeru ja kajakiga Soodla jõel

Sain eile üle pika talve taas aeru taha. Vinge oli. Aerutamine on ja jääb! 

Foto: Ivo

Aerutamiseni,
Triin

laupäev, 11. juuli 2009

Kaks kährikut ja põder

Olin sakslastega neli päeva Hiiumaa laidude vahel. Ilm oli liigagi ilus- päike siras ja tuult polnud ollagi. Kõik me küpsesime paatides, ahmisime endasse liitrite kaupa vett.

Kõrgelaiul olid kohal hülged, lambad ja kährik. Uusi tallesid polnud. Kährik oli na viletsake. Päris huvitav oli tema ülimat süstemaatilist tegevust jälgida. Sell otsis süüa, kammis hoolikalt kogu kaldaäärset, aeg ajalt pistis midagi põske. Tiirud ja kajakad peakohal riidlemas. Mind märgates ta ehmatas, pistis roostiku poole plagama. Proovisin temaga võidu joosta, eest ta ära ei saanud, kuid järgi ka ei jõudnud.

Teise päeva õhtuks jõudsime Sarve. Õnneks oli natuke rohkem tuult. Sääsed hoidsid põõsaste varju. Magamisaseme tegin randa. Niipea kui olin end mõnusalt sisse seadnud, nägin eemalt külakoera rannas jooksmas. Külakoer osutus kährikuks. Minuni jõudes jäi hetke seisatama, vaatas umbusklikult ja pani plagades tulnud teed pidi tagasi. Arvasin, et loom öö jooksul kindlasti hävitab kogu meie toiduvaru, eriti vorstid, mis olid lõkke juurde jäänud.

Hommik oli meile toitu jätnud.

Kolmas päev. Olime just aerutades jõudnud Hõralaiu ja Vohilaiu vahele, kui Hõralaiult hakkas hirmsa hooga madalat lahte ületama põder. Tegemist oli noore põdralehmaga. Sakslastel läks sebimiseks. Karjuti ELHEEEEEEEEEE! Minul tegi trummikile paar korralikku võnget. Kõik otsisid paaniliselt oma digikaameraid, ühine videokaamera oli äkitsi kadunud. Põder sörkis samal ajal rahulikult, vesi tema ümber vahutamas. Kord või kaks peatus, et meid vaadata siis jätkas ühtlases tempos oma teed. Viimati nägime teda Vohilaiu põõsaste vahel.

Jääga kohale toodud saun pakkus leilimõnusid.


Triin

reede, 26. juuni 2009

Kesselaiu ronimine






Jaanipäeval Kesselaiule. Kogunesime keskpäevaks Virtsu linnuse alla. Paadid maha, nodi paati ja paadid merele. Timo pidas lühikese briifi. Kõlas umbes nii: Ahahh, te pole enne merel käinud?! Siis on esimene kord! Ja siis sai merele mindud.

Meri mõnusalt tormine.

Kuid see polnud teps mitte tavaline kajakimatk. Meie peamine eesmärk oli Kesselaiu panka ronida. Kuuldavasti olid Timo ja Toomas seda salaplaani juba talvest peale pidanud. Nüüd, seal Virtsu lagunenud linnuse all olime teostusele väga lähedal.

Poolteist tundi hiljem olime Kesselaiul ja veel poolteist tundi hiljem olime seinal. Sein oli lahe. Panime ülesse kaks köit. Radu, mida ronida oli viis. Kõrgust seinal oma 8 meetrit. Sein oli segu liivakivist ja dolomiidist. Pragusi oli nii vertikaalseid kui ka horisontaalseid. Kõik unustasid end ronima.

Üsna pea avastas Johannes ühe laheda raja. Kõik proovisid seda ka kohe ronida. Johannesel õnnestus see ainsana lõpuni ronida.

Vähese utsitamise peale õnnestus Ivar seinal saada. Tuli ühes tükis alla ka. Siivi ei söendanud kauaks meie juurde jääda. Silkas tagasi laagiplatsile, et raamatut lugeda ja päikesevanne võtta.

Ronisime kuni nälg võttis võimust.

Peale õhtusööki läksime uuesti. Helen ja Madis ka kambas. Taavi, Johannes ja Sandra otsustasid kajakkidega väikse sõidu teha.

Öö möödus rahulikult. Kährikuid ei nähtud. Enamus keeras ennast rannale pikali ja magas seal. Toomas ja Siivi ööbisid "söögitoas".

Järgmisel hommikul äratas mind kolm möödaujuvat luike, loksuv laine ja kuuldavalt õitsev kukehari.

Kui teised ronima läksid, otsustasin saareluuresse minna. Vinge- pikad ja sirged kiviaiad, õitsevad kelluksed, kassisabad, kukehari, härjasilmad.

Mul meenus miks ma tegelikult siia tahtsin tulla. Mu ema, oli siin saarel omal ajal matkamas käinud. Siis elas saarel veel majakavaht Kippel, tema naine ja kolm last, kes käisid Muhus koolis.
Lambaid oli siis saar täis. Mina lambaid ei näinud, küll aga veiseid.

Tiiruga tagasi jõudes proovisin veel ronida, kuid käed ei kuulanud sõna. Teistel tundus paremini minevat. Ronisid ja jõudsid ülesse ka. Sein oli oma ohvrid saanud- esimesel päeval Ivar, kelle pöial käis liigesest välja ja teisel päeval Taavi, kelle varvas sai veripunaseks.

Tagasiteel olid mõtted, et millal siia jälle tulla. Juulis.


Triin

kolmapäev, 10. juuni 2009

Kajakiga Tallinna lahel


Aerutamine Tallinna lahel oli minu jaoks täiesti uus asi. Olin sest vaid legende kuulnud. Küll oli see Tallinna lahe matk ikka äge olnud. Nägid merelt linna ja eriti kõvad tegijad said kiirlaevade laineid proovida. Kõik see olla olnud 5 aasta eest.

Nüüd viis aastat hiljem saab jälle Tallinna lahel aerutada. Paadid lükkasime vette Linnahalli tagant. Seal oli just paras ribake maad, et kajakki ronida ja enda merele nihutada.

Esimesena rabas mind jalust Patarei. Alles merelt hoomasin, kui võimsa ehitisega tegu. Seisis seal kaldal nii kindlalt. Kindlust tal jätkus, seinad ligi 2 m paksused. Ehitati kaitsekindluseks, oli vangla ja vanglahaigla. Kes sees käinud teab, seal pole just hea aura.

Lennusadamas oli tore sõita kõrvale sellisele hiiglasele nagu Suur Tõll. Ivo muidugi trumpas kõiki üle sellega, et oli Suures Tõllus diskol käinud. Olla koledal kombel kajanud, ideaalne diskopidamise koht :)

Bert rääkis Hundipea ja Miinisadamast. Viimases asub praegu Eesti mereväe baas. Sinna me minna ei võinud, NATO

Pisukese peatuse tegime Katariina kai juures. Maabumiskohtal oli kivile pesa teinud kalakajakas ja seinas hoolitses oma järglaste eest koduvarblane.

Tagasiteel võlus mind Tallinn oma tornide ja kraanade ja majadega ja kogu aja askeldasid laevad sadamates. Vinge oli sõita ja näha Tallinnat sellise nurga alt.

Matka lõpupräänik tuli Toomaselt- eskimopöörded vasakult paremalt. Tuli hästi välja. Mida selle kajakiga kõik teha saab!

Tulen uuesti, et jälle patsutada Suurt Tõlda ribide vahele.


Triin