Kui need kaks olid selle suve ühed kõige kuumemad päevad siis meie, selle asemel et päikese käes oma nahka soojendada, olime kurguauguni kaetud kummide ja kilega. Kõik olla alguse saanud neljapäeval. Sääsed tulid just sellel päeval. Neid oli USKUMATULT palju ja nad olid kiired ja valusad ja immuunsed peaaegu igasugusele tõrjele.
Aga kõigest järgemööda.
Vesi kutsus taas, Võrtsu ja Emajõe ja Pede ja Põltsamaa jaPedja oma. Aerutasime neis kõigis. Võrtsjärv pakkus tuult! Oh oleks me siis vaid teadnud, kui tore ja jahutav see tuul võib olla.
Kui Emajõgi meid oma sängis allavoolu kandis, kanti kohale sääsed. Alati meie kannul ja kõrval pinisemas, võimalusel meid maitsmas. Prrr. Ja kogu aeg nii. Targad olid kaasa võtnud purkide viisi tõrjevahendeid. Aitas? No mitte alati.
Kuid siiski sääsed suutnud meie matka rikkuda. Vinge oli kihutada mööda vanajõe haru, teadmata kuhu iga väiksem nireke küll viib. Viis meid koprakuhilani. Kiilid lendasid, kala püüdis putukaidl, sinikael tõusis ehmatades lendu. Päike lõõskas ja tuult polnud ollagi. Kandsime kilejopesid. Higistasime.
Laager püsti koos pinisevate elukatega. Ootasid meid juba ammu matkaonnis. Lõke ei tundunud neid häirivat. Süüa võimaldasid nad meil ainult teatud tempoga ringi kõndides. Koomiline pilt olnuks möödujale.
Õhtul veele, et näha kobrast. Lasi end pikalt vaadata. Tagasiteel mökitas tikutaja, ööbikud laksutasid üksteise võidu, sokk näris rohtu. Loodus imes päevasooja endasse. Kuula veider sumin. Üleval puude kohal sääsed, kui palju sääski!! Sokk haukus.
Hommikul oli päike oma lõõskavate kiirtega varakult kohal. Ajas meid telkidest välja. Pakkisime kummid ja kiled ümber. Kui palav. Mööda sõitsid lambad, hobused sild, künnapuud, Potaste.
Vastuvool üha tugevamaks. Natuke veel.
Kohal.
Järgmine kord merele!
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar