esmaspäev, 27. detsember 2010

Taliunes/ uinakus loomade hingamisaugud

Alutaguse metsades kolades sattusime mingi looma hingamisaugule. Läbimõõt umbes 20 cm. Hingamisaugu tunneb ära lume puudumisega augus, kui loom seda kaudu õhku vahetab, ei ole võimalik, et lumi seal ei sulaks. Meil jäigi lõpuni selgusetuks mis loomaga tegu, ehk kährik?


Nädalapäevad varem sattusin kopra hingamisavadele. Neil oli ehitatud seks puhuks terve ventilatsioon. Üks suurem ava oli kuhila tipuosas, kaks väiksemat kuhila alaosas.


Triin

pühapäev, 19. detsember 2010

Räätsadega loodust nautimas ja trenni tegemas

Kui ma räätsatades Pirita suusaradadele jõudsin olid suusatajad kohal. Kuid ei ühtegi räätsatajat. Avastasin, et kui tore võib olla räätsadega mööda metsa liikuda ja samal ajal ka trenni teha. Alati on mind lummanud spordialad, kus saan looduses olla ja teda kuulata. Räätsatamine on loodusele lähim!
100_0063

Siit läksid räätsad

Kui räätsatades hakkavad mul silma värsked loomajäljed jään muidugi neid vaatama ja arutlema, kes ja kuhu suunas ning millal läks. Kui kuulen suurt kirjurähni puuotsas kopsimas jään teda jõllitama ja kuulama. Kuid kui vaja auru juurde panna ja vaja trenni teha siis saan väga tempokalt edasi liikuda. Vinnata end küngastest ülesse ja alla, hüpata üle kraavide. Saan minna otsem, kui suuskadega. Räätsad annavad mulle eelise liikumisel tihedas võsas ja künklikul maastikul.
100_0060

Seal kusagil on suur- kirjurähn

Loodan tulevikus teisigi räätsatajaid metsas kohata!
 
Räätsadega astus,
Triin

pühapäev, 12. detsember 2010

Ma kõnnin ja kõnnin




Triin

Püüsaare raba

Kui me autoga Paukjärve teeotsa jõudsime, selgus et polegi kuhugi parkida. Õnneks oli Märten ostnud oranzi lumelabida ja saime endale parkimiskoha teha.

Märten kühveldab parkimiskohta

Lisaks räätsadele olin kaasa haaranud vanad head alumiiniumist suusakepid. Nendega oli hea tasakaalu hoida ning neid sai kasutada väärt toetuspunktidena, kui lumi kippus kohati liig pehme olema ja meid lausa neelama. Lagedamatel platsidel oli jällegi väga mõnus käia. Tuul oli lume kõvemaks puhunud ja räätsaga suurt sisse ei vajunudki.



Püüsaarele läksime just seetõttu, et sealset raba ümbritsevad kõrged ja järsud oosid. Lisaks paar suurt rabalaugast, Venejärv ja rabasaar.

Sellise hunniku lumega lootsin väärt kohti leida, kust oosi otsast peale paari meetrist õhulendu kohevasse lumme maanduda. Mõned toredad hüpped saime teha, kuid üle pooleteise meetri need ei küündinud. Maandumine oli aga sulgpehme!


Karel lumes ukerdamas

Ainsad elavad olendid, keda me trehvasime oma matka jooksul olid piiksuvad tutt tihased ja üks meist 5 m kaugusel lume seest lendu hüppav tedre kukk. See oli lahe hetk!


"Soe" magamiskoht




Lumisest metsast,
Triin

reede, 10. detsember 2010

Loomajäljed metsas

Kas kärp või nirk. Seda Ahto ei teadnud. Neil kahel raske vahet teha.


Karihiirlase jäljerada. Ilmselt on tegu mets-karihiirega, keda me suvel korduvalt samast kandist püüdsime. 


Põdra sõra jälg lumes.


Metskitse jalajälg lumes.


Alutaguse hundi jäljerada lumel. Hunt oli eelmisel päeval saanud jahimeeste poolt haavata, (tema kaasa, isane hunt , lasti maha.) Maha jäi verine jäljerada. Järgmine päev jälitati hunti, kuid kätte ei saadud, enam polnud ka verist jäljerada. Üks tore kiskja jäi meie metsadesse alles.

 

Hundi poolt märgistatud lumepall. Siin territooriumil elan ja valitsen mina.


Veel ühe Alutaguse hundi jäljerada. Tegemist on suure loomaga, jäljevahe pikkus 75 cm!



Alutaguselt,
Triin

kolmapäev, 1. detsember 2010

Jää Loosalu rabajärvel



Kui Osoon meiega Loosalu rabajärveni jõudsi oli lund juba sadama hakanud. Et mitte väärtuslikku aega kaotada, torkasin uisud alla, et viimased ringid teha ennekui lumi liiga paks.

Äkki läks sahmimiseks, operaator oli pehmele jääle astunud ja vajus põlvini vette. Vasakul nurgas on tema poolt tekitatud jääauk. Turvavarustuseta jääle ei maksa minna.


Lumel on 2 cm jääd. Uisutada veel saab ja õnneks on lumi pehme


Tuleks nüüd vihma jaguks head ja kvaliteetset uisujääd!

Triin

esmaspäev, 29. november 2010

Loosalu- Soomaa liinil

Ilm on lihtsalt super ja läksin Loosalu rappa, et kuulata vaadata, kuidas sealse rabajärvel jääga lood.

Bert testib rabajärve jääd. Kaelas naasklid, käes jääpiik. Paremal lume peal maas räätsad ja uisud.

Järvel oli kaan peal, Bert testis jääd. Lõi piigiga, teise löögiga sai vee välja. Mees lausus mõtlikult, et 4 aastat tagasi me uisutasime sellise jää peal, kuid nüüd ei kipu ma veel jääle, las pakseneb. Pean siinkohal märkima, et sest 4 aasta tagusest uisuretkest puhkes kontoris elav vestlus, kus kõik "vanad mehed"- Alar, Toomas, Eric ja Bert oma mälestusi heietasid.

Raba serval oli metssiga maapinda kündnud ning metskits oli rabas kanarbiku varsi söömas käinud.

Metkitse lume alt välja kraabitud toiduauk.


Veel on metsseal lihtne, koheva lumevaiba all on maapind pehme.

Päeva teine pool olin Soomaal ajasime koos Markoga hundijälgi. Jälgi oli ohtralt. Loomad olid hoolega oma territooriumi tähistanud- uriinilaiguked ja kaabitud maapinda. Hunt kaabib maapinda, et anda edasi lõhnamärke. Koerlastel on lõhnanäärmed päkkadel all.

Värske hundijälg lumes.


Metsas luusis,
Triin

laupäev, 27. november 2010

neljapäev, 18. november 2010

Vesipüks Kreeta moodi



Triin

Kajakimatk Kreetal

November viis mind Kormorani pundiga Kreetale. Aerutama. Olin seda pool suve oodanud. Ikkagi teine maa ja teine loodus. Minu ainuke hirm oli palavus, et kui seal hirmpalav ainult poleks! Päike kõrvetas siiski, kuid saime ka vihma, tugevat tormi, rahet ja nägime vesipüksi.

Nägin Kreetal ka lendkala. Kuulsin oma suureks rõõmuks rasvatihast, musta lepalindu ning nägin jäälindu ja ohtralt kaelus- turteltuve, kes Kreekas hoopis linna parkides elavad.

Ööd olid soojad, kohati isegi palavad. Magada sai otse rannal ja telki polnud vajagi.

Kreeta küla, kuid novembri kuus elas seal ainult üks inimene.

Üks tore ja lahke Kreeta mees. Tõi meile juustu, leiba, oliive ja oma tehtud koduveini. Ta ei jäänud meie reisi ainukeseks kreeklaseks, kes meid kostitas.

Kaljud olid vinged! Kohati oli neis koopad, kuhu sai sissegi aerutada.

Suuremates kohtades kogunes alati hulk uudishimulikke meid ära saatma. Ierapetra linna sadam.

Sinine meri, sinised toolid. Mikk, Elo ja Helen ning Elfrida, kes igal hommikul istub toolile vaatab sinist merd ja ootab oma tavernasse sööjaid- joojaid.

Tormipäev

Vesipüks


Kreetal  proovi cyrost,
Triin

teisipäev, 26. oktoober 2010

Lodjaga Piirisaarel

Ragnar ja Asso lavastasid lodjal Titanicut

Kaev Piirisaarel

Toivo Kalli järve servalt


Lodjaga sõitis,
Triin

esmaspäev, 25. oktoober 2010

Esimese lumega rabas


Rabas matkas,
Triin

Põnev öö Alutaguse karuvarjes

Jällegi üks vinge ja põnev öö karuonnis.

Isane pruun karu Alutaguselt, karu tuli, viskas end lõsakile ja hakkas vilja nosima.

Ning kui karu parajasi läheduses polnud, käisid kährikud kähku söödal


Ning oma hetked kasutas ära ka metsseakari, siis vaatasid kährikud nende nosimist pealt, päris lähedale ei julgenud tulla.


Onnis käis,
Triin

pühapäev, 17. oktoober 2010

Põdra pulmad


Terve luht oli jookmist täis. Paju saared keset luhta sagimist täis. Viimane aeg, et omale kaasa leida!


Triin

Soontaga maalinn

Vanad ja lõputud kiviaiad..


Triin

laupäev, 16. oktoober 2010

Karude ränne ehk emakaru ja kolm karukutsikat

Peale eilset lumesadu olid Alutaguse teed värske ja vesise 4 cm lumega kaetud. Hea oli vaadata, kes oli teel olnud ja käinud.

Me polnud paljukestki sõitnud, kui märkasime teel jälgi nagu oleks punt inimesi matkates mööda jalutanud. Kuid need olid karujäljed. Karujälgi oli ohtralt, lugesime kokku nelja karu jäljed. Loomad olid siin paterdanud umbes 3 tundi enne meid. Mööda teed oli astunud suur isakaru- kelle jäljelaius oli 17 cm. Silma hakkas ka emakaru ja kolme kutsika jalajäljed.

Sääraste ilmade jätkudes jäävad karud paikseks ja varsti sätivad end talveunne. Loodan kevadel taas leida märke karuemast ja kolmest kutsikast :) Magage turavaliselt.

Teel ilutses karuhunnik

Triin

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Sügis

Hommikuti on juba mõnusalt jahe, udu on maas, lehed kollased- punased, turbasammal rabas pruuni-punase- beezi värviline. Põder pulmleb luhal, hundikari ulub pimedas sügisöös. See on minu sügis. Minu lemmikaastaaeg.

Rabas


Triin

teisipäev, 28. september 2010

Räätsamatkal Leidissoos

Üks vinge räätsamatk Leidissoos. Avastasime ägedad põhjaveetoitelised rabalaukad ja ühe väikse rabasaare.

Rabas matkas,
Triin

teisipäev, 21. september 2010

Möirgavad hirvepullid Hiiumaa metsades

Kui ma hommikuse praamiga Hiiumaale sahistasin, ei teadnud veel kui vinge elamuse ma sealt sel korral saan. Nagu plaan ette nägi viis Kuli-poiss meid lappajaga laidude vahele viigerhüljest vaatama. Hülgeid nägime, sadu ja paar suuremat lainet saime. Tagasi tulles puhkes taeva serval õitsele vikerkaar.

Öösel saime teeristil Tiiduga kokku. Meil oli plaan kuulata hirve pullide möirgeid. Teel teeristi õnnestus meil kolmel korral hirvesi näha. Minu jaok uus liik! Ah, kui uhke oli vaadata hirvepulli ja tema haaremit. Tiiduga sõitsime umbes 30 km ringi, aeg ajalt seisatades ja öö hääli kuulatades. Pullid tegid vägevalt häält, kuigi Tiidu väitel olla see väga lahja. Pulli röögatus oli segu vasika ammumisest, sea röhitsustest ja ehk lõvi mõiratusest. Kui sattusime neile eriti lähedale oli see heli väga vinge ja lummav kuulata.

Telgi lõime ülesse möirgava hirvepulli naabrusesse. Tema möirged uinutasid mu magama.

YouTubest leidsin Hiiumaa hirve möiratusi, just sellisena need kõlasid. Kuid pimeduses olid need helid mõjusamad.



Hiiumaale hirvesid kuulama!
Triin

pühapäev, 19. september 2010

siin olin/olen mina

Hundi väljaheite hunnik keset metsateed Alutagusel. Tavaline hunnik ainult inimestele. 



Triin

pühapäev, 12. september 2010

Alutaguse hundid ja põdrad

Leidsime end hämarast Alutaguse metsast. Olime metsateel, kus meist vasakule jäi paks mets ja paremale umbes 10 aastane raiesmik, kus praegu kasvasid noored kased ja lepad. Olime siin, et kuulata ja peibutada põtra. Kuidas me sel õhtul ka ei pingutanud oma kõrvu, põtra ei kuulnud ega näinud. Kuid keda me kuulsime olid hoopis hundid. Hundikari ulgus meist umbes kilomeetri kaugusel. Selgelt oli kuulda paari vanemat hunti, alfa isast ja kutsikaid. Vinge oli kuulda, et Alutagusel on veel hunte ja kõiki polegi maha lastud. 

Ühel järgmisel õhtul olime taas metsas. Ning kui põõsad hakkasid põdrapulli all ragisema, arvasin, et sealt on lähenemas vähemalt 3 tonnine loom. Kui ta meist 60 meetri kaugusel oli ja tema suust kostis sarnane koletu heli http://www.loodusvideo.ee/?p=71 käskisid minu jalad ainult joosta.


Triin

teisipäev, 7. september 2010

Kärikkoera kutsikas


Kui me hoolega kõrvukrätsu vaatlesime, tuli uudistama hoopis kährikkoera kutsikas.
Tagataustal huilgab kodukakk.

Triin

neljapäev, 26. august 2010

New York Timesiga Viru rabas

Matkal käisime mai kuus, nüüd artikkel ka lehevalgust saanud.
http://www.nytimes.com/2010/08/22/travel/22explorer.html

Sügis läheneb, paras hetk rabadesse minna, turbasammal lahedalt värviline!


Triin

neljapäev, 19. august 2010

Ööhääled- puud näriv kobras, ulguv hundikari

Öösel metsas. Aeg- ajalt tibutas vihma, taevas oli pilves.

Olime metsas, et kuulata ööhääli, käes oli augusti keskpaik. Ritsikad siristasid, tuul kohises puude lehtedes ja oli juba päris pime.

Hundi jalajälg 10,5 cm, ilmselt alfa isane

Lähenesime Soodla jõe luhale, sookured kilgatasid, mahalangenud kase lehed lõhnasid tugevalt, aeg ajalt peatusime, et panna rohu vahele eluspüüniseid pisiimetajate jaoks, mida lootsime püüda ja määrata. Pöösastes ja metsa vahel oli vaikus- siis kostis kummaline heli jõe äärest, Bert väitis selle olevat kopra. Kobras närivat puud just sedasi. Mulle meenutas heli kiirelt ja kõvasti rapsiva linnu lennuheli.

Hiljem olime soode vahel ja kaugelt- kaugelt oli kuulda SEDA looduse heli- ulguvat hundikarja, eemal vastas neile alfa isane. Heli kostus kaugelt, kuid mõjus vapustavalt. Möödus kümme pimedat, tuulist minutit, metsast kostusi kellegi sammud, keegi jooksis väga kiiresti meie suunas. Loom möödus meie ümber poolkaart tehes ja kadus kuuldeväljast. Siis oli tükk aega vaikus. Minutid hiljem kostus u. 200 m kauguselt alfa isase ulgumine- tuli tõrrepõhjast. Kari vastas. Suhtlemine kestis tunnikese.

Need hetked seal pimedas, tuulises, tibutavas metsas jäävad!



Triin

teisipäev, 17. august 2010

Hiiumaa laiud

Hiiumaa lihtsalt peab aeg ajalt käima. Sel saarel on kummalise võluga aura, mis meelitab. Jõudsime saarele reede öösel, öö oli vinge tähed sirasid taevas ja oli tuulevaikne. Ei tahtnudkiki magama minna, kui teised riputasid telgid ülesse, siis Märten vaatas kogu öö tähtedega tött.

Joonasel välgatas öösel praamis tõeline tarkusetera, olles vaatama läinud kaugel praam omadega on ja kas Hiiumaa juba paistab, teadas ta tagasi tulles, et praam sõidab. Hommikune välgatus oli Arpolt, nähes et praam veel kaugel, teatas ta, et praam pole veel kohal.

Hommikul pakkisime nodi paatidesse ja koos Merle ja Priidu sõpradega aerutasime Kõrgelaiu suunas minema. Kui hommikul oli müristanud ja vihma puistanud siis lõunast oli ilm super mõnus. Vesi oli pea sile ja iga aerutõmme viis meid kiiresti mööda siledat vett edasi. Mõnus oli, rahu oli, kuhugi polnud kiiret, aega ja kella vaatama ei pidanud. Me lihtsalt kulgesime. 


Saarnaki tuulik

Õhtuks aerutasime Kõrgelaiule, vahepeal olime ära käinud Kaevatsil ja tiiru teinud Hanikatsil- Rein oli saarel ja tegi heina, rüüpasime kaevust vett, mis maitses imehea. Kõrgelaiule maabudes ootasid meid meie kümme lammast. Vaatasime jupike aega tõtt siis lidusid nad põõsastesse omi asju ajama.

Kõrgelaiu all

Käisime ujumas, riputasime telgid ülesse, Arpo õpetas huvilistele eskimopööret, uurisime Ahelaiul hülgeid, tegime süüa, sõime, tegime lõket, kuulasime üksteise pajatusi, jõllitasime taevas tähti. Imetore oli olla!



Hiiumaani,
Triin

reede, 6. august 2010

Viikingilaevaga Hiiumaa laidudel

Alar tegi lühikese videojupi meie Väinamere reisist, viikinglaeva Turmiga. Kulgesime lõbusalt kolm ilusat päeva- purjetasime, sõudsime ja podistasime mootoriga.
Olgu kuidas on aga aerutada kajakiga on etem!



Triin

Mohni saar

Ma polnud Mohnil käinud, teadsin sest vaid Ivo lõbusatest sukeldumisjuttudest ja Berdi sakslaste matkade kaudu. Meil mõnusal moel vedas, Veeteede Amet tegi korrastustöid majaka juures ja meil avanes võimalus sisse lipsata ja tornist vaadet nautida.

Vaade Mohni majakast


Mohni majakas maabumiskohast


Mohni surnuaed


Mohni võimas pärn

Mohnil luusis,
Triin

laupäev, 31. juuli 2010

teisipäev, 27. juuli 2010

Udune Pakri

Jalgupidi vette minnes, pidid jalad ära külmuma. Kui Kurske väina vesi oli veel enam- vähem, siis avamere poole aerutades läks vesi järjest külmemaks, kindlasti oli alla 10 C. Kuna vesi oli külm, õhk soe oli merel tihe udu.

Väikse- Pakri otsas vahtisime jupike aega tõtt hallhülgega. Tuli päris lähedale, kajakkidest 3-4 meetrit. Armastas paadile läheneda tagant.

Militaarsekola hunnikud vähenevad aina kiiremini ja kiiremini. Keevitusjäljed õppepommidel, kui vanadel sõidukitel.

Vasakule jääb Väikse- Pakri pank ja meri.

Vana venelaste torpeedokraater ikka Vahemeres, vahel jää teda nüsib


Triin

laupäev, 24. juuli 2010

Mõni matk

Kui tore, kui mõnel matkal pannkooke pakutakse! Aegnal pakuti.

Mõni matk niidab jalad ( Loonalaid)


Matkas,
Triin