Pühapäev, 7. detsember 2014

Langtang NP

108 ringi ümber stuupa




Hommikud ja ööd olid külmad. Loikudel, ojadel oli jää peal. Kui päike paistis oli hää soe. Ja üleval aina pea valutas, oh need julmad peavalu- hommikud.



Kasuta seepi, kuni seda veel on.


matkarada

Army area

Haamri abil sünnib killustik.


Riided ikka kuivasid kiviaedadel.

Esmaspäev, 16. juuni 2014

ära maga..don't sleep


Ei näe sellist karude käitumist tihti. Pildi esiplaanil noorem karu kahel tagumisel jalal, kuulamas missugune tema liigikaaslane tuleb paremalt. Paremalt tulija oli suurem vanem ja tugevam. Järsku lendasid mõlemad karud raketina üle platsi. Maa jäi neist maha tümisema. Hommikul oli metsateel selgelt näha nende jooksuvõistluse jäljed!

two brown bears
Alutaguseni,
Triin

Reede, 23. mai 2014

Jäljed, jäljed, jäljed..

See on nüüd nagu kutsehaigus- kõnnin metsateel ja muidugi saavad kõik porisemad kohad hoolikalt üle vaadatud, et kas seal on mõne imetaja jälg astunud.

Sel korral oli Alutagusel , seda mai ja juuni kuus sagedasti. Otsisin märke eelkõige karudest. Kuna oli pikalt kuiv olnud, olid enamik metsasihke juba kivikõvaks kuivanud.

Siiski, siiski muidugi õnnestus jälgi leida ja juhtus kõike muudki.




Noor karukutsikas Alutagusel

Karujäljed metsateel

Mägra jalajälg
Sisisev rästik

Pilte Alutaguselt- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157644780590041/

Esmaspäev, 5. mai 2014

Tillniidu LKA

Muidugi polnud mul aimugi, kus see Tillniidu LKA on, polnud sellest kuulnudki. Nüüd tean väga täpselt. Tean täpselt kus asub Raamatu küla, Karumölle soo, Laatre küla, Koni mägi, Teringi mka, Eera küla, Lasa järv ja kus elab Märten.

Ma uurisin neid paiku rattaga. Peatusin vaatasin kaarti, vaatasin külasid, kuulasin kas koerad hauguvad ja kas mõni kukk kireb, kas lambad on heinamaal ja kas lehmad ammuvad. Paljud külad tühjad, majad lagunevad, kuid on külasid, kus kogukond toimib.

Enam jäi meelde vee väljavõtmine vändaga kaevust ja öökülmad.

Lagunenud kaev Eera külas

Pilte matkast näeb- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157644099580230/


Neljapäev, 10. aprill 2014

minu selleaastane linnulist

Ei ole pääsu lindudest. Külmaks pole nad mind kunagi jätnud, kuid kui sel aastal kolleeg Bert otsustas aastalisti pidama hakata siis.. Alguses ma kuulasin ja noogutasin, et tore, tore, pea jah aastalisti, mis siis.

Aga siis läksime koos päevaks Hiiumaale sealseid matkaradu ja muidu häid linnukohti läbi käima, ei pidanud ma kiusatusele vastu. Lisaks võistlusmomendile, tuli välja, et mul mõned liigid mida tal veel pole ja suhteliselt lihtsad- jäälind ja vesipapp näiteks. 

Et siis nüüd ma ka loen ja kirjutan iga saadud uue linnuliigi oma aastalisti. 

Hetkel koos 67 liiki, kuid väga lihtsad liigid nimekirjast puudu. Väärtuslikumaks esindajateks listis vöötkakk, mida nägin Alutagusel ja vesipapp, keda juhustlikult kohtasin koogutamas Keila jõel süstatades.

Tuleb linnurohke aasta!

Vana mets, üks väga lahe koht- Hirmuste matkarada

Kolmapäev, 2. aprill 2014

Toolid olid jõe kaldal

Tähed sirasid, öö oli selge. Olin metsas magamiskotis  ja kohe- kohe hakkasin magama jääma. Janek oli natuke aega tagasi teinud kuuma teed, mille olime sisse luristanud. Hää, soe ja õdus oli olla, eemalt oli kuula aeg- ajalt mööda sõitvaid autosid ja koera harvasid haugatusi.

Hakkasin just kilkama, et äge suur- vanker otse peakohal, kui kuulsin kõrvalpõõsa juurest karuhäält, õnneks oli see Janek.

Hommik tuli lõkkelõhnaline ning musträhn teatas valju trummeldusega, et oleme tema territooriumil.

Panime paadis vette Jägala küla all. Esimene HEJ  tuli 4 km pärast. Surusime nii kaugele kui saime ja tõstsime paadid välja ja teisele poole vette tagasi.

Algus on alles alguses

Järgmine vana veskitamm oli raske, vool oli kiire ja noh, jõud rauges üsna varsti, kuid tammini oli ikka veel umbes 200 m aerutada. Janek inspekteeris põhjalikult ümbrust ja teatas, et peame teisele jõe kaldale sõitma ja süstasid ca 300 m lohistama. Need 60 m olid imetoredad, mis ma sain  allavoolu kelgutada. Vinnasime paadid kaldale ja edasi läks timopalolik tegevus, ehk siis paatide lohistamine. Oleks siis lundki olnud. Uuh, küll see oli raske.

Edasi ootas Kehra oma kärestikuga, kus saime üles ronida ning taas üks HEJ.

Läbi Kehra linna oli tore aerutada- tüdruk sõitis rattaga mööda, perekonnad jalutasin lastega, BMW mees oli pruudiga jõe kaldal ja kuulasid tümmi, naine põletas oksi, kalamees püüdis kala.

Kaunissaare HEJ taas paadid välja ja sisse tagasi.

Hommikul pidi külmund varustuse taas selga lükkama

Järvel ujus 2 kanada lagle, toonekurg istus korstna otsas, punt laululuiki lendasin oma trompethäält tehes minema, kui meid nägid, sõtkad vihistasid tiibu, jäälind kimas eemale, talvike teatas, et siit- siit saab Riiga, punarind puistas pärleid, musträstas laulis libaööbikuna, metsvindid keeldusid nende metsas ühtki pirrutikku võtmast.

Kausnissaarest kuni Pikaveskini oli matka toredaim, vaheldusrikkaim osa.

Laagerdasime end vanale heinamaale, see oli küll maailma ilusaim laagriplats Jägala jõe ääres.

Juba küpsetaski matkapliit conchiglie köögiviljade, pesto ja oliividega. Joogiks kuum tee!

Olime läbinud 31.4 km ja aega kulus selleks 10,1 tundi.
Järgmine päev aerutasime allavoolu tagasi aega kulus 5, 4 tundi.


See oli lihtsalt nii lahe matk!

Tõuse üles ja ..

Oma esimesi karjälgi nägin sel aastal Alutagusel 23.märtsil. Õnneks oli Kirde Eestis veel lund omajagu ja äsja mahasadanud lumi tegi jälgede märkamise lihtsamaks. Kuid muidugi proovis märtsi päike seda kiiresti sulatada.

kevadine karujälg lumes

Sibasin kiirelt oma lemmikumad ja karurohkemad teed, sihid, lagendikud, raiesmikud, kraaviperved läbi ja noh muidugi leidsin. Leidsin isakaru jälje lumel. Veider, et ca 100 m peale oli neil kohe kolm. Tegu oli erinevate isenditega, kes olid liikunud eri suundadesse ja käpajälje laius varieeruski 18-15 cm vahel.

See oli sama koht, kus kohtasin 4 aastat tagasi karu, jalgrattaga sõites (kogu blogi kirje)

Pimedamaks läks ja sääski jäi vähemaks. Kui olin just jõudmas auto juurde tagasi, nägin tumedat kogu metsateel. Esialgu arvasin, et mõni „Vereta Jahi „ fotograaf. Pidurite kriuksudes jäin seisma. Kohmitsesin veel oma binoklit otsida. 

Binoklis oli karu, kõndis mööda metsarada minust 150- 200 m kaugusel. Vahtisin teda jupp aega. Istusin siis ratta selga ja sõitsin edasi, karu  kõndis endiselt metsateel. Mind ei pannud karu üldse tähele. Keeras mingil hetkel lihtsalt metsavahele. Mudane koht jäädvustas verivärske jalajälje laiusega 14 cm.

Lund oli metsavahel veel nii palju, et sain karu jälgi ajada. Kes siis ei tahaks teda, kus see loom on kõndinud  ja muidugi lootsin leida karu talvepesa. Karu kõnis metsa ja läbi kõige tihedamate kuuskede ja põõsaste, kuigi saanuks ka minna läbi avatumast kohast; üle vett täis kraavide ja mööda kraavi jääd. Millegipärast meeldis talle tatsata sealsamas kus põdergi.

Jäljerida viis laia kraavini ja ma jäin kraavi taha maha. 

Täna olin Alutagusel tagasi. Öösel sadas värse, õhuke lumekirme maha. Värsket karujälgi ei leidnud, kuid tulin säält teadmisega, et väiksed karud on talve uinaku ära maganud.

karujälg mudas

Metsas kohtume ;)
Triin

Kolmapäev, 5. märts 2014

üks päev ja üks öö

Ka minu nädalavahetus tuli, seda küll alles esmaspäeval. Mul oli see päev, kui tore olnuks mõnusalt pikemalt magada aga keegi või miski ajas mind üles. Tegin putru rosinate ja banaaniga. Viskasin kotti 5 eile ostetud müslipatooni samuti varusokid, fliisi, teetermose ja vett.

Vasaristi joastik


Autost kalpsasin välja Viru raba lähistel. Võtsin suuna Kalemoja lõkkeplatsile, kust saab alguse Kõrve rada. Seda polnud ma käinud ja tahtsin kangesti uusi kohti ja radu kõndida. Rada mul meeldis, vaheldusrikas- oli metsa, oli külavaheteed, oli põlde. Suhteliselt lihtne oli rada ajada ( ka hämaras), märgid olid lihsasti märgatavad, vaid ühes kohas, Vasaristi juures näitas suunaviit 90 kraadi vales suunas. Võttis tükk aega, enne kui õige otsa taas kätte sain.

Oma teel kohtasin ühte punaoravat, hunnikut hobuseid, ühte autot ja 2 inimest. Väga tore päev oli.

ja see öö.

Oli karge, oli rabas ja kui end turvaliselt sooja magamiskotti pugesin vaatasin, ei tea kui pika aja tagant taas tähti pungil taevast. Ma jõllitasin, taevas jõllitas vastu. Mul oli kui hea meel, et oli oma hirmude vastu saanud ja end üksi siia rabasse sundinud. Siin oli ilus ja rahu.  Kahel korral lendas lennuk üle ja aeg- ajalt oli kuulda kuidas laukajää paukus. Kui mõnus ja hubane oli, juba ma nohisesingi unes.

Kuu, küünal ja minu pealamp


Hommik tuli koos päiksega. Magamiskott ja ümbritsevad sookailud olid härmatisega kaetud.

rabast,
Triin

Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Avaratel väljadel

ja nad lähevad aina suuremaks

Kui väljad suurenevad ootab mind Väinameri. Viis päeva suuskadel mööda avaraid väljasid.

Hell yeee

Praegu uiskudega nii kaugele kuni vesi vastu tuleb.

Teisipäev, 14. jaanuar 2014

Räätsa- veematk Parika rabas

Kant tundus põnev, ma polnud seal varem käinud. Küll olin Parika raba läheduses olevat Soosaare raba eelmine aasta tallanud.

Hommikul enne matka, kodus otsustasin veel viimane hetk saabaste kasuks. Ilm oli sihke mõne külmakraadiga, mõtlesin, et küllap see mingi osa vett nüüd "kinni tõmmanud". Ja ega kummikuga ju pole mõnus matkata kui külmemaks läheb- jalad hakkavad külmetada ja ega see kummik väga ei hinga ka.

Kummik olnuks matkal väga hää jalanõu. Pool päeva sain kuivadest saabastest mõnu tunda.

Matkatee vedas meid Väikejärve äärde, sealt suund Parika järve vaatetorni juurde. Tormist vaatasime alla ja kaugusesse- kaks luike, ilmselt kühmnokad purjetasid järve veel. Edasi kulgesime mööda järve serva järvevahi maja vundamendini, mida me ei näinud. Samas kohas viis kraav vee järvest välja ja seal elasid ka koprad. Tuule heide oli maha pannud kaks jämedat kuuske, sellest sai meile sild.

Üle kraavide

Nüüd pidime jõudma ühele vanale teele ja seda kaudu Parika külla. Tee leidsime, mis äge tee see oli, vana ja kasutatud aastaid, võsa tungis äärtest tasapisi peale, kuid tee ei andnud alla. Teepõhi oli kõva ja keegi veel oli seda mõnel korral kasutanud. Kahju, et seda maaameti pärandkoostluste kihil polnud.

Ülalt alla

Tee viis meid võssa,  ületasime mõned kraavid ja surusime end Paika külani, koerad varakult meid kuulmas.

Ööbimiskohaks olime valinud raba kirde nurga. Aga seal polnud jälgegi ühest kõrgemast mineraalmaa tükikesest. Kaarti vaadanud kütsime otse üle raba, kus oli EW aegsed turbavõtu kohad, lootsime et ehk sealpool raba serva on kõrgemat kohta, kus laagerdada. Ei olnud.

Laagrisse saime jääda taas ringiga tagasi jõudnult Väikejärve äärde.

Saapad said aina märjemaks ja varbad aina mararonimaks. Öösel, pimedas vees kahlates ei tundnudki enam vahet- kas astuda vette või mättale, üks märg kõik. Janekil olid ka saapad, tema omad lühemad ja serv limpsas mitmeid kordi veelonkse. Mul oli tõsiselt hea meel et ilmateade - 10 C ei lubanud :)

Tuli meelde Raimo, kes praegu on sõjas ( loe: teenib aega). Ta rääkis mahlakalt oma sõdurirännakutest, kus jalad on tunde märjad ja kohe ei raatsi neid kuivaks vahetada, sest võibolla tuleb järgmine hetk käsk jõgi/kraav ületada ja siis on jalad taas vesimärjad. Mina muidugi teadsin et laagrisse jõudes ei pea ma enam vette astuma ja saan kuivad sokid jalga ja oma makaroniks külmunud varvastele elu sisse puhuda. Ilusaim oli see et Evelil oli kaasas kuivad saapad mis istusid imehästi mul jalavarjudeks.

Kuud oli ka aeg ajalt näha


Tegime teed ja sõime tatart. Too maitses hea :)

Uni tuli kiirelt. Ma keerasin end sinnasamasse katusealla magama. Mõtlesin veel kas tasub märjad saapad magamiskotti võtta, et nad natukenegi kuivemaks saaks, kuid meenus ühe Märjamaa mehe lause, et kui hommikul ärkad saapad jalas, hakkab pea kohe valutama. Ma ei teadnud kas see kehtib ka kui saapad magamiskotti võtta aga peavalu ei tahtnud ma endale teps mitte.

Hommik oli ilusaim, õhuline lumi oli magamiskoti katnud ja männiladvad silkasid siia- sinna.
Tore on metsas ärgata!


Aitäh seltskonnale!

Matkapilte- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639691010054/


Reede, 3. jaanuar 2014

Halti suusamatk 2013

Njaa, kuidas sa ikka tihkad minna matkale inimestega, kellega sa koos joovastavaid jooke veel joonud pole. Eks ma alguses pelgasin küll. Hää oli vähemalt see, et Margus oli pundis, Janekit olin korra näinud. Õnneks oli pundis üks plika- Mirjam kah. Uuh, vähemalt pole ma ainuke, et kui mehed täpiks tõmbavad, seal tundras ukerdamas.

Ma tegelikult olin juba Haltil käinud aastal 2010, kuid siis oli täielik whiteout. Tol korral matka lõpetades mäletan et sõnasime üksteisele, et tuleme tagasi, et näha kus me siis käisime.

Matka alustasime sel korral Norra poolelt ja plaan oli jõuda õhtuks Lossujärvi onni. Kuidas Märten ja Karel nõnda ka meie. Mingil hetkel kaotasime järje ära, läks pimedaks, minul ja Mirjamil saapad höörusid, jahe oli ja turvalist onni ei paistnud kusagilt. Mõtlesin, kuhu lumeonni ehitada ja, et mida ma oma asjadest saaks kasutada labidana - kelk ilmselt ja potiga saanuks ka heasti kaevata.

Teel Lossujärve onni


Jõudsime onnini, kui õieti mäletan olime teel ca 6 tundi. Maastik polnud kõige kergem, tee viis ülesse tundrasse. Timo kukkus onnis ära, tal alaselg tegi valu. Aga, kui tuli pliidi all ja soe sees läks olemine seal päris mõnusaks. Inimesed, kes ülemistel naridel magasid olid põhimõtteliselt saunas.

Järgmisel hommikul keerasime Marguse keedetud pudru keresse ja lürpisime teed peale. Siis termosed sooja jooki täis ja teele.

See oli bingo mis me nüüd varsti nägime- ahmi jäljed lumel! Täiesti värsked. Öösel oli ju lumetorm, mis hommikuks vaibus ja jäljed pidid olema mega värsked. Juhuu! Äge. Hea meelega oleks jälgi pidi loomale järgi kihutanud ja vaadanud kus ja mis ta seal teeb/ tegi. Sel matkal läks faunaga üldse hästi nägime põhjapõtru, 2 varest, Margus nägi rabapüüd lendamas ( ilmselt oli raba mitte lumepüü, kelle levik pole nii laialdane) lisaks veel rabapüü magamis auke lumes, jälgi ja junne, polaarrebase jälgi ja valgejänese jälgi. Nii uhke saak!

Ahmi jäljed lumel.


Ilm oli ilus ja selge, väga vinge oli suusatada. Öö olime Pihtsusjärve onnis.

Halti suuna võtsime hommikul -whiteout. Raske on sellise ilmaga suusatada, ei saa aru, kas maapind tõuseb või langeb ja tasakaal kipub kaduma. Harva tõstsin pilgu suusaninadelt, abiks oli ka eessuusataja, kes just kui nähtamatu nööriga tiris ka minu suuski edasi.

Peale esimest katset Haltile, onni manu.

Jõudsime Halti alusesse suurde onni. Kimusime müslipulki, kuuma teed ja Mirjami joodikust vanaisa eeskujul moosivett. Ilm viskas selgemat märki, otsustasime vurame tippu.

Ilm keeras ära, olime vati sees ja ilmselt kõndisime ülespoole, valge sein oli igalpool ees. Pimedaks hakkas ka minema. Läksime alla tagasi.

Halti tipus kõõlumas


Hommikul uus katse. Ilm oli super- selge ja tuult polnud ollagi. Tõus Haltile oli nagu meditatsioon. Läheks sinna veel ja veel tagasi.
Tagasiteel koju nägime põhjapõtru ja..


Homer Simpsonit !

Pilte meie suusamatkast - http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639270470974/

Aasta pärast uuesti ja palju pikemalt.