New York Timesiga Viru rabas

Matkal käisime mai kuus, nüüd artikkel ka lehevalgust saanud.
http://www.nytimes.com/2010/08/22/travel/22explorer.html

Sügis läheneb, paras hetk rabadesse minna, turbasammal lahedalt värviline!


Triin

Ööhääled- puud näriv kobras, ulguv hundikari

Öösel metsas. Aeg- ajalt tibutas vihma, taevas oli pilves.

Olime metsas, et kuulata ööhääli, käes oli augusti keskpaik. Ritsikad siristasid, tuul kohises puude lehtedes ja oli juba päris pime.

Hundi jalajälg 10,5 cm, ilmselt alfa isane

Lähenesime Soodla jõe luhale, sookured kilgatasid, mahalangenud kase lehed lõhnasid tugevalt, aeg ajalt peatusime, et panna rohu vahele eluspüüniseid pisiimetajate jaoks, mida lootsime püüda ja määrata. Pöösastes ja metsa vahel oli vaikus- siis kostis kummaline heli jõe äärest, Bert väitis selle olevat kopra. Kobras närivat puud just sedasi. Mulle meenutas heli kiirelt ja kõvasti rapsiva linnu lennuheli.

Hiljem olime soode vahel ja kaugelt- kaugelt oli kuulda SEDA looduse heli- ulguvat hundikarja, eemal vastas neile alfa isane. Heli kostus kaugelt, kuid mõjus vapustavalt. Möödus kümme pimedat, tuulist minutit, metsast kostusi kellegi sammud, keegi jooksis väga kiiresti meie suunas. Loom möödus meie ümber poolkaart tehes ja kadus kuuldeväljast. Siis oli tükk aega vaikus. Minutid hiljem kostus u. 200 m kauguselt alfa isase ulgumine- tuli tõrrepõhjast. Kari vastas. Suhtlemine kestis tunnikese.

Need hetked seal pimedas, tuulises, tibutavas metsas jäävad!



Triin

Hiiumaa laiud

Hiiumaa lihtsalt peab aeg ajalt käima. Sel saarel on kummalise võluga aura, mis meelitab. Jõudsime saarele reede öösel, öö oli vinge tähed sirasid taevas ja oli tuulevaikne. Ei tahtnudkiki magama minna, kui teised riputasid telgid ülesse, siis Märten vaatas kogu öö tähtedega tött.

Joonasel välgatas öösel praamis tõeline tarkusetera, olles vaatama läinud kaugel praam omadega on ja kas Hiiumaa juba paistab, teadas ta tagasi tulles, et praam sõidab. Hommikune välgatus oli Arpolt, nähes et praam veel kaugel, teatas ta, et praam pole veel kohal.

Hommikul pakkisime nodi paatidesse ja koos Merle ja Priidu sõpradega aerutasime Kõrgelaiu suunas minema. Kui hommikul oli müristanud ja vihma puistanud siis lõunast oli ilm super mõnus. Vesi oli pea sile ja iga aerutõmme viis meid kiiresti mööda siledat vett edasi. Mõnus oli, rahu oli, kuhugi polnud kiiret, aega ja kella vaatama ei pidanud. Me lihtsalt kulgesime. 

Saarnaki tuulik

Õhtuks aerutasime Kõrgelaiule, vahepeal olime ära käinud Kaevatsil ja tiiru teinud Hanikatsil- Rein oli saarel ja tegi heina, rüüpasime kaevust vett, mis maitses imehea. Kõrgelaiule maabudes ootasid meid meie kümme lammast. Vaatasime jupike aega tõtt siis lidusid nad põõsastesse omi asju ajama.

Kõrgelaiu all

Käisime ujumas, riputasime telgid ülesse, Arpo õpetas huvilistele eskimopööret, uurisime Ahelaiul hülgeid, tegime süüa, sõime, tegime lõket, kuulasime üksteise pajatusi, jõllitasime taevas tähti. Imetore oli olla!

Hiiumaani,

Triin

Viikingilaevaga Hiiumaa laidudel

Alar tegi lühikese videojupi meie Väinamere reisist, viikinglaeva Turmiga. Kulgesime lõbusalt kolm ilusat päeva- purjetasime, sõudsime ja podistasime mootoriga.
Olgu kuidas on aga aerutada kajakiga on etem!



Triin

Mohni saar

Ma polnud Mohnil käinud, teadsin sest vaid Ivo lõbusatest sukeldumisjuttudest ja Berdi sakslaste matkade kaudu. Meil mõnusal moel vedas, Veeteede Amet tegi korrastustöid majaka juures ja meil avanes võimalus sisse lipsata ja tornist vaadet nautida.

Vaade Mohni majakast

Mohni majakas maabumiskohast

Mohni surnuaed

Mohni võimas pärn

Mohnil luusis,
Triin