Jaanipäeval Kesselaiule. Kogunesime keskpäevaks Virtsu linnuse alla. Paadid maha, nodi paati ja paadid merele. Timo pidas lühikese briifi. Kõlas umbes nii: Ahahh, te pole enne merel käinud?! Siis on esimene kord! Ja siis sai merele mindud.
Meri mõnusalt tormine.
Kuid see polnud teps mitte tavaline kajakimatk. Meie peamine eesmärk oli Kesselaiu panka ronida. Kuuldavasti olid Timo ja Toomas seda salaplaani juba talvest peale pidanud. Nüüd, seal Virtsu lagunenud linnuse all olime teostusele väga lähedal.
Poolteist tundi hiljem olime Kesselaiul ja veel poolteist tundi hiljem olime seinal. Sein oli lahe. Panime ülesse kaks köit. Radu, mida ronida oli viis. Kõrgust seinal oma 8 meetrit. Sein oli segu liivakivist ja dolomiidist. Pragusi oli nii vertikaalseid kui ka horisontaalseid. Kõik unustasid end ronima.
Üsna pea avastas Johannes ühe laheda raja. Kõik proovisid seda ka kohe ronida. Johannesel õnnestus see ainsana lõpuni ronida.
Vähese utsitamise peale õnnestus Ivar seinal saada. Tuli ühes tükis alla ka. Siivi ei söendanud kauaks meie juurde jääda. Silkas tagasi laagiplatsile, et raamatut lugeda ja päikesevanne võtta.
Ronisime kuni nälg võttis võimust.
Peale õhtusööki läksime uuesti. Helen ja Madis ka kambas. Taavi, Johannes ja Sandra otsustasid kajakkidega väikse sõidu teha.
Öö möödus rahulikult. Kährikuid ei nähtud. Enamus keeras ennast rannale pikali ja magas seal. Toomas ja Siivi ööbisid "söögitoas".
Järgmisel hommikul äratas mind kolm möödaujuvat luike, loksuv laine ja kuuldavalt õitsev kukehari.
Kui teised ronima läksid, otsustasin saareluuresse minna. Vinge- pikad ja sirged kiviaiad, õitsevad kelluksed, kassisabad, kukehari, härjasilmad.
Mul meenus miks ma tegelikult siia tahtsin tulla. Mu ema, oli siin saarel omal ajal matkamas käinud. Siis elas saarel veel majakavaht Kippel, tema naine ja kolm last, kes käisid Muhus koolis.
Lambaid oli siis saar täis. Mina lambaid ei näinud, küll aga veiseid.
Tiiruga tagasi jõudes proovisin veel ronida, kuid käed ei kuulanud sõna. Teistel tundus paremini minevat. Ronisid ja jõudsid ülesse ka. Sein oli oma ohvrid saanud- esimesel päeval Ivar, kelle pöial käis liigesest välja ja teisel päeval Taavi, kelle varvas sai veripunaseks.
Tagasiteel olid mõtted, et millal siia jälle tulla. Juulis.
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar