Kevad on. Ja hing ihkab veele, kuid merele ei kipu, vesi veel külm. Eestimaa jõed on just loodud, et neid mööda alla kihutada. Kihutada, sest hiigelkanuu on võimeline 17-ks kilomeetriks/ tunnis.
Algus on tore, jõgi keerutab meid mööda luhta. Kord vasakule, kord paremale. Otse peaaegu üldse mitte. Vahel on ta meie teele veeretanud suured puud, kust peame kanuu üle tassima. Meie teel on oksi ja sildu mille alt tuleb läbi sõita. Mida suve poole seda enam langeb vesi sügavasse kuid kitsasse sängi, jättes meile ribakese maad.
Lookleval jõel edeneb matk kiiresti. Koitjärve raba jääb lõunasse. Teeme seal tiiru. Kõnnime esimeste laugasteni. Ümmargused. Teele jääb põlenguline rabanõlv, polügoniajast märklauad, rähni sepikoda, älveid ja rabaservas loomade rajad.
Esimesed märgid veehoidlast. Jõgi muutub laiemaks ja roogu on ohtralt.
Aerutame mööda kühmnokkluigest, ehmatame lendu sinikael ja rägapardi, mudatildri. Eemal liugleb roo-loorkull, sookurg. Roostikus laulab väsimatut rootsiitsitajat. Graatsiliste ligutustega poeb meie eest peitu tuttpütt. Sõtkas purjetab vihisevalt mööda.
Ees on suur veeväli. Oleme veehoidlal. Tervitame kalamehi, keda veepeal ohtralt.
Lõunasupp maitseb päiksepaistelises salus hästi. Jääkski siia sooja ja mõnusasse kohta.
Matka lõpp juba. See tuli ruttu.
Veel veele, et uusi jõgesid avastada.
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar