Pühapäev, 27. veebruar 2011

Aegna

Pühapäevane Aegna on pühapäevilisi täis. Inimesed olid Aegnal ja Aegna ümber autoga, rattaga, ATV- ga, mootorattaga, jala, suuskade ja uiskudega. Õnneks on jäätee saarele lai ja ruumi jagus kõigile.



Toredalt saanuks uisutada Kräsuli lõunaosas ja samuti Kräsuli Kumbli vahel.

P.S Mina ei olnud see inimene, keda päästjad rüsijäält kaldale tõid.
Triin

Reede, 25. veebruar 2011

Väike- Pakri suusamatk

Matka staap oli sel korral Padise. Kus matkale eelneval ööl ehitasime lumeonni, kus ka magasime. Präänikuks oli saun ja küpsetatud kartulid searibidega. No matkal juba sellist asja ei saa. Kahjuks vedas Eveli ahi meid alt ja kui poleks olnud Märteni kartulisalatid, oleks me suhteliselt näljas olnud. Ribid said sellegi poolest paari tunnise nihkega valmis ja olid superhead ning kartulid meeldivalt kõrbenud.

Meie lumeonn

Minu jaoks oli uus kogemus ehitada lumeonni. Eveli tehnoloogia oli lihtne. Täidsime lumega umbes kümme 200 liitrist prügikotti ja vinnasime need kõrguti. Neile puistasime peale lund, mida labida patsutuste abil tihendasime. Nüüd pidi lumi taheneme umbes 0,5-1 h ja siis oli vaja vaid ukseava teha ja onnist prügikotid välja korjata. Lihtne. Pean ausalt tunnistama mul polnud ettevõtmisesse üldse usku arvestades, kui pulber lumi tegelikult oli. Külma oli väljas 25 C.

Kuid toimis. Kaevasime ukse ja saime kotid onni seest kätte. Tekkinud ruum oli just paras neljale inimesele, et seal magada.
Polsterdasime põranda kaltsuvaiba ja penodega ning peale sauna sättisime magama.

Kuidas öö oli? Noh, minul hakkas mingil hetkel palav. Teistel oli ka päris hea. Märtenil oli jahe, kuid tal polnud ka õiget magamiskotti.

Hommikul ühinesid meiega matkaks Ivo, Karmen ja Mariell. Ivo ja Karmen läksid matkakatega aeglasemale marsuudile. Teistel oli eesmärk ümber Väikse- Pakri ära suusatada.

Väike- Pakri pank oma paljude jääpurikatega

Väikse- Pakrini jõudnud hakkas rüsijää joon, sealt jätkasime mööda kallast.

Imestama pani loomajälgede rohkus- põder, halljänes, kits, rebane, ilves. Nägime ka umbes kolma merikotkast.

Tõeliselt vinge oli vaadata jääpurikate värvi ja nende rohkust. Vingemad kohad algasid Väike-Pakri sadamakohast edasi.

Suusamatk. Peaasi, et suusad kaasas. Rüsis oli võimatu suuskadega liikuda ja lihtsam need jalast võtta ja jala edasi minna.

Sõitsime kogu distantsi saarele suhteliselt lähedal. Eemal oli näha värskelt külmunud lahvandusi ja jäävaba merd. Üks kiire laev kihutas meist mööda. Mõne aja pärast kuulsime, kuidas laine mühinal tuli ning lõi pragusid meie all olevasse jäässe.



Tagasitee oli vastu tuul, keskimine 5 m/s kuid puhangud 11m/s.



Triin

Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Uiskudel!



Viimaks sain sel aastal ka uiskudele! Katariina kai juures
on mõningase härmatise ja lumevaaludega kaetud jää.


Triin

Pühapäev, 20. veebruar 2011

Suusamatk liinil Rohuküla- Hobulaid- Vormsi- Hiiumaa

Pühapäevane Tartu maratoni innustas mind järgekordset suusaretke kokku panema. Väinameri oma jääkaanega ahvatles uusi laide läbi sõitma.

Ema on ikka oma juttudes mulle Hobulaiust rääkinud. Võtsimegi nimetatud laiu järgmisena ette. Laiuni oli Rohukülast ainult 3 km sealt edasi Vormsile kuskil 5 km.

Hobulaiu külje all olev kari

Koomiline oli, et meie jääl suusatame, samal ajal kimavad autod nii vasakult ( Rohuküla- Vormsi), kui paremalt ( Rohuküla- Hobulaid) mööda. Taamal veel paistis Hiiumaa ja mandri vahelised autod.

Tempo oli sihke paras umbes 8,3 km/h ja rada super. Jääl olime kitsa suusaga. Lund oli just parajalt. Vaalude vahel oli lund rohkem.

Lahvandusi ja lõhesid kohtasime omajagu oma teel. Õnneks kõik kinni külmunud.

Vormsi saabus liiga ruttu ja peale lühikest kaalumist olime juba Hiiumaa poole teel. Plaan oli Hiiumaale suusatada ja siis praamiga Rohukülla tagasi.
Märten oma iglu otsas

Heltermaa poemüüja ütles, et hoidis meil juba ammu silma peal. Nägi meid tulemas.


Jääpudru Rohuküla sadamas. Jää paksus 40 cm.

Kokku läbisime 32 km jääteid.


Triin

Teisipäev, 15. veebruar 2011

Ilves

Ilvese jäljerada.

Kõrgel panga pealsel oli ilves istunud .. hea vaade ümbritsevale.

Jättis maha kulla ja mulda peale ei kaapinud. Minu esimene ilves junn.

Tallutud koht lumel, kus ristusid rebase, ilvese ja halljänese jäljed. Kedagi polnudki ära söödud.

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Halljänes ja metsajänes

Valgejänes- tagumised tagakäpad ümaramad ja esimestest suuremad. Asustab Eesti metsi ja soid.

Halljänes- käppade suurus sarnasem, ovaalsem jälg.


Hanikatsi õunapuu- halljänes on siin maiustanud.


Triin

Kobras talvel

Kobras kogub endale nn. sahvrisse talve hakul toidu ära. Välja ta külma ilmaga suurt ei kipu. Sellest hoolimata oli  hea meel, meie suurima närilise värsket askeldust näha.

Nädalapäevad varem sattusin kopra kuhilale. Ventilatsioon töötas- hingamisaugud olid kuhila ülemises ja alumises osas.



Jänijõgi


Triin

Reede, 11. veebruar 2011

Ma kõlgun ja kõlgun

Ah!Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd! M. Under


Triin



Neljapäev, 10. veebruar 2011

Tormi ja päiksega Väinamerel

Seda juhtub ehk kord 20 aasta jooksul, kui kogu matka ajal on kas tuul tagant või on siis olematu. Kummalisel kombel
8-10 veebruar oli just selline aeg. Tuule suund klappis meie poolt valitud aja, koha ja marsuudiga. Kindlasti oli suur osa Andrel, saime suure suure tüki tema algaja õnnest. Esimesel päeval Eveli muidugi kahtles, et ei tea kuidas meil järgnevad päevad, kui kohe alguses suure hunniku õnne ära kasutame.


Mariell suusa ja kelguga

Hanikatsi maja oli soe. Rein oli just seal käinud ja ilmselt puid teinud. Jälle meil vedas. Joonas ja Eveli punnitasid vastutuult Saarnaki suunas, et siis mõnusalt allatuult tagasi Hanikatsile kimada. Muidugi jäi tuul selle ajaga nõrgemaks.  Meie Andre ja Marielliga suusatasime mööda Hanikatsit- käisime veski juures, Rootsimaa metsas ja sadamanukis. Maja juurde viivat teed pidi sai suisa suusatada, kartsin küll, et äkki kadakad selle uppi vajutanud.


Pesuvahetus. Matkal peab just parajasti nii kiiresti liikuma, et higistama ei aja.

Kui kõrtsi kohale jõudsime nägime eemalt algul ühte kährikut ja siis teist mööda lund sibavat.

Joonas ja Eveli olid juba miljöö praksumist kuulamas ( ehk siis maakeeli - tuli oli pliidi all).

Järgmine hommik kimas tuul samas suunas ja vaat veel vingemalt ei eelmine päev. Pool tundi ja olime Kõrgelaiul. Laiu lõkkeplatsile oli hunnik lund kuhjatud. Meie kümme lammast tervitasid meid oma kuudi juures.

Kõrgelaiu lõkkekoht

Kuna 10.veeb pannakse Kõverlaid kinni siis oli väga mõnus seal korra peatus teha, üks saar sellest 1500 jälle külastatud. Laid tundus jube suur olevat. Merikotkas  liugles selle kohal.

Viimane päev algas päiksega. Kaks kalameest sammusid kelk kaasas merele. Meie suusatasime teises suunas. Lahvandustest mööda. Päike paistis, tuult polnud ollagi. Aina suusatasime ja suusatasime. Lõuna luristasime sisse kalda ääres kadakate all.


Turistid kadakate vahel





Rohkem pilte näed http://www.360.ee/category/164-vainameresuusk.html


Triin