Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Avaratel väljadel

ja nad lähevad aina suuremaks

Kui väljad suurenevad ootab mind Väinameri. Viis päeva suuskadel mööda avaraid väljasid.

Hell yeee

Praegu uiskudega nii kaugele kuni vesi vastu tuleb.

Teisipäev, 14. jaanuar 2014

Räätsa- veematk Parika rabas

Kant tundus põnev, ma polnud seal varem käinud. Küll olin Parika raba läheduses olevat Soosaare raba eelmine aasta tallanud.

Hommikul enne matka, kodus otsustasin veel viimane hetk saabaste kasuks. Ilm oli sihke mõne külmakraadiga, mõtlesin, et küllap see mingi osa vett nüüd "kinni tõmmanud". Ja ega kummikuga ju pole mõnus matkata kui külmemaks läheb- jalad hakkavad külmetada ja ega see kummik väga ei hinga ka.

Kummik olnuks matkal väga hää jalanõu. Pool päeva sain kuivadest saabastest mõnu tunda.

Matkatee vedas meid Väikejärve äärde, sealt suund Parika järve vaatetorni juurde. Tormist vaatasime alla ja kaugusesse- kaks luike, ilmselt kühmnokad purjetasid järve veel. Edasi kulgesime mööda järve serva järvevahi maja vundamendini, mida me ei näinud. Samas kohas viis kraav vee järvest välja ja seal elasid ka koprad. Tuule heide oli maha pannud kaks jämedat kuuske, sellest sai meile sild.

Üle kraavide

Nüüd pidime jõudma ühele vanale teele ja seda kaudu Parika külla. Tee leidsime, mis äge tee see oli, vana ja kasutatud aastaid, võsa tungis äärtest tasapisi peale, kuid tee ei andnud alla. Teepõhi oli kõva ja keegi veel oli seda mõnel korral kasutanud. Kahju, et seda maaameti pärandkoostluste kihil polnud.

Ülalt alla

Tee viis meid võssa,  ületasime mõned kraavid ja surusime end Paika külani, koerad varakult meid kuulmas.

Ööbimiskohaks olime valinud raba kirde nurga. Aga seal polnud jälgegi ühest kõrgemast mineraalmaa tükikesest. Kaarti vaadanud kütsime otse üle raba, kus oli EW aegsed turbavõtu kohad, lootsime et ehk sealpool raba serva on kõrgemat kohta, kus laagerdada. Ei olnud.

Laagrisse saime jääda taas ringiga tagasi jõudnult Väikejärve äärde.

Saapad said aina märjemaks ja varbad aina mararonimaks. Öösel, pimedas vees kahlates ei tundnudki enam vahet- kas astuda vette või mättale, üks märg kõik. Janekil olid ka saapad, tema omad lühemad ja serv limpsas mitmeid kordi veelonkse. Mul oli tõsiselt hea meel et ilmateade - 10 C ei lubanud :)

Tuli meelde Raimo, kes praegu on sõjas ( loe: teenib aega). Ta rääkis mahlakalt oma sõdurirännakutest, kus jalad on tunde märjad ja kohe ei raatsi neid kuivaks vahetada, sest võibolla tuleb järgmine hetk käsk jõgi/kraav ületada ja siis on jalad taas vesimärjad. Mina muidugi teadsin et laagrisse jõudes ei pea ma enam vette astuma ja saan kuivad sokid jalga ja oma makaroniks külmunud varvastele elu sisse puhuda. Ilusaim oli see et Evelil oli kaasas kuivad saapad mis istusid imehästi mul jalavarjudeks.

Kuud oli ka aeg ajalt näha


Tegime teed ja sõime tatart. Too maitses hea :)

Uni tuli kiirelt. Ma keerasin end sinnasamasse katusealla magama. Mõtlesin veel kas tasub märjad saapad magamiskotti võtta, et nad natukenegi kuivemaks saaks, kuid meenus ühe Märjamaa mehe lause, et kui hommikul ärkad saapad jalas, hakkab pea kohe valutama. Ma ei teadnud kas see kehtib ka kui saapad magamiskotti võtta aga peavalu ei tahtnud ma endale teps mitte.

Hommik oli ilusaim, õhuline lumi oli magamiskoti katnud ja männiladvad silkasid siia- sinna.
Tore on metsas ärgata!


Aitäh seltskonnale!

Matkapilte- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639691010054/


Reede, 3. jaanuar 2014

Halti suusamatk 2013

Njaa, kuidas sa ikka tihkad minna matkale inimestega, kellega sa koos joovastavaid jooke veel joonud pole. Eks ma alguses pelgasin küll. Hää oli vähemalt see, et Margus oli pundis, Janekit olin korra näinud. Õnneks oli pundis üks plika- Mirjam kah. Uuh, vähemalt pole ma ainuke, et kui mehed täpiks tõmbavad, seal tundras ukerdamas.

Ma tegelikult olin juba Haltil käinud aastal 2010, kuid siis oli täielik whiteout. Tol korral matka lõpetades mäletan et sõnasime üksteisele, et tuleme tagasi, et näha kus me siis käisime.

Matka alustasime sel korral Norra poolelt ja plaan oli jõuda õhtuks Lossujärvi onni. Kuidas Märten ja Karel nõnda ka meie. Mingil hetkel kaotasime järje ära, läks pimedaks, minul ja Mirjamil saapad höörusid, jahe oli ja turvalist onni ei paistnud kusagilt. Mõtlesin, kuhu lumeonni ehitada ja, et mida ma oma asjadest saaks kasutada labidana - kelk ilmselt ja potiga saanuks ka heasti kaevata.

Teel Lossujärve onni


Jõudsime onnini, kui õieti mäletan olime teel ca 6 tundi. Maastik polnud kõige kergem, tee viis ülesse tundrasse. Timo kukkus onnis ära, tal alaselg tegi valu. Aga, kui tuli pliidi all ja soe sees läks olemine seal päris mõnusaks. Inimesed, kes ülemistel naridel magasid olid põhimõtteliselt saunas.

Järgmisel hommikul keerasime Marguse keedetud pudru keresse ja lürpisime teed peale. Siis termosed sooja jooki täis ja teele.

See oli bingo mis me nüüd varsti nägime- ahmi jäljed lumel! Täiesti värsked. Öösel oli ju lumetorm, mis hommikuks vaibus ja jäljed pidid olema mega värsked. Juhuu! Äge. Hea meelega oleks jälgi pidi loomale järgi kihutanud ja vaadanud kus ja mis ta seal teeb/ tegi. Sel matkal läks faunaga üldse hästi nägime põhjapõtru, 2 varest, Margus nägi rabapüüd lendamas ( ilmselt oli raba mitte lumepüü, kelle levik pole nii laialdane) lisaks veel rabapüü magamis auke lumes, jälgi ja junne, polaarrebase jälgi ja valgejänese jälgi. Nii uhke saak!

Ahmi jäljed lumel.


Ilm oli ilus ja selge, väga vinge oli suusatada. Öö olime Pihtsusjärve onnis.

Halti suuna võtsime hommikul -whiteout. Raske on sellise ilmaga suusatada, ei saa aru, kas maapind tõuseb või langeb ja tasakaal kipub kaduma. Harva tõstsin pilgu suusaninadelt, abiks oli ka eessuusataja, kes just kui nähtamatu nööriga tiris ka minu suuski edasi.

Peale esimest katset Haltile, onni manu.

Jõudsime Halti alusesse suurde onni. Kimusime müslipulki, kuuma teed ja Mirjami joodikust vanaisa eeskujul moosivett. Ilm viskas selgemat märki, otsustasime vurame tippu.

Ilm keeras ära, olime vati sees ja ilmselt kõndisime ülespoole, valge sein oli igalpool ees. Pimedaks hakkas ka minema. Läksime alla tagasi.

Halti tipus kõõlumas


Hommikul uus katse. Ilm oli super- selge ja tuult polnud ollagi. Tõus Haltile oli nagu meditatsioon. Läheks sinna veel ja veel tagasi.
Tagasiteel koju nägime põhjapõtru ja..


Homer Simpsonit !

Pilte meie suusamatkast - http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639270470974/

Aasta pärast uuesti ja palju pikemalt.