Laupäev, 10. august 2013

Viis päeva merel

Olav hõikas meile Kesselt järele, et ärge kauaks ära jääge, me ei jäänudki, veetsime 5 toredat päeva Väinamerel aerutades.

Kui lähenesime Haapsalule, meie lõpp-punktile, avastasin end mõttelt, et kui kahju, et see matk läbi saab, me ju alles alustasime ja selline mõnus aerutamise rütm alles tuli sisse ja kui tore nende inimestega on olnud.

Kesselaid. Õhtune-öine saunaskäik. Väljas oli pime ja kui lavalt merre sulpsasime peegeldus meri viimast ehavalgust ja majakad plinkisid. Täiesti vaikne oli. Meri oli plekk. Ei julgenud end vees olles eriti liigutadagi, rikkunuks justkui selle mere plekk-vaikuse. Taevas olid tähed. Nägin kahte neist langevat.
Paadiga sõudsime tagasi kui oli juba päris pime.

Sa hoia, ma topin.


Kesse kaevulkäik oli tore. Uazikuga.


Seanina konstrui. Pääsukeste lemmikkoht.

Hülged Ahelaiu nurga juures. Mustad pead ilmusid veest ja vaatasid meid paremalt, vasakult, eest ja tagant. 

Kõrgelaid. Palju häid ja viimasel ajal kurbi emotsioone selle laiuga. Laid veel lõhnas lammaste järgi. Kuid lambaid enam polnud.

Keset Väinamerd

Hanikatsi. Seal laiul pole juba ammu lammaste lõhna. Võsa ja rohi võtab võimust. Õnneks on saare keskel tükike heinamaad niidetud.

Vohilaid. Saunast on keris ära viidud ning ragapuu pole enam mereääres.

Harilaid. Kui palju õunu ja kui palju kõrgeid torne kus ronida. Raivo andis ronimisloa, kuid kriiksuv redel ei äratanud usaldust ja loobusin. Järgmine kord ronin siiski tippu.

Sinna tippu!

Vormsi. Lõuna Vormsi Mõisaholmi ps nurga juures. Kui hea oli olla- vesi oli soe ja päev oli soe ja ..
Mõisaholmi ja Rumpo ps vahel jalutasime süstadega meres.

Laager Sviby sadamas. Öösel paugutas äike. Uhh, kui hirmsa raginaga ta tuli.

Jalutuskäik süstadega


Ja juba olimegi Hobulaiul ja juba paistis Haapsalu. Kahju, et otsa said. 

Järgmisel aastal jälle!

Aerutamiseni,
Triin

Esmaspäev, 5. august 2013

Suur- Malusi

Liisa ja Marko läksid teises suunas- Marko detektima ja Liisa mustikaid korjama. Mina jäin oma plaani juurde ja aerutasin Malusile.

Sinna minna oli tore- mõnus tuul puhus põske ja jahutas. Aeg ajalt kihutas mõni mootorpaat mööda. Kogu aerutamise aja oli kuulda erinevat tooniga mootoripõrinat.

Alguses läks Koipse mööda siis eemalt Rammu. Malusi rannal olevad suured ja valgeks värvitud kivid hakasid üha lähemale tulema.

Parkisin end ühele lautrikohale ja tirisin süsta nõks kõrgemale maale. Viskasin sealsamas sirakile, kuulasin kuidas kajakas ja tiirud karjusid.

Tegin süüa, hirmus mulgikapsa isu oli ning just seda mul lõunaks pakutigi. Peale mugisin oma lemmikuid Tiina komme, üks halvaa mahtus ka ära.

 Laisk oli olla.

Hüppasin vette, kui värskendav ja kui selge vesi. Väinameres sellist juba ei leia. Mulistasin vees mõnuga siis lasin end päiksel ja tuulel kuivatada.

Laurtikohad Malusil


Laiutiirule.

Hämmastas, kui ühtlaselt ja tasaselt olid rannas kivid. Justkui oleks keegi nad sinna täpselt sättinud ja kõrgemalt väljaturritavad pinnasesse patsutanud. Silma hakkas ETV pink keset saart- " Neile keda meri pole tagasi andnud". Mõned koslakastid ja poollagunendu torn. Ja muidugi need ohtrad lautrikohad, 15- nda juures läks mul  lugemine sassi. Ma vaid kujutasin ette, kui vilgas elu siin Soome kuiva seaduse ajal käis. Kahju, et kõrtsu varemeid näha polnud. (Soovitan lugeda "Viinameri" Raimo Pullat, Risto Pullat.)

Nüüd olid sel laiul vaid kajakad, tiirud, merikotkas, kormoronid ja aeg- ajalt mõne mööduva mootorpaadi müra. Isegi mitte hallülgeid ei paistnud Vahekarilt.

Säält toredalt Malusilt,
Triin