Natuke sajutas

Kui ma endaga metsasihini jõudsin olid põdrad juba ees. Bert oli neid seal juba tükk aega jõudnud vaadata. Mina vaatasin ka- metsa sihil olid kaks põtra, umbes 80 meetrit meist. Kaks selle aasta vasikat nokitsesid maast rohtu ja närisid pajuoksi. Meist ei teinud kuulmagi. Ometigi vaatasid meile vahete vahel otsa.

Bert otsustas põtru veel lähemalt vaadata, tema kõvast hiilimisest ei teinud põdrad väljagi. Ainult, et ühe põdra metsa minnes, hakkas teine ka end sinna poole sättima. Hetke pärast oli metsasiht tühi, jäänud vaid hiiliv mees. Mees hiilis metsa põtradele järele, kuid üsna varsti naases ja hakkas tagasi metsasihi otsa tulema. Kohe tema seljataga tuli metsasihile põdralehm, vaatas ärevalt metsa. Sekund hiljem olid mõlemad põdravasikad ka metsasihil. Kõndivat inimest ei näinud nad keegi. Pidin valjult kätega vehkima, et Bert ometi selja taha vaataks. Oli põtradest vast 30 meetrit.

Teise vinge loomavaatluse pakkus seakari. Askelasid usinalt ühel sööti jäänud karjamaal, kui meie autost neid märkasime. Algul tundus, et põllul on kivid, kuid liikusid. Suur seakari oli. Bert väitis neid kokku 14 olevat, mul läks lugemine alati kuskil kümne juures sassi. Seapõrsad olid na põlluga ühte värvi ja mitte ei saanud neid kokku lugeda.

Muidugi hiilisime neile lähemale. Piisavalt lähedale jõudnud hakkas emis midagi kahtlustama. Tuli meie poole ja vaatas ja nuuskis õhku, siis kadus korra võsa vahele ja tuli jälle meie poole. Appi ma hakkasin täidsa kartma, ta oli ikka jube suur ja must ja saba oli täiesti sirgelt. Poleks olnud kuhugi pakku joosta. Otsustasime, et lähemale ei lähe, et mine emist tea. Tagasi pöörastes hakkas emis sihikindlalt meie poole tulema. Õnneks oli lõhnav juurikas huvitavam.

Seakari jooksis hetkega metsa, kui autouksed pauguga kinni tõmbasime.

Berdi fotokas seisis sel hetkel jõude kodus.


Triin