Laashoonesse sõidutas meid auto 2 ja pool tundi. Sadas oavarrest, mõtlesin hirmuga, et kui sedasi kogu päevaks jääb siis mina ei lähe kuhugi. Vett pritsis kahte lehte ja kraavid ajasid üle ääre. Kui me viimaks kohale jõudsime oli sadu lakanud ja jõgi oli veest pungil ja upitas teda kallaste. Ma seisin seal Laashoone sillal ja ei jõudnud ära imestada. Vett oli palju, vett oli tõesti palju, vett oli erakordselt palju ja nii umbes kolm korda järjest. Lõpuks veel, et seda vett oli tõesti palju.
Platsike, kus olime kuu aega tagasi paadid veest välja võtnud, seda polnud. Jälgegi polnud ka teerajast, mis platsile viis. Oma paadi panime vette sügavas kraavis, rajasime tee läbi pajuvõsa jõesängini. Siis läks lahti, kes tahtis see aerutas, kes tahtis vilistas ja laulis.
Looduses toimus suur pesupäev- luhad uputasid, kraavid olid pilgeni täis vett ja jõe säng ajas üle kallaste. Meie seas olnud kalamees ei jõudnud ära korrutada, kui head kalakudemiskohad need luhad ikka on. Pragult kala küll ei võtvat, kuid kevadel võtab mis kole. Ta pidas kindlat plaani just siia tagasi tulla.
Suhteliselt väiksete ponnistustega ületasime Põltsamaa jõe tropi. Hea, et jõgi üle sängi voolab, muidu oleks pidanud hiigelkanuud 50 meetrit mööda kallast lohistama.
Suubusime Pede jõkke, vastu tuli London oma matkaonniga. Suvistest sääskedest polnud enam haisugi. Sirutasime jalgu ja tegime sooja süüa. Pakuti ühepajatoitu. Videvikuks läks kui sõime, nägime kobrast jõge ületamas.
Süütasime pealambid. Pime oli, pilved peakohal. Vahete- vahel paistis ümar kuu mööda kihutavate pilvede vahelt. Mets kohises. Mööda kihutas kallas. Pimeduse suurenedes kasvas justkui meiegi kiirus.
Vanajõe soodis. Vett nii palju, kus see säng nüüd ongi? Tuleks see kuu nüüd jälle välja. Oot, oksad ees, pead alla! Tagasi paremale, sõidame juba luhas. Kus Joonas oma kajakiga on? Ukerdab seal roo vahel. Ootame Joonast. Eemalt paistabki tema pealamp. Kui äge: pime ja puhub tuul ja on õrn kuuvalgus.
Tuled paistavad. Palupõhja omad. Pargime enda kaldale. Maja saab varsti soojaks. Saun köeb. Luristan kuuma teed ja mõtlen, kui hea ikka matkata on.
Järgmine päev tõi meie teele lendava „laudaukse” ehk kaljukotka, kuulsime tedrekulinat. Matk lõppes algava põhjaliku vihmasajuga.
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar