Olin sakslastega neli päeva Hiiumaa laidude vahel. Ilm oli liigagi ilus- päike siras ja tuult polnud ollagi. Kõik me küpsesime paatides, ahmisime endasse liitrite kaupa vett.
Kõrgelaiul olid kohal hülged, lambad ja kährik. Uusi tallesid polnud. Kährik oli na viletsake. Päris huvitav oli tema ülimat süstemaatilist tegevust jälgida. Sell otsis süüa, kammis hoolikalt kogu kaldaäärset, aeg ajalt pistis midagi põske. Tiirud ja kajakad peakohal riidlemas. Mind märgates ta ehmatas, pistis roostiku poole plagama. Proovisin temaga võidu joosta, eest ta ära ei saanud, kuid järgi ka ei jõudnud.
Teise päeva õhtuks jõudsime Sarve. Õnneks oli natuke rohkem tuult. Sääsed hoidsid põõsaste varju. Magamisaseme tegin randa. Niipea kui olin end mõnusalt sisse seadnud, nägin eemalt külakoera rannas jooksmas. Külakoer osutus kährikuks. Minuni jõudes jäi hetke seisatama, vaatas umbusklikult ja pani plagades tulnud teed pidi tagasi. Arvasin, et loom öö jooksul kindlasti hävitab kogu meie toiduvaru, eriti vorstid, mis olid lõkke juurde jäänud.
Hommik oli meile toitu jätnud.
Kolmas päev. Olime just aerutades jõudnud Hõralaiu ja Vohilaiu vahele, kui Hõralaiult hakkas hirmsa hooga madalat lahte ületama põder. Tegemist oli noore põdralehmaga. Sakslastel läks sebimiseks. Karjuti ELHEEEEEEEEEE! Minul tegi trummikile paar korralikku võnget. Kõik otsisid paaniliselt oma digikaameraid, ühine videokaamera oli äkitsi kadunud. Põder sörkis samal ajal rahulikult, vesi tema ümber vahutamas. Kord või kaks peatus, et meid vaadata siis jätkas ühtlases tempos oma teed. Viimati nägime teda Vohilaiu põõsaste vahel.
Jääga kohale toodud saun pakkus leilimõnusid.
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar