Kuvatud on postitused sildiga hunt. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga hunt. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 31. jaanuar 2011
kolmapäev, 2. juuni 2010
Pisiimetajate püüdmine
Olin viimased neli päeva taas Alutagusel. Tegevust jagus hulgi.
Kohmitsesime karuonnis; kuulasin ja vaatlesin linde- selle korral vingeim vaatlus oli öösorr ja punaselg-õgija, kellest esimene lasi end pikalt vaadelda ja filmida. Alati on mul tõsiselt heameel näha ka soo-loorkulli isalindu, taas väga lahe vaatlus.
Nagu ikka ajasin suurkiskjate jälgi. Saak oli hea- värsked pruunkaru jäljed ja hunnikud, hundi vanemad jäljed, kuid 12 cm suurused (!) ; "ilvese rist" ei jäänud seegi kord ilma ilvese ega kähriku jälgedest. Muidugi leidsin ka metssea, metskitse, põdra ja mägra jälgi.
Põnevaid tegevus oli sel korral pisiimetajate jaoks lõksude väljapanemine ja hiljem nende läbikäimine ja kontrollimine.
Lõksud panin Geraldi juhendite järgi erinevatesse elupaikadesse. Niidule, metsa alla, okaspuu metsa, lehtmetsa. Lõkse oli mul kolme erinevat tüüpi: Uudo käest olime saanud plekist suured lõksud, mis polnud ühekordsed ja kuhu mahtunuks rohkelt pisiimetajaid. Rein ostis ühekordsed lõksud st. kui üks hiir lõksu läks ja toitu maitses langes lõks kinni. Sama tüüpi oli ka Geraldi omad.
Panin lõksud umbes kella 7 ks õhtul välja. Andsin pisiimetajatele aega kolm tundi. Just see olevat karihiirte jaoks kriitiline aeg nende kiire seedimine ei pea pikemat aega söögita vastu.
Kontrollretke tehes avastasin esimesest lõksust suure nälkja. Lõks polnud kinni langenud :) Õnneks ei jäänud see mu ainukeseks saagiks- üks karihiir oli ka lõksus jäänud. Lasin ta peale pikemat uurimist vabadusse.
Hommikune saak oli vilets. Kaks nälkjat ja mitte ühtegi hiirt või karihiirt. Kuid super leid oli õitsev kuldking, mida ma ööhämaruses polnudki näinud! Imetlesin taime jupp aega.
Järgmine päev oli põnev koos Reinu, Berdi ja Geraldiga liblikaid ja kiile taga ajada!
Pisiimetajateni,
Triin
Öösorr metsateel
Kohmitsesime karuonnis; kuulasin ja vaatlesin linde- selle korral vingeim vaatlus oli öösorr ja punaselg-õgija, kellest esimene lasi end pikalt vaadelda ja filmida. Alati on mul tõsiselt heameel näha ka soo-loorkulli isalindu, taas väga lahe vaatlus.
Pruunkaru
Nagu ikka ajasin suurkiskjate jälgi. Saak oli hea- värsked pruunkaru jäljed ja hunnikud, hundi vanemad jäljed, kuid 12 cm suurused (!) ; "ilvese rist" ei jäänud seegi kord ilma ilvese ega kähriku jälgedest. Muidugi leidsin ka metssea, metskitse, põdra ja mägra jälgi.
Hundi jalajälg
Põnevaid tegevus oli sel korral pisiimetajate jaoks lõksude väljapanemine ja hiljem nende läbikäimine ja kontrollimine.
Pruunkaru hunnik
Lõksud panin Geraldi juhendite järgi erinevatesse elupaikadesse. Niidule, metsa alla, okaspuu metsa, lehtmetsa. Lõkse oli mul kolme erinevat tüüpi: Uudo käest olime saanud plekist suured lõksud, mis polnud ühekordsed ja kuhu mahtunuks rohkelt pisiimetajaid. Rein ostis ühekordsed lõksud st. kui üks hiir lõksu läks ja toitu maitses langes lõks kinni. Sama tüüpi oli ka Geraldi omad.
Pisiimetaja lõks
Panin lõksud umbes kella 7 ks õhtul välja. Andsin pisiimetajatele aega kolm tundi. Just see olevat karihiirte jaoks kriitiline aeg nende kiire seedimine ei pea pikemat aega söögita vastu.
Kaunis kuldking
Kontrollretke tehes avastasin esimesest lõksust suure nälkja. Lõks polnud kinni langenud :) Õnneks ei jäänud see mu ainukeseks saagiks- üks karihiir oli ka lõksus jäänud. Lasin ta peale pikemat uurimist vabadusse.
Hommikune saak oli vilets. Kaks nälkjat ja mitte ühtegi hiirt või karihiirt. Kuid super leid oli õitsev kuldking, mida ma ööhämaruses polnudki näinud! Imetlesin taime jupp aega.
Pisiimetajateni,
Triin
reede, 7. mai 2010
Rajakaamera ja karu
Natouresti Alutaguse rajakaamera jäädvustas esimese karu sel aastal. Noor emakaru jäi kaamerasse 3 nda mai varahommikul kell 5:37. Järgmisel päeval oli karu platsis juba kell 19:09.
Eriti vingelt vedas Benil ja Philil, kes nägid karu varjest 5 m kaugusel. Nägid noort emakaru ja isakaru. Kuna karudel pulmad tulemas, käib isakaru emakarul järgi, oodates sobivat hetke paaritumiseks. Philli tehtud videost tundsime ära tuttava isakaru eelmisest aastast. Isase jalajälgi leidsime metsateel, jälje laius 17 cm. Emase karu jälje laius jääb vahemikku 11-13 cm.
Tõeliselt vinge on sõita Alutaguse metsade vahel, näha tetri, metsiseid, kuulda laanepüü vilet, händkakke, karvasjalg- kakke, põristavaid mustirähne, valgeselg- kirjurähne. Otsida ilvese, hundi ja karujälgi.
Rikkus missugune!
Ben on BBC Wildlife ajakirjanik, kellele meie maa loodus väga sügava mulje jättis. Varsti on ajakirjas Eesti kohta artiklit oodata. Phil on " mammal twitcher" näinud 522 erinevat inetajat. Tema nägi Eestis esimest korda kährikut ja lendoravat.
Alutaguseni,
Triin
Noor, kolme aastane emakaru
Eriti vingelt vedas Benil ja Philil, kes nägid karu varjest 5 m kaugusel. Nägid noort emakaru ja isakaru. Kuna karudel pulmad tulemas, käib isakaru emakarul järgi, oodates sobivat hetke paaritumiseks. Philli tehtud videost tundsime ära tuttava isakaru eelmisest aastast. Isase jalajälgi leidsime metsateel, jälje laius 17 cm. Emase karu jälje laius jääb vahemikku 11-13 cm.
karu esikäpajälg
Tõeliselt vinge on sõita Alutaguse metsade vahel, näha tetri, metsiseid, kuulda laanepüü vilet, händkakke, karvasjalg- kakke, põristavaid mustirähne, valgeselg- kirjurähne. Otsida ilvese, hundi ja karujälgi.
Rikkus missugune!
Ben on BBC Wildlife ajakirjanik, kellele meie maa loodus väga sügava mulje jättis. Varsti on ajakirjas Eesti kohta artiklit oodata. Phil on " mammal twitcher" näinud 522 erinevat inetajat. Tema nägi Eestis esimest korda kährikut ja lendoravat.
Alutaguseni,
Triin
teisipäev, 20. aprill 2010
Hundijälg poris
Eilne öö oli vinge. Tähed sirasid taevas ja vanakuu kükitas taeva serval. Oli vaikne, nii vaikne, et koerte haukumine oli 4 km kauguselt kuulda.
Olime öös, et kuulda hundi ulgumist. Peatusime kõrgema põndakuotsas- kaugelt kostus koera haukumist, sõtkas lendas vihinal üle, part prääksus eemal. Vaikus, milline vaikus! Kakud miks te ei laula, hundid miks te ei ulu?
Autosse ja edasi. Tee oli paras sopamülgas, muidugi jäime kinni. Ei edasi ei tagasi. Äkki märkas kolleeg seal samas auto juures värskeid hundijälgi. Huvitav kes- keda just hetk tagasi oli luuranud? Jäljed olid meid vaadanud, kuulanud, nuusutanud 60 m kauguselt.
Kuid auto oli mülkas.
Koju jõudsin sel ööl kell 3.
Kuulmiseni öös,
Triin
Olime öös, et kuulda hundi ulgumist. Peatusime kõrgema põndakuotsas- kaugelt kostus koera haukumist, sõtkas lendas vihinal üle, part prääksus eemal. Vaikus, milline vaikus! Kakud miks te ei laula, hundid miks te ei ulu?
Autosse ja edasi. Tee oli paras sopamülgas, muidugi jäime kinni. Ei edasi ei tagasi. Äkki märkas kolleeg seal samas auto juures värskeid hundijälgi. Huvitav kes- keda just hetk tagasi oli luuranud? Jäljed olid meid vaadanud, kuulanud, nuusutanud 60 m kauguselt.
Kuid auto oli mülkas.
Koju jõudsin sel ööl kell 3.
Kuulmiseni öös,
Triin
pühapäev, 28. märts 2010
Alutaguse karud ärkasid talveunest
Reedel 26. märtsil jälle Alutaguse metsade vahel sõites, saime nii mõndagi näha.
Esimeseks präänikuks oli mänsakust paarike, kes laskis end pikalt vaadelda. Samal ajal kogusid nad noka vahele habesamblikke, ilmselt käis agar pesaehitus. Olles juba piisavalt kogutud, kihutasid lennuga meist üle kuusetihniku poole. Vaatluse üle oli mul väga hea meel, mänsak on mu lemmiklind!
Ega palju saanud sõitagi, kui kahtlased jäljed läksid üle tee. Pidasime kinni ja .. jah, siit oli läinud hunt. Oli läinud päeva eest üle tee. Lumekoorik oli teda ilusti kandnud. Veider ainult et ta on liikunud üksi, kus on kari?
Jällegi ei saanud sõita palju maad, kui teeäärne lumehanges oli keegi justkui vajudes üle läinud ja lumme sügavad jäljed vajutanud. Kassa näe, karu. Esimene karu jälg sel aastal. Kiire kõne Andresele ja selgus, et kohalikud pole sel aastal veel ühtegi liikvel näinud. Lükkasime räätsad jalga ja vaatama, kust karu tuli. Koorik oli kohati nõnda kõva olnud, et mesikäppagi kandnud. Käpalaius oli loomal 15- 16 cm, mis viitab kaalule paarisaja kilo kanti. Tegu oli isakaruga, kes ärkavadki emakarudest varem, emakarud ei kasva kunagi nii suureks. Nende käpalaius jääb kuni 12- 13 cm kanti.
Karu liikus teest eemale suunaga põhja, otse mööda kraavi serva ja/või mööda kraavipõhja. Jäljed olid lahedad, jube suured ja supervärsked. Tallaalune mustergi lumel ilusti näha. Jäljed läksid ühe jämeda männini mille all oli ohtralt koort maas. Vaatasin üles, karu oli siin märgistanud oma territooriumi- küünejäljed olid 2, 5 meetri kõrgusel ilusti näha.
Läksime hasartselt mööda jälgi edasi ja edasi, karu liikus ikka kas kraavi põhjas või kraavi lähedal metsa all. Tahtsime leida tema talvekorterit. Näha kohta, kus veetis ta oma pika une. Aeg hakkas kokkulepitud kohtumise jaoks lõhki minema ja nii kahju kui mul ka polnud, ei saanudki enam karu jälgi pidi edasi minna :(
Viimane jäljejupp viis karu metsateele, kus ta oli läinud edasi põhja poole, mina aga pidin minema lõunapoole.
Kuniks veel lund saab karu jälgi lihtsa vaevaga otsida ja neid pidi matkata. Hea võimalus saada aimu, kus karu metsas liigub ja mis teid pidi.
Järgmisel päeval tervitasid meid metsateel mägraisanda jäljerada. Üllatus missugune, teda poleks me küll oodanud kohata. Lumel oli hästi näha mägra esikäpa küüniseid.
Natuke maad eemal oli maas kahtlane põdramoodi jälg, kuid sõraotsad polnud nii teravad ja sõrasuurus pisem. Asjatundjate kaasabiga määrasime jälje punahirve omaks. Piirkonnas oli olnud hirveaed ja eks nad olid sealt plehku pannud.
Metsa, metsa - kõik on kihevil!!!!
Triin
Esimeseks präänikuks oli mänsakust paarike, kes laskis end pikalt vaadelda. Samal ajal kogusid nad noka vahele habesamblikke, ilmselt käis agar pesaehitus. Olles juba piisavalt kogutud, kihutasid lennuga meist üle kuusetihniku poole. Vaatluse üle oli mul väga hea meel, mänsak on mu lemmiklind!
Ega palju saanud sõitagi, kui kahtlased jäljed läksid üle tee. Pidasime kinni ja .. jah, siit oli läinud hunt. Oli läinud päeva eest üle tee. Lumekoorik oli teda ilusti kandnud. Veider ainult et ta on liikunud üksi, kus on kari?
Karu jälje laiuseks mõõtsime 15-16 cm. Hästi on näha karu käpa alune muster.
Jällegi ei saanud sõita palju maad, kui teeäärne lumehanges oli keegi justkui vajudes üle läinud ja lumme sügavad jäljed vajutanud. Kassa näe, karu. Esimene karu jälg sel aastal. Kiire kõne Andresele ja selgus, et kohalikud pole sel aastal veel ühtegi liikvel näinud. Lükkasime räätsad jalga ja vaatama, kust karu tuli. Koorik oli kohati nõnda kõva olnud, et mesikäppagi kandnud. Käpalaius oli loomal 15- 16 cm, mis viitab kaalule paarisaja kilo kanti. Tegu oli isakaruga, kes ärkavadki emakarudest varem, emakarud ei kasva kunagi nii suureks. Nende käpalaius jääb kuni 12- 13 cm kanti.
Karu oli "voolanud" üle lumevalli tee peale
Just seal kus on Berdi käsi, oli karu küünistega puud märgistanud olles ise veel umbes 30 cm sügavamal lumes. Umbkaudu 2, 5 m kõrgusel.
Karu esi ja tagakäpa jälg
Viimane jäljejupp viis karu metsateele, kus ta oli läinud edasi põhja poole, mina aga pidin minema lõunapoole.
Paarisaja kilost karu kandis isegi lumekoorik, kõrval räätsajälg
Kuniks veel lund saab karu jälgi lihtsa vaevaga otsida ja neid pidi matkata. Hea võimalus saada aimu, kus karu metsas liigub ja mis teid pidi.
Järgmisel päeval tervitasid meid metsateel mägraisanda jäljerada. Üllatus missugune, teda poleks me küll oodanud kohata. Lumel oli hästi näha mägra esikäpa küüniseid.
Mägra jälg lumel
Natuke maad eemal oli maas kahtlane põdramoodi jälg, kuid sõraotsad polnud nii teravad ja sõrasuurus pisem. Asjatundjate kaasabiga määrasime jälje punahirve omaks. Piirkonnas oli olnud hirveaed ja eks nad olid sealt plehku pannud.
Punahirve jälg, veiselikult ümar
Metsa, metsa - kõik on kihevil!!!!
Triin
pühapäev, 14. märts 2010
Üllatus Sirtsi soos
Kui enamus inimesi on lumest juba piisavalt tüdinud, siis mina lähen ikka ja jälle suure rõõmuga lumele. Koorik on lumel piisavalt tugev, et enamus inimesi kanda.
Laupäevane räätsamatk Sirtsi sohu oli nagu rusikas silmaauku. Kes oleks võinud arvata, et näeme 20 inimeselise pundiga metssea kulti mööda metsasihti jalutamas ( mitte tormamas), meist 100 m kaugusel. Otsustasime kuldi jälgi põhjalikumalt vaadelda. Kuid näe sattusime hoopis hommikustele hundijälgedele! Hundi jälgi nägime rabas veelgi. Kult aga oli raba poole sumbanud vanades põdrajälgedes.
Lindudest oli hea võrrelda nii metsise ja tedre siiberdamisi lumel ja toitumisejälgi. Näha oli ka mõlema linnu lendutõusmise ponnistusi, metsisest oli lumele jäänud pikalt hoosulgede triibud, teder oli lihtsamini lendu saanud.
Soost,
Triin
Laupäevane räätsamatk Sirtsi sohu oli nagu rusikas silmaauku. Kes oleks võinud arvata, et näeme 20 inimeselise pundiga metssea kulti mööda metsasihti jalutamas ( mitte tormamas), meist 100 m kaugusel. Otsustasime kuldi jälgi põhjalikumalt vaadelda. Kuid näe sattusime hoopis hommikustele hundijälgedele! Hundi jälgi nägime rabas veelgi. Kult aga oli raba poole sumbanud vanades põdrajälgedes.
Hundijälg lumes
Hundirada
Lindudest oli hea võrrelda nii metsise ja tedre siiberdamisi lumel ja toitumisejälgi. Näha oli ka mõlema linnu lendutõusmise ponnistusi, metsisest oli lumele jäänud pikalt hoosulgede triibud, teder oli lihtsamini lendu saanud.
Metsise jäljed toitumiskohal
Soost,
Triin
laupäev, 9. jaanuar 2010
Kõrvemaal hundi jälil
Täna Kõrvemaal. Enne matka Koitjärvel sõitsime Kaksiksilla juurde, et vaadata kas sealsed teed lahti lükatud. Ehk saab sinna järgmine nädal matkale minna. Piirkonna oosid ja Soodla jõe luht on eriti loomarohked. Ning praegusel lumerohkel ajal on loomadejäljed väga hästi näha.
Ega meil lastud kaugele minna- teel olid jäljed. Koerlaste jäljed. Läksime mööda jälgi või õigemini sõitsime. Jah, hunt. Olid liikunud pikalt mööda lahtilükatud teed. Vahepeal mänginud, mitmeid kordi põiganud metsa, kuulanud maad lumevallide otsas. Teele oli maha jäetud kolmed ekskremendid.
Peale matka olime tagasi. Nüüd saime juba teada, et loomi oli seitse. Üks neist oli väga suur loom, üks käpajälg eriti suur. Kord nad põikasid metsa siis jälle tee peale tagasi. Enne Soodla jõge suundusid jäljed metsa, otsustasime järgi minna.
Edasi liikusime juba räätsadega. Hundid kasutasid enamasti liikumiseks jõge, vahel põikasid luhalt üles, et piirkonda märgistada. Leidsime märke emahundist, kes ei tõsta jalga vaid urineerib jäljerea keskele.
Loomad ületasid jõge kolmel korral. Proovisime nende ületustega kaasas käia. See ei olnud lihtne, kellelgil polnud varuriideid kaasas, naasklitest rääkimata. Lisaks ei teadnud me jää kvaliteeti, kas kannab või mitte. Aga kuna hundid olid läinud ja neil oli seitse ja meid oli kolm ja meil olid jalas räätsad, otsustasime proovida. Minu esimene katse oleks märjalt lõppenud, teisel kaldal oli jää pude. Teine katse viis mind edukalt üle, teised jõudsid ka kohale kuivalt.
Ajasime veel veidi jälgi. Jäljerada viis kaugemale metsa. Otsustasime tagasi pöörduda, aeg seadis oma piirangud. Küll oleksin tahtnud edasi minna ja näha seitsme hundi magamisaset!!!




Jälgi ajas,
Triin
Hundi jäljed metsateel
Ega meil lastud kaugele minna- teel olid jäljed. Koerlaste jäljed. Läksime mööda jälgi või õigemini sõitsime. Jah, hunt. Olid liikunud pikalt mööda lahtilükatud teed. Vahepeal mänginud, mitmeid kordi põiganud metsa, kuulanud maad lumevallide otsas. Teele oli maha jäetud kolmed ekskremendid.
Peale matka olime tagasi. Nüüd saime juba teada, et loomi oli seitse. Üks neist oli väga suur loom, üks käpajälg eriti suur. Kord nad põikasid metsa siis jälle tee peale tagasi. Enne Soodla jõge suundusid jäljed metsa, otsustasime järgi minna.
Edasi liikusime juba räätsadega. Hundid kasutasid enamasti liikumiseks jõge, vahel põikasid luhalt üles, et piirkonda märgistada. Leidsime märke emahundist, kes ei tõsta jalga vaid urineerib jäljerea keskele.
Loomad ületasid jõge kolmel korral. Proovisime nende ületustega kaasas käia. See ei olnud lihtne, kellelgil polnud varuriideid kaasas, naasklitest rääkimata. Lisaks ei teadnud me jää kvaliteeti, kas kannab või mitte. Aga kuna hundid olid läinud ja neil oli seitse ja meid oli kolm ja meil olid jalas räätsad, otsustasime proovida. Minu esimene katse oleks märjalt lõppenud, teisel kaldal oli jää pude. Teine katse viis mind edukalt üle, teised jõudsid ka kohale kuivalt.
Ajasime veel veidi jälgi. Jäljerada viis kaugemale metsa. Otsustasime tagasi pöörduda, aeg seadis oma piirangud. Küll oleksin tahtnud edasi minna ja näha seitsme hundi magamisaset!!!
Territooriumi märgistamine
Hundid kasutasid liikumiseks jõge, lund vähem ja liikumine kiirem
Siit mahtus läbi seitse hunti, lumeaugu laius umbes 30 cm
Hundi jäljed jõel
Liisa pildistab hundi ekskremente
Jõe ületamine nelja räätsa abil
Triin
laupäev, 2. jaanuar 2010
Loomajäljed metsas
Põdra jälg lumel
Olen ohtralt nüüd mööda metsi luusinud, silmad ja kõrvad lahti hoidnud. Väga vinged asjad on seal metsas.
Olen sattunud öisele sigade poole ära vooderdatud pesale, näinud orava, metsnugise, hiirte askeldusi lumel. Suurtest imetajatest on ärevust tekitanud metsseakarja vaokujuline jäljerada lumel, põtrade askeldused lumises metsas koos öisete magamisasemetega lumel, hundikari, kes on pikalt kibutanud kopraperet, huntide magamisasemed mahalangenud kuuse all.
Lindudest kakud, kes haaranud lumest hiiri, teder kelle jäljerida rabaservades ohtralt näha, koos öistemagamisasemete ja pabulatega.
Mine metsa !!
Huntide magamisase
Hundid kasutavad liikumiseks tihti kraavipõhjasid
Teder veetis siin öö
Metssead olid oma pesa kuuskedega vooderdanud
See must lärakas on kobras, kes maiustab kasega
Hundid piirasid kopraid
Triin
laupäev, 12. detsember 2009
Siit jooksis susi
Kui me Eveliga Linnurabasse jõudsime oli lumi juba maha sadanud. Tõtt öelda oli ta seda juba eelmine päev. Lumekiht oli õhuke, maa oli kergelt valkjas. Minule oli sest imehea meel- siis on loomade jäljed õhukesel lumel näha.
Põhjus miks rabasse matkale läksime olid hundid. Teatavasti lasti oktoobri lõpus esimese lumega Linnuraba hundikarjast suur isane susi. Lootsime leida märke, et hundid pole piirkonnast kadunud ning et kari endiselt koos. Linnuraba hundikari on võitnud südameid kumedatel õhtutel ulgumisega ja pisuke nende tegemistest salvestatud filmile „Vanamees ja põder”.
Mets ja raba näitasid meile palju. Vanal taluteel oli mudasse vajutanud on jäljed kährikud ning ilves. Raba serval oli just- just mööda jalutanud seakari. Põhjalikult puid närinud põder, mändegi polnud ära põlanud. Sõrajäljed vajutatud sügavale pinnasesse. Raba peal sattusime värskele tedre jäljereale. Kanaline oli oma jäljed älve servale vajutanud ja siis lendu läinud.
Võtsime suuna rabasaarele. Älved, laukad, raba peenrad läksid mööda paremalt ja vasakult. Ühel rabapeenral hakkas silma jäljerida. Jäljerida suundus rabasaare suunas. See oli hundi jäljerida. Tark loom vältis pehmeid kohti ja kasutas liikumiseks ainult rabapeenraid.
Kogu meie tähelepanu läks nüüd jäljele, unustasime rääkimisegi. Mõne aja pärast liitus jälgedega veel kahed jäljed. Koos jätkati teed. Suund ikka rabasaarele. Mul oli väga hea meel. Vähemalt kolm hunti karjast on elusad ja peavad koos jahti. Rabasaarel kaotasime jälje, lumi oli seal sulanud.
Sel jahihooajal lastakse 140 hunti, pool arvatavast arvukusest.
Jahinumber võiks väiksem olla. Palju on inimesi, kes tahaksid kuulda selle targa ja salapärase looma ulgumist pimedas öös, see on unustamatu elamus! Palju on inimesi, kes tahaksid näha ja lugeda tema pulmitamist jäljeridadelt, matkata hundi elupaikades. Kas kuuleme ja näeme hunti ka järgmine aasta?
Triin
Põhjus miks rabasse matkale läksime olid hundid. Teatavasti lasti oktoobri lõpus esimese lumega Linnuraba hundikarjast suur isane susi. Lootsime leida märke, et hundid pole piirkonnast kadunud ning et kari endiselt koos. Linnuraba hundikari on võitnud südameid kumedatel õhtutel ulgumisega ja pisuke nende tegemistest salvestatud filmile „Vanamees ja põder”.
Ilvese jälg
Mets ja raba näitasid meile palju. Vanal taluteel oli mudasse vajutanud on jäljed kährikud ning ilves. Raba serval oli just- just mööda jalutanud seakari. Põhjalikult puid närinud põder, mändegi polnud ära põlanud. Sõrajäljed vajutatud sügavale pinnasesse. Raba peal sattusime värskele tedre jäljereale. Kanaline oli oma jäljed älve servale vajutanud ja siis lendu läinud.
Võtsime suuna rabasaarele. Älved, laukad, raba peenrad läksid mööda paremalt ja vasakult. Ühel rabapeenral hakkas silma jäljerida. Jäljerida suundus rabasaare suunas. See oli hundi jäljerida. Tark loom vältis pehmeid kohti ja kasutas liikumiseks ainult rabapeenraid.
Kogu meie tähelepanu läks nüüd jäljele, unustasime rääkimisegi. Mõne aja pärast liitus jälgedega veel kahed jäljed. Koos jätkati teed. Suund ikka rabasaarele. Mul oli väga hea meel. Vähemalt kolm hunti karjast on elusad ja peavad koos jahti. Rabasaarel kaotasime jälje, lumi oli seal sulanud.
Sel jahihooajal lastakse 140 hunti, pool arvatavast arvukusest.
Jahinumber võiks väiksem olla. Palju on inimesi, kes tahaksid kuulda selle targa ja salapärase looma ulgumist pimedas öös, see on unustamatu elamus! Palju on inimesi, kes tahaksid näha ja lugeda tema pulmitamist jäljeridadelt, matkata hundi elupaikades. Kas kuuleme ja näeme hunti ka järgmine aasta?
Triin
laupäev, 5. detsember 2009
teisipäev, 27. oktoober 2009
Mets laulis
Olime kolmekesi. Sõitsime ja kuulasime pimedat ööd ja kutsusime hunti. Oli just vihma sadanud, puud raputasid endalt sademeid maha. Piisad kolksusid vastu maad.
Taas peatus, vaid pilkane pimedus meie ümber. Kutsusime. Kuid kohe tuli ka vastus, tuli sealt samast lähedalt ehk 500 meetri pealt. Vastas vana juhtisane. Vastas meile mõnuga mitmeid kordi. Kui meist jällegi tükk aega polnud kuulda, kutsus ise taas esimesena. Tema ulg oli muljetavaldav ja mällu sööbiv. Pikk, madala tämbrine ja emotsioonide rohke.
Meie dialoog kestis tunni, oleks ilmselt veel jätkunudki, kuid otsustasime edasi minna.
Pole kohanud nii sotsiaalset ja emotsionaalset looma.
Otsin, kuni kogen jälle.
Triin
Taas peatus, vaid pilkane pimedus meie ümber. Kutsusime. Kuid kohe tuli ka vastus, tuli sealt samast lähedalt ehk 500 meetri pealt. Vastas vana juhtisane. Vastas meile mõnuga mitmeid kordi. Kui meist jällegi tükk aega polnud kuulda, kutsus ise taas esimesena. Tema ulg oli muljetavaldav ja mällu sööbiv. Pikk, madala tämbrine ja emotsioonide rohke.
Meie dialoog kestis tunni, oleks ilmselt veel jätkunudki, kuid otsustasime edasi minna.
Pole kohanud nii sotsiaalset ja emotsionaalset looma.
Otsin, kuni kogen jälle.
Triin
pühapäev, 14. juuni 2009
Soomaa uudised
Soomaal on väike üleujutus. Eelmise nädala vihmad tegid oma töö.
Külastuskeskuse juures söövad Soti mägiveised tammusid põlvini vees. Kuid vesi ei tundunud neid häirivat. Magasid ja sumasid vees, et paremaid palasid kätte saada. Koos nendega kõndis luhas punajalgne toonekurg. Algis teadis rääkida, et tegemist isalinnuga, kes ööseks majakatuse nurgale maandub. Katus oli temast valge. Moblamasti tipp oli reserveeritud tikutajale. Seal ülevalt on hea vaade.
Üle luha paistis sinatav väli. Kohe ei saanudki aru, mis taimeliigiga tegu. Binokkel väitis, et Siberi võhumõõk ! Küll olid vinged värvid.
Magusaim elamus oli sel korral Raidil. Rait oli rattaga kodupoole sõitmas, taks järele sibamas, kui nägi paarsada meetrit külastuskeskusest kahte teed ületavat hunti!!
Triin
Tellimine:
Postitused (Atom)



