Kolmapäev, 30. september 2009

Ulguda

Ulguda öös, kutsuda hunte, kuulata hunte, ulguda koos huntidega. Nagu Gunnar Huttunen ehk ulguv mölder Arto Paasilinna raamatus.

Katkend raamatust.

Alles õhtujaheduses saatis Huttunen konsultandi maantee äärde, kust naine jalgrattaga Siposele sõitis. Mölder pööras vastassuunda ja kõndis mõttessevajunult Suukoski veskile.
"Ilus päev oli. Ma armastan konsultanti nii väga," mõtles ta.
Loojuva päikese punane valgus muutis veski nii kauniks, et Huttunen oleks tahtnud kõigest jõust ulguda lihtsalt armastusest ja õnnest..

Hull mölder meil juba on, nüüd ka ulguv mölder :)



Triin

Neljapäev, 24. september 2009

Õline sulg























Pole ammu miskit paberile saanud. Sulg roostes ja ega vägisi sealt miskit välja pigista.

Vahepeal toredaid ja lahedaid asju teinud. Muidugi hundid. Nüüd sügise poole nad aktiivsed, õpetavad omi kutsikaid murdma ja liiguvad rohkem ringi. Suvel polenud neist ei kippu ega kõppu. Lahedaima elamuse andsid nad ühel septembrikuu ööl, kui kuulsin esmakordselt nende ulgu. Öö oli pime, puhus keskmine tuul ja taevas oli pilves, tibutas kerget vihma. Jätsime auto teeserva ja kõndisime oma 600 m raba suunas. Vaikus ümberringi, vajalikud laused sosistasime. Õhku esimene kutse, ootasime, kuulasime. Hakkasin juba maas kuivaemat kohta otsime, et siin läheb kauem, kui äkki kume hääl kaugusest. Hunt. Hunt vastas meile. Vastas pika madala, bassise uluga. Keha vappus ja kõik meeled olid pingul. Milline hääl. Kutsusime veel. Vastus tuli, sel korral palju lähemalt. Appi, appi. Keha sundis põgenema. See heli jääb meelde pikaks ajaks.


Teise toreda elamuse sain rabast. Puhus tugevnev tuul. Raba. Ehk kuulen neid siit, kuigi tuul oli tugev? Valges vantsisime kohale. Istusime maha, et pimedust oodata. Vist tukkusin pisut, tuul ulus meie ümber, läks järjest pimedamaks. Me ei saanud sel ööl vastust. Kuid olla öösel rabas, tormi käes ja pimedas ja teadmata kas järgmine samm on älves. Ses oli midagi. Erilist.

Ja siis muidugi mu meeskolleegid. Tore ja lahe nendega koos töötada, kuid unustavad vahel, et mina polegi mees. Et ma ei oskagi laiu koormarihmasid kinnitada, mul polegi ketaslõikurit kodus?? ( kuidas see küll välja näha võiks?) saaksin seda kodus ehk supikontide lõikamiseks kasutada? ja kuidas ma küll ei jõua käru konksu otsa tõsta?? ja ega ma ju käruga sõites peeglisse ei vaata ja ega ma käruga ju tagurdada ei oska? ja ma ei oskagi autoratast vahetada ?? ja need mehised kahemõttelised naljad, hahahahaa.


Triin