teisipäev, 7. august 2012

Coach Level 1 koolitus ehk kollaste pingviinide marss

Kohe peale Pakri aerutajate kokkutulekut toimus Soomaal BCU Coach Level 1 koolitus. Koolitajateks olid Tom Thomas ja Kim Bull. Koolitust olid saamas 10 inimest- enamus meist eestased, kuid ka kaks lätlast. Koolitus oli nii klassiruumis kui vees/ veel.


Koolitus kestis kokku 5 päeva, millest üks päev kulus ära FSRT- le ehk siis Foundation Safety and Rescue Training. Selle päeva vältel hajutasime viskeotsa viskamist kuival maal ja ka vees; hajutasime kuidas võita vees olija tähelepanu ja käskida tal kaldale ujuda. Ning kogu ülejäänud õhtu hajutasime me erinevaid päästevõtteid.
Varustuse kontroll.

Neli järgnevat päeva jooksul käisime läbi BCU Coach Level 1 põhitõed:

Coach Level 1 taseme treener võib treeningut läbi viia siledal veel ja igasugust liiki alustega. Alati enne treeningut peab läbi mõtlema MYABCDE ehk siis me M, you Y, boat B , communication C, doctor D, emergency E.

Treeninise alustalasid  on posture- kehaasend; connectivity - kontakt 3xB ehk boat, body, blade; power transfer ja feel.

Kahel päeval saime ise läbi viia 15 min sessiooni, mille käigus pidime oma kaaslastele mõne pöörde selgeks õpetama. Ühel päeval tegime seda kanuuga ja teisel päeval kajakiga. Samuti saime kummalgi päeval ise ka kõrvalt teiste õpetust vaadata. Enne kanuudesse istumist eelnes soojendus ja õpetus, kuidas kajaki ja kanuud vedada/ tõsta tohib.
Soojendus enne veele minekut.

Õpetades teisi jälgisime väga lihtsat skeemi I- introduction 1 min, D- demonstration ( ette näitamine vaikselt!)3 min , E- explanation ( tavaliselt ka slow emotion)3 min, A- activity 7 min, S- summary 1 min.

Väga lihtne ja töötav skeem!

Kollaste pingviinide marss!

Koolitusega jäin väga rahule,  teiste mõmisemistest kuulsin ka vaid positiivseid toone. Nüüd on Eestis 8 Coach Level 1 tasemega koolitajat ning üldine õpetamise/ koolitamise tase peaks selle arvelt tõusma!

Aerutamiseni, 

kolmapäev, 1. august 2012

Dalmaatia põrsad


Meie Pakri kajakimatka esimene peatus oli Uues sadamas Väikse- Pakri Suurküla all. Sadamas tervitas meid sinine traktor ja vana Rootsi jalgratas.
Uus sadam Väike- Pakril
Kui supp söödud läksime küla uudistama. Esimesena hakkas meile silma vanad meremiinud ja  õppepommid aasal. Kohe nägime ka tuulegeneraatorit ning esimesi  ehitisi. Järgmiste majade juures silkas meile vastu umbes 3 taksikoera, üks eriti paks ja suurte nisadega.  Kõige paksem koer tegi kõige ähvardavamat häält. Nägime ka perenaist, kes oli meile lahkelt nõus Suurküla elu- olu jutustama.
Talu Suurkülas
Lahedamad hetked olid meil seaaediku juures, kus uudistasime porist kulti ja tema triibulisi ja dalmaatia-täpilisi põrsaid. Peale mudas püherdamist otsustas kult,  et peab seda mõnu meiega jagama  ja raputas viimased päikse ja kehasoojad mudalaastud meie peale.

Isand kult ja tema lapsukesed
Perenaise juhatusel käisime ära "ööklubis" ja kiikasime sisse ühte elumajasse, mis oli ilmavalgust näinud 2009 aastal.

Taas sadama poole jalutades olime rahul, saime veel teada veel, et Mati ehitab viimaks ometi omale maja ning et kui keegi omale peaks taksi kutsikat tahtma siis seadke sammud Väiksele- Pakrile;  ja et enamus külarahvast oli Suurel- Pakril heina tegemas.
Väikse- Pakri heinamaad

Edasi aerutasime Suure- Pakri kirde nurka. Teel sõitsime  silla alt läbi, mis ühendab Pakri saari.  Tore, et nüüd saab Väikse- Pakri rahvas lihtsama vaevaga naaber saarele.

Kila-kola  ( loe militaar prügi) Suure- Pakri saarel jääb iga aastaga aina vähemaks ja vähemaks. Hunnikud on kahanenud olematuteks.

Veel on rauda

Kui taas merel olime, imetlesime Väikse – Pakri pankrannikut , kajakis aerutades ja sellest möödudes tundus  see sein eriti kõrge.
Väikse- Pakri panga all
Pakri grill-chill

Õhtul  laagriplatsil küpsetasime suvekõrvitsat, banaani ja peekonit, veri – ja grillvorsti ning vahukomme. Kõrvale luristasime teed ning vahtisime merd.  Lahe oli.