Türi- Tori kiirlaskumine

Kui meie kohale jõudsime oli start juba alanud. Haarasime paadid katuselt, kola autost, natuke pakkimist ja saime loa veele minna ning 78 nkm aerutamist võis alata.

Algus oli tore. Jõgi oli väike keerles siia sinna, majad läksid mööda, sillad läksid üle, kanuud tulid lähemale, inimesed soovisid jaksu ja pakkusid head paremat.

Esimene suurem kohin oli 14 km Jändja tammi juures. Osa aluseid läks otse, suurem osa kandis paate ümber. Üldiselt on sellised veskitammid pigem head, saab kangeid jalgu sirutada.

Edasi ootasin juba Rae silda ja siis Samlikut, hea tunne oli oma vana koolimaja kaeda. Seal oli lahe! 

Kurgjal oli söögipeatus ja sai end telgis soojendada pisut. Sain näppudesse uuesti vere liikuma. Kahju et muhve polnud.

Suurejõelt edasi oli tihemini tuult tunda. Muidugi oli see vastu. Keskimine tuul oli tol päeval 8 m/s ja puhangud koguni 14 m/ s. Kohati puhus nii kõvasti, et tahtis aeru käest viia ja paadi kummuli keerata.

Hullemad kohad oli Tori silla juures, et vähegi edasi liikuda pidi vaikselt vaikselt mööda kalda äärt edasi roomama. 

Finish paistis ja aeg pandi kinni. Aega läks 9 tundi ja 11 minutit.

Raske matk-võistlus oli. Saun peale üritust mõjus oivaliselt!!

Kui motivatsioon otsa sai proovisin muudele asjadele mõelda, lugesin koprapesasid vee ääres, määrasin linnuliike, kes üle lendasid, kes häält tegid, vaatasin inimeste majasid, vaatasin inimesi, kes meid jõe äärde oli vaatama tulnud.  Meenub üks talu kõrgemal jõe kalda peal. Seal oli kaks naist üks noorem vaatas mind ja olles sauna taga tuule varjus, vanem naine vaatas talu õuelt. Meenub kolm vanemat inimest kes nii siiralt mul lehvitasid, see tegi rõõmu.

Läbitud kilomeetrid 77,4 keskmine kiirus 8,8. Liikumise aeg 8.50 ja seistud aeg 26 min

Võhandu maraton

Natuke hirmuga mõtlesin ees ootavale 100 km.
Türi -Tori 78 km olid väga vaevalised ja rasked. Distants tehti 10 km lühemaks. Järv oli jääs. Kuuladvasti oli jää järgmisel päeval järve põhja vajunud.

Starti jäin ca.12 min hiljaks. Mihkel ja Eric panid minust kilgates mööda. Aeglasi paate oli teel palju, sõitsin nende vahel slaalomit. Mõnes kohas olid tropid ja pidi ootama. Pedaalid hakkasid eest ära minema, aeg ajalt pidin neid sättima, nad ei jäänudki paigale. Et neid lihtsam oleks regullida sõitsin lahtise põllega.

Pool maad veel minna. Foto Liis Truubon

Kui vulisev vesi läbi sain jäid pedaalid paigale ja sain tõmbama hakata. Lihtsamad möödasõidud olid läbi ja et eesõitjaid kätte saada pidin neid kilomeetreid taga ajama. Nagu ikka oli enne Räpinat roo vahel tore ekselda. Korraldajad võiksid sinna tõesti suunavaid viitasid panna!

Viimane ülevedu läks libedalt ja sain ühe kahese ja ühese paadi ees edumaa. Kahene küll püüdis mu kinni.

Finishis sikutas Rene mu paadi kaldale ja Liis pakkus maailma parimat kommi! Redbulli jõin maratoni lõppedes ära.

Finish. Foto Liis Truubon

Aega läks 10:17.

Ootan juba järgmist korda!

Valgejõe süstamatk

Käisime Eveliga Valgejõge sõitmas.

Valgejõel aerutamas.

Viisime ratta lõpppunkti, Peterburi mnt äärde ja sõitsime matka alguspunkti Leppoja Puhkekeskuse juurde. Tee oli suht niru ja mõne koha peal oli päris kole tunne. Kinni poleks küll autoga tahtnud jääda. Suur oli üllatus, et osalt voolas vesi üle tee ja et Valgejõe luht oli vett veel pilgeni täis. Soomaa veed ammu langevad, kuid seal nn. mini Soomaa.

Paadid lükkasime vette Leppoja Puhkekeskuse juurest. Jõgi kostitas meid ohtra vee ja vooluga, sekka kopra kuhikpesasid, musti leppi. Vesi voolas kiiresti ja üsna pea olime Suru silla juures. Silla all oli vool tugev, oli kahtlane kas kajakiga sealt alt ikka läbi saab vedasin paadi üle, alles siis märkasin teist silda Eveli sai sealt alt läbi ilma kuivale tulemata.

Korra silkasime ka Suursoo serva. Meil vedas, mõned sügisesed jõhvikad jõllitasid turbasamblal, sõime nad ära.

Jõgi kurvitas endistviisi, nägime esimesi maju ja juba kostis ka Peterburi mnt müra meieni.

Valgejõel on super aerutada, piisavalt põnev, jõgi kurvitab ja pakub uusi emotsioone. Lahedaim jõgi, kus olen seni aerutanud.

Kaks karu läksid mööda teed.

Loosi tahtel sain mina õiguse minna autole matka alguspunkti järele. A see oli seda väärt- peale Suru silda oli kaks karu mööda liivast teed kõndinud!