Reede, 25. november 2011

Minu kodukandi rabad. Palasi raba

Olen pärit Kadjaste külast. See on väike koht Vändra ja Kurgja vahel.
Juba mitmeid aastaid on mul peas mõlkunud, et peaks kõik oma kodukandi väiksemad ja suuremad rabad läbi matkama ja neist kirjutama.

Tegelikult olen sellega juba ka algust teinud. Oma ühes varasemas blogikirjes olen kirjutanud
Kellisaare rabast. Kellisaare raba on Kadjaste külale ka kõige lähim raba.

Minu rõõmuks pääseb rabadesse väga lihtsalt ja eriti lihtne on see rongiga.


Palasi raba.




Palasi raba. Pärandkultuuri kihiga.



Kui rong Lellel peatus oli minu kord maha minna.


Oli üks esimestest külmadest päevadest. Päike oli kell 9 aga just tõusnud. Maad kattis härmatis. Külma ehk kraadi 5-6 C.


Külmunud älves.

Rabasse saab kõige mugavamalt ja kiiremini, kui minna üle rongitee II perooni lõpuni ja sealt edasi mööda kruusateed. Kohas kus tee teeb kurvi ja te näete suurt maanteed on paslik raba suunas keerata. On tükk tegu, et end läbi võsa suruda aga seda kõigest 50 m. Vett ka jagub. 



Jäätunud laugas.

Olingi rabas, kõndisin räätsad mõnusalt klõbisemas. Pinnas oli jäätunud ja laugastel esimene õrn jääkiht peal.

Laukad olid Palasi rabas suured nagu ka jõhvikad. Raba ise tilluke ja 2- 3 tunniga saab sest hea ülevaate.

Kuna maantee kohe raba kõrval, on maanteemüra kuulda. 






Triin

Kolmapäev, 16. november 2011

Jalgratta matk Portugalis

Juba kevadel ootasin seda matka. Ostsin lennupiletid ära, kutsusin sõpru kaasa ja panin enam- vähem marsuudi paika.

Siinpool on Portugal, Acoutim ja seal Hispaania
Kui kuupäev lähemal siis selgus, et sõbrad kahjuks tulla saagi ja matk vajab üksi matkamist. Jõudsin selle mõttega harjuda ja tundus isegi päris tore üksi matkale minna. Üks elukogenud kolleeg kiitis seda väga heaks, arvas, et ei peagi teisi ootama, kui nad liialt kohmitsevad.
Santa Luzia- laulustki teada.

Maandusin Farosse, rohi oli kõrbenud ja lennujaama katus oli tormi poolt just minema viidud. Palav oli, kohalik linnaliini buss haaras mu peale ja viis linna. 

Tavira linn.
Järgmine päev olin rattaseljas ja teel Hispaania piiri suunas. Tuul mõnusalt tagant lükkamas, liikusin kiirelt ja hea tunne oli olla teel.Ööseks telkisin ennast ühe apelsini puu alla: " Väga mõnus on. Pikutan siin telgis, kuulan ookeanit ja koerte haukumist, tsirkaadid krigistavad kõvasti ja imeliku häälega linnud kilkavad. Jõin teed ja jõllitan tähti. Ülilahe on olla! Kõht on ka toitu ja sokolaadi täis".
Lagose lähedal

Teisel päeval suundusin mägedesse, uuh need vajavad harjumist. Õhtuks olin täitsa küpse. Tuul oli kõva, kohati pidi keha vastu tuult hoidma, et ta ratast pikali ei puhuks. Öösel tuli kõva vihm, kallati pangede viisi, õnneks olin end seadnud hostelisse. Olin linnas nimega Acoutim: " Väike armas linn suure jõe ääres. Teiselpool jõge on hispaania. Linnas on kõrguste vahe kohutav. Rattakingadega siit küll ülesse kõndida ei saa.Jään siianatuke kauemaks, et linnas ringi vaadata ja end ravida". 

Jah teisel päeval olin haige valmis- kurk punane ja neelata oli valus, lisaks nohu.

Mägedes toredaim koht kuhu sattusin on küla nimega Furnazinhas. Kogu küla tuli mind vaatama. Leidsin endale ka koha kus ööbida. Isegi radikas oli toas. Portugali majad on kivist valgeks vööbatud ja kivist põrandate ja kõrgete lagedega. 
Rannad Lagoses

Mägedes oli tore- kuulata kitse ja lambakellade kumedat heli, süüa apelsine ja granaatõunu, vaadata ringi väikestes külades, sõita mäest alla ja jälle ülesse. Sattusin siin korgipuu metsadesse, kus puude tüved olid süsimustad ja võra lai ja päikestvarjav. 

Kui Lagosesse jõudsin ei jõudnud ma ookeani ja seda vinget liivakallast ära imestada. See oli vinge ja vinge sest sada vihma oli oli torm. Millise jõuga need lained vastu kaljut paiskusid. 

Euroopa kirde nurgas käisin ka- maailma lõpun on kohvik. Nii ka seal.

Kui oma ringiga Farosse tagasi jõudsin, kolistasin rannikul põhjalikumalt ringi. Toredaim elamus oli kui nägin flamingode parve. Ilusad graatsilised linnud, mind üllatas aga kui jämedat, varese moodi häält nad teevad. 


Juba olingi Londonis, Loore võttis mind seal vastu ja kodustas pooleks päevaks ära. 

Tallinna suunas lennates oli tore näha, et kõik Hiiumaa laiud on alles. 
Kuid kui piloot käsutas meeskonna juba Noarootsi kohal maandumiseks valmistuma oli mul küll soov ütleda, et paluks ikka Tallinnasse. Autoga sealt ju tunnike Tallinnasse sõitu.

Ja pilte saab vaadata http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157628016471607/


Triin