Neljapäev, 10. aprill 2014

minu selleaastane linnulist

Ei ole pääsu lindudest. Külmaks pole nad mind kunagi jätnud, kuid kui sel aastal kolleeg Bert otsustas aastalisti pidama hakata siis.. Alguses ma kuulasin ja noogutasin, et tore, tore, pea jah aastalisti, mis siis.

Aga siis läksime koos päevaks Hiiumaale sealseid matkaradu ja muidu häid linnukohti läbi käima, ei pidanud ma kiusatusele vastu. Lisaks võistlusmomendile, tuli välja, et mul mõned liigid mida tal veel pole ja suhteliselt lihtsad- jäälind ja vesipapp näiteks. 

Et siis nüüd ma ka loen ja kirjutan iga saadud uue linnuliigi oma aastalisti. 

Hetkel koos 67 liiki, kuid väga lihtsad liigid nimekirjast puudu. Väärtuslikumaks esindajateks listis vöötkakk, mida nägin Alutagusel ja vesipapp, keda juhustlikult kohtasin koogutamas Keila jõel süstatades.

Tuleb linnurohke aasta!

Vana mets, üks väga lahe koht- Hirmuste matkarada

Kolmapäev, 2. aprill 2014

Toolid olid jõe kaldal

Tähed sirasid, öö oli selge. Olin metsas magamiskotis  ja kohe- kohe hakkasin magama jääma. Janek oli natuke aega tagasi teinud kuuma teed, mille olime sisse luristanud. Hää, soe ja õdus oli olla, eemalt oli kuula aeg- ajalt mööda sõitvaid autosid ja koera harvasid haugatusi.

Hakkasin just kilkama, et äge suur- vanker otse peakohal, kui kuulsin kõrvalpõõsa juurest karuhäält, õnneks oli see Janek.

Hommik tuli lõkkelõhnaline ning musträhn teatas valju trummeldusega, et oleme tema territooriumil.

Panime paadis vette Jägala küla all. Esimene HEJ  tuli 4 km pärast. Surusime nii kaugele kui saime ja tõstsime paadid välja ja teisele poole vette tagasi.

Algus on alles alguses

Järgmine vana veskitamm oli raske, vool oli kiire ja noh, jõud rauges üsna varsti, kuid tammini oli ikka veel umbes 200 m aerutada. Janek inspekteeris põhjalikult ümbrust ja teatas, et peame teisele jõe kaldale sõitma ja süstasid ca 300 m lohistama. Need 60 m olid imetoredad, mis ma sain  allavoolu kelgutada. Vinnasime paadid kaldale ja edasi läks timopalolik tegevus, ehk siis paatide lohistamine. Oleks siis lundki olnud. Uuh, küll see oli raske.

Edasi ootas Kehra oma kärestikuga, kus saime üles ronida ning taas üks HEJ.

Läbi Kehra linna oli tore aerutada- tüdruk sõitis rattaga mööda, perekonnad jalutasin lastega, BMW mees oli pruudiga jõe kaldal ja kuulasid tümmi, naine põletas oksi, kalamees püüdis kala.

Kaunissaare HEJ taas paadid välja ja sisse tagasi.

Hommikul pidi külmund varustuse taas selga lükkama

Järvel ujus 2 kanada lagle, toonekurg istus korstna otsas, punt laululuiki lendasin oma trompethäält tehes minema, kui meid nägid, sõtkad vihistasid tiibu, jäälind kimas eemale, talvike teatas, et siit- siit saab Riiga, punarind puistas pärleid, musträstas laulis libaööbikuna, metsvindid keeldusid nende metsas ühtki pirrutikku võtmast.

Kausnissaarest kuni Pikaveskini oli matka toredaim, vaheldusrikkaim osa.

Laagerdasime end vanale heinamaale, see oli küll maailma ilusaim laagriplats Jägala jõe ääres.

Juba küpsetaski matkapliit conchiglie köögiviljade, pesto ja oliividega. Joogiks kuum tee!

Olime läbinud 31.4 km ja aega kulus selleks 10,1 tundi.
Järgmine päev aerutasime allavoolu tagasi aega kulus 5, 4 tundi.


See oli lihtsalt nii lahe matk!

Tõuse üles ja ..

Oma esimesi karjälgi nägin sel aastal Alutagusel 23.märtsil. Õnneks oli Kirde Eestis veel lund omajagu ja äsja mahasadanud lumi tegi jälgede märkamise lihtsamaks. Kuid muidugi proovis märtsi päike seda kiiresti sulatada.

kevadine karujälg lumes

Sibasin kiirelt oma lemmikumad ja karurohkemad teed, sihid, lagendikud, raiesmikud, kraaviperved läbi ja noh muidugi leidsin. Leidsin isakaru jälje lumel. Veider, et ca 100 m peale oli neil kohe kolm. Tegu oli erinevate isenditega, kes olid liikunud eri suundadesse ja käpajälje laius varieeruski 18-15 cm vahel.

See oli sama koht, kus kohtasin 4 aastat tagasi karu, jalgrattaga sõites (kogu blogi kirje)

Pimedamaks läks ja sääski jäi vähemaks. Kui olin just jõudmas auto juurde tagasi, nägin tumedat kogu metsateel. Esialgu arvasin, et mõni „Vereta Jahi „ fotograaf. Pidurite kriuksudes jäin seisma. Kohmitsesin veel oma binoklit otsida. 

Binoklis oli karu, kõndis mööda metsarada minust 150- 200 m kaugusel. Vahtisin teda jupp aega. Istusin siis ratta selga ja sõitsin edasi, karu  kõndis endiselt metsateel. Mind ei pannud karu üldse tähele. Keeras mingil hetkel lihtsalt metsavahele. Mudane koht jäädvustas verivärske jalajälje laiusega 14 cm.

Lund oli metsavahel veel nii palju, et sain karu jälgi ajada. Kes siis ei tahaks teda, kus see loom on kõndinud  ja muidugi lootsin leida karu talvepesa. Karu kõnis metsa ja läbi kõige tihedamate kuuskede ja põõsaste, kuigi saanuks ka minna läbi avatumast kohast; üle vett täis kraavide ja mööda kraavi jääd. Millegipärast meeldis talle tatsata sealsamas kus põdergi.

Jäljerida viis laia kraavini ja ma jäin kraavi taha maha. 

Täna olin Alutagusel tagasi. Öösel sadas värse, õhuke lumekirme maha. Värsket karujälgi ei leidnud, kuid tulin säält teadmisega, et väiksed karud on talve uinaku ära maganud.

karujälg mudas

Metsas kohtume ;)
Triin