Neljapäev, 21. mai 2009

KARU








































Ahto nägi karu. Karu nägi Ahtot. Hetke vaatasid nad tunnustavalt üksteisele otsa.

Enne Ahtot oli pulmitavaid karusi näinud veel tema 4 aastane poeg ja tütar.

Hommikul kell 4.50 ühes käes kohvitass ja teises kaamera ja seljas hommikumantel. Isegi karu jääks sellist meest vaatama.

uudise kirjutas,

Triin

Teisipäev, 19. mai 2009

Veel kolm märki

Kevad areneb suure lõhna ja häälega.

Kohal on piiritajad. Kuulsin neid juba paar päeva tagasi. Mäletasin neid möödunud aastast, kui nad meeletu kiirusega mu Lasnamäe kõrgkorteri aknaist mööda kihutasid. Ise mõnusalt oma hüüdu lastes. Jah, nüüd on osa neist, tükki viis platsis. Lahe.

Vingematest lõhnajatest on vaher ja toomingas. Vaher mõnusalt, kergelt magusalõhnaline. Lehvitab oma lõhnaga juba kaugelt.

Toomingas õitseb. Vanarahvas ütles, et paras aeg kartul maha panna.

Lõhnu nuusutama,

Triin

Soodla jõel




Kevad on. Ja hing ihkab veele, kuid merele ei kipu, vesi veel külm. Eestimaa jõed on just loodud, et neid mööda alla kihutada. Kihutada, sest hiigelkanuu on võimeline 17-ks kilomeetriks/ tunnis.

Algus on tore, jõgi keerutab meid mööda luhta. Kord vasakule, kord paremale. Otse peaaegu üldse mitte. Vahel on ta meie teele veeretanud suured puud, kust peame kanuu üle tassima. Meie teel on oksi ja sildu mille alt tuleb läbi sõita. Mida suve poole seda enam langeb vesi sügavasse kuid kitsasse sängi, jättes meile ribakese maad.

Lookleval jõel edeneb matk kiiresti. Koitjärve raba jääb lõunasse. Teeme seal tiiru. Kõnnime esimeste laugasteni. Ümmargused. Teele jääb põlenguline rabanõlv, polügoniajast märklauad, rähni sepikoda, älveid ja rabaservas loomade rajad.

Esimesed märgid veehoidlast. Jõgi muutub laiemaks ja roogu on ohtralt.

Aerutame mööda kühmnokkluigest, ehmatame lendu sinikael ja rägapardi, mudatildri. Eemal liugleb roo-loorkull, sookurg. Roostikus laulab väsimatut rootsiitsitajat. Graatsiliste ligutustega poeb meie eest peitu tuttpütt. Sõtkas purjetab vihisevalt mööda.

Ees on suur veeväli. Oleme veehoidlal. Tervitame kalamehi, keda veepeal ohtralt.

Lõunasupp maitseb päiksepaistelises salus hästi. Jääkski siia sooja ja mõnusasse kohta.

Matka lõpp juba. See tuli ruttu.

Veel veele, et uusi jõgesid avastada.


Triin

Esmaspäev, 18. mai 2009

Põder ja ..






Põtra pildistasid Vova ja Piret







Põder on üks huvitav loom. Pikkade jalgade ja graatsilise jooksuga. Ega ta ennast just tihti näita. Päeval on peidus paksude põõsaste vahel. Välja tuleb videvikus ja varahommikuti.

Mäletan selgelt oma esimest kohtumist põdraga. Olin siis vast kuuene. Olime naabrilastega teel jõe äärde, tee viis läbi metsa, mis olid hakitud kraavidega. Seal kraavi kaldal ta oligi. Lehvitas oma suuri kõrvu ja vaatas meid sügava huviga. Huvi oli mõlemapoolne. Hetked hiljem kadus ta metsa.

Ilusal maikuu päeval läksime põtra otsima. Otsima tema kodu ja igatsesime teda ennast näha. Kaasa tuli Joosep. Joosep tegi ju põdrafilmi. Väga lahe film sai. Ägedad kaadrid.

Plaanisime põdra jaoks terve päeva. Otsisime tema elupaiku. Kohalik jääger näitas meile põtrade soolakuid. Rääkis vähem ja rohkem usutavaid jahilugusid. Soovitas kohti, kus tema teadis põtra olevat.

Sattusime kolasime Marimetsa raba servadel. Leidsime tee, mis viis mööda kõrgemat seljandikku raba äärde. Siin- seal oli põder nokitsenud pajude ja männinoorendikega. Märkasme põdrajunne.Tee servalt leidsime talviseid hundi väljaheiteid. Oli vast leid, kes oleks võinud arvata, et võsavillem siin piirkonnas elab. Hundi junne leidsime veelgi. Jälgedest rääkimata.

Mööda raba serva kõndides märkasime männinoorendikke, kus põder oli põhjalikult lõunatanud. Nii põhjalikult, et praktiliselt kõikide puude ladvad olid ära söödud. Kurb pilt. Kilomeeter eemal oli ettevaatlik metsaomanik rajanud noorendiku ümber põdraaia. Põdraaedu nägime veelgi.

Piinliku hoolega hoidsime silma peal metsasihtidel, et äkki.. Aga ei.

Marimetsas piisavalt tuuseldanud hoidsime Matsalu poole. Limonaadipeatus oli Lihulas.

Kui mina Kloostri torni ronisin oli põder juba kohal. Poisid olid torni roninud minutid kümme enne mind. Nendelt kuulsingi, et põdralehm, seda ütles Joosepi terav silm, oli tulnud luhale, nosinud paar ampsu ja heitis pikali. Seal ta siis oli ja lasi end vaadata.

Luha teises otsas oli paar kitsekest. Tedrekuked, tükki kolm. Mängivad? Sellisel kellaajal? Lolliks läind?



Põtru luurasid,

Triin, Joosep, Bert

Kolmapäev, 13. mai 2009

Kobras








































Eile õhtupoolikul kogunes Paunküla äärde ca 20 inimest, kõik selleks et näha kobrast. Jaotasime üksteist paatkondade vahel ära. Ühe paadi pealikuks sai Mihkel ja teist juhtisin mina.

Retke eesmärgiks oli testida kopravaatlust. Vette läksime raftiparvedega, kuna nad on kergemad ja nendega lihtsam majandada. Liikumiskiirus oli normis- 5 km tunnis. Tugev tuul vaibaus ka õhtuks maha. Raft on teatavasti suure purjepinnaga.

Kopralaguun- igavesti vinge koht. Väike laht, mis ümbritsetud saarest ja mille keskel väike õõtsiksaar. Õõtsiksaarele oli kobras oma ehitanud oma kuhikpesa. Vaade oli äge. Kuhikpesa koos ümbruskonnas ära söödud ja langetatud puudega. Lahe soppi ei jõudnud ainsamatki lainet, vesi oli peegel sile. Läände loojuv päike valgustas oma kiirtega kobraste maja ja osakest lahesoppi.

Seadsime end ootele. Mihkli paat jäi lahe paremasse kaldasse, mina viisin oma paatkonna sügavamale lahte sisse, viskasin ankru välja vasakus kaldas. On uskumatu kui palju hääli on looduses, kui olla tasa. Eemal uhutas õõnestuvi, sinikaelpart lendas üle laguuni, väike lehelind silk- solkus, rästad laulsid, kalakajakad lendasid üle.

Kobras laskis end oodata. Ilmutas end tunnikese pärast. Nägime teda lahesopis ujumas.
Siis korra veel ujumas. Oli näha, et teda ehmatas suur raftiparv. Teine parv hakkas meie suunas liikuma. Meie suundusime nüüd lahesopi paremasse serva. Vastu ujus meile kobras.

Suurim väljakutse oli, et pidi vaikselt olema. Pikapeale hakkasis liigesed kangeks jääma ja külm kimbutama.
Kahe tunni pärast asusime tagasi aerutama.

Häälepaelad valla.


Triin