Reede, 3. aprill 2015

Lellest Kärru

See on ca 10 km. Me Kärdiga kõndisime seda kaks päeva. Kas väga vinget päeva ja mis kõik lahedaid kohti nende kahe küla vahele jääb.

Lusikavalik.
Varustus taas, mida vähem seda parem ja üleliigset kola kaasa ei vea. Lusikavalik- titaanist, puust, plast ja plast. Valituks osutus puust lusikas. Mis küll matka keskel jalutama läks, õnneks sain võsast endale söömispulgad murda.


Kastna raba sai just ületatud. Kuulsin seal esimest korda sel aastal rüüti. 


See must täpp seal pildil on põder. Keda me ei jõudnudki ära vaadata. Ta seal metsasihil ajas omi asju, vaatas ka mõned hetked meiega tõtt aga näris siis rahulikult võsa edasi.


See oli vinge metsatee- hundikarja jäljed, kähriku, mägra, põdra, kitse ja karu jäljed. Ilvest ainult polnud.

Ilm oli maru niiske, sadas kogu päeva ja ööselgi, kui me telki, tarpi pugesime.


Põdra pabulad

Meie matka põhjal saanuks öelda, et Eesti kõige levinum suur imetaja on põder.


Eestimaa ja Liivimaa piiril, ehk Ingliste külas.



Ammune kodu rabasaarel. 




Kõige eredam elamus tuli vanal muinasteel kõndides. Kui vana see tee küll on ja mina saan seda pidi kõndida! Kes kõik seda enne mind on kõndinud, sõitnud!






Triin

Lõo rabamatk

Matk hakkas rongisõiduga Viluvere jaama. Juba teel sinna nägin ära 5 kitse ja kirsina tordil 3 põtra, ehe loomasafari rongiga.

Viluvere. Autoga edasi raba serva, saime õige lähedale. Siis kotid selga, räätsad näppu ja minek. Aga kõige noorem matkaline, kel 5 talve seljataga laskis pilli lahti, et tema ei taha tulla. Ei aidanud seal ei nutitelefon ega tahvelarvutiga meelitamine. Olime püsti hädas. Kuidagi õnnestus noorsand siiski kampa saada.

Lõo raba


Raba oli tore, laukad veel külmunud ja pinnas enamasti ka. Kappasime nagu asfaldil. Ohtralt oli jõhvikaid. Sõime neid, endal näod hapud peas. 
Need näpud, näpud
Kui rabas oli mõnus ja kuiv siis väljasaamine oli märg. Sattusime lodusse, kus musta lepa juurepadjad olid justkui saared. Hüppasime ühelt teisele, minul jalad lirtsmärjad.

3 minuti sild


Matka 4 liige Jänks, päikese poole kõhutamas.


Taarikõnnu raba järgmisena,
Triin



Jalgsimatk Assooridel

Käisin sügisel 2014 Assooridel matkal. Võtsin oma elamise-olemise selga ja läksin. Olin saartel 26. okt-9.nov. Mõistlik oleks olnud küll blogi kohe peale matka kirjutada, mitte nüüd, kuid hiljem. Kuid see eest nüüd mäletan just neid kõige olulisemaid asju.

Lendasin Lissaboni, sealt vahetasin lendu ja maandusin Terceiras ning siis Sao Jorge see oli ka saar, mille plaanisin risti-põiki läbi luusida. Selgas oli mul ca 12 kg varustust sh. toit 8 päevaks. Lükkasin oma samm-mootori tööle ja kablutasin lähimasse linna, et leida gaasi või põlevat kütust.

Oli niiske ja soe.

Velase küla Sao Jorge saarel

Matkapliidi meisterdamine


Tavaline Assooride ilm. Põhiliselt sadas peenikest uduvihma, niiskus oli 1000 ja nõnda 3 esimest matkapäeva.




Joogivett külade vahel leidus. Seda sain sellistest kaevudest. Tegi minu elu väga lihtsaks ja neid oli üsna palju.

Peale kolma päeva nägin esimest korda taas päikest. Oh, see oli tore. Muidu oli ikka tunne nagu peaks uuesti tagasi tulema, et näha kus ma õieti nüüd käisin. Koos selge ilmaga avanesid vinged vaated, tuul ja mis peamine, hea kuiv oli olla :)







Assoridelt leidsin mina oma maailma kõige mõnusama matkaraja. Algas see Faja de Cubresest, läks läbi Faja da Caldeira ja lõppes üleval mäe otsas. Nii tore oli seal üleval kohata seda nii tuttavat turbasammalt! 
Turbasammal


Teisele poole saart läksin samuti mööda matkarada- lahe, seal olid mustikad, mis vasvasid kobaratena põõsatel. Maitse oli nõks vesisem, kui meie omadel, heameel oli mul neist siiski.

Mustikad!


Sao Miguel oli saarena nagu katus, keskelt kõrgem ja servad madalamad. Ja kui sääl katuseharjal kõõlusid nägid lahedasti mõlemale saare poolele. Edelast upitas ennast pilvede vahelt välja Pico mäetipp.

Pico- Portugali kõrgem mäetipp

Aeg Sao Jorgel sai otsa. Valisin selle saare just sellepärast, et seal oli matkaradu kõige rohkem. Ma ei pettunud, väga lahe saar oli. Nüüd aga Sao Miguel.

Lüpsilaut
Sao Miguel ei istunud mulle üldse nii nagu S. Jorge. Liiga palju turiste. Ometi leidsin ka sealt neid nurgatagusi kohti, loodus oli endiselt väga lahe.

Assoorid tuletasin mulle meelde väga oma lapsepõlve aegu kolhooli karjas. Lehmi oli palju, lehmakooke oli palju ja lehma lõhna oli palju. 


Tõeliselt vinge koht S. Miguelil saarel on Cete Cidades- see on muldvana vulkaanikraater, kus praegu on küla ja 2 järve. 









Matkamiseni Assooridel,
Triin

Blokk

Hea on olla- kõlaritest tuleb indie muusikas, päike soojendab selga ja keha, pole tööpäev, telefon ei helise ja kuhugi minema ei pea. Toas on õdus, väljas suur kevad venitab oma tulemisega. Ja ma saan kirjutada. Juba mitu nädalat kipitab kõik see, mida olen kogenud, välja. Näpud sügelevad ja tahaks need mõtted ja emostioonid tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks trükkida.