reede, 23. detsember 2011

Naisteraba-Leva raba- Kõrgeraba

Oli ilus detsembrikuu päev- vihma sadas ja välja vaadates ei saanud päris hästi aru, kas kell oli kell 10 hommikul või kell 2 pärastlõunal. Ja ega saanud sellestki aru mis kuuga tegu oli. Kalender siiski kinnitas, et detsember.
Igatahes sel ilusap päeval läksime meie ja Märteni koer Örr rabamatkale.

Kui esimene kraav ületatud ja natuke vees solistatud olime õnnelikult rabas. Surusime end otse üle raba, mööda vanadest turbakaevanduse täisnurksest mustrist. Elevust pakkusid mõnusa maitselised jõhvikad ja mikroskoopilised lumelaigud.

Matkasöök koosnes sushist, praetud banaanidest, jõhvika maitselisest kissellist ja präänikutest.

Raba maastikule oli suureks kontrastiks turbakaevandus. Õnneks pakkusid hundijäljed liikumisel põnevust.

Mingil hetkel tegi see asi (GPS) kummalise kaare- Marguse sõnad ja tekkis eht Nipernaadi tunne ( ma kõnnin ja kõnnin).




Kui Leva järveni jõudsime olid kalamehed läinud, neist maha jäänud vaid suur hunnik taarat, plastikust laud, vana lõkkekoht ja puu otsa saag.

Järve juurest läks metsasiht otse rabast välja, kuid seda ei soovita. Algul on tee jah tee, kuid viimased 600 m kannab ta nimetust kraav. Andre arvas, et meil on päris hästi läinud, et see pole kodutee, mida peaks iga päev kõndima.


lahe oli!
Triin


esmaspäev, 12. detsember 2011

Orkjärve raba

Tallinnas hakkas just lörtsi sadama, kui asjad pakkisin ja Riisipere suunas sõitma hakkasin. Läksin Orkjärve rabasse matkale. Et raba serva jõuda on paslik sõita Riisiperest Aude suunas ja siis Aude külast keerata vasakule Kobru suunda. Teed raba servas olid praeguse tatiste ilmade kohta väga hästi läbitavad. Auto sai parkida Laanemaa järve äärde. Oli piisavalt ruumi, et ringi keerata ja maapind oli tugev.

Laanemaa järve pole palju järgi jäänud. Servad pehmed ja õõtsikused. Kuid see eest palju jõhvikaid!

Laanemaa järv

Silkasin mööda järve äärt kagu suunas, et jõuda Raeda mäele. Kui mändide vahelt välja jõudsin, läks lagedamaks ja nägin ka Raeda mäge.

Mäe servas on suur lame kivi. Seal peal on mõnus pikutada ja matkaeinet nautida.

Metssigade teadetetahvel. Raedma mäel.
Raedma mägi oli vinge. Suured kuused ja männid sekka vanu pärnapuid ja mõned lahedad tammed. Saar oli metssigadele koduks olnud. Olid siin otsinud juurikaid ja ilmselt talvel kuuskede all oma pesasi teinud.

Inimesest ol siia jäänud tükike rauda.

Kuna raba on väike ei läinud kahte tundigi, kui olin juba auto juures tagasi. Kindlasti tasub tagasi minnes hoida vanale taluteele, mis jookseb raba servas põhja- lõuna suunaga.  Tee peatus ka lähedalolevas metsavendade punkri juures.


Taevast tasub vahtida kaljukotkast.

Vinget matka!

Triin

reede, 25. november 2011

Minu kodukandi rabad. Palasi raba

Olen pärit Kadjaste külast. See on väike koht Vändra ja Kurgja vahel.
Juba mitmeid aastaid on mul peas mõlkunud, et peaks kõik oma kodukandi väiksemad ja suuremad rabad läbi matkama ja neist kirjutama.

Tegelikult olen sellega juba ka algust teinud. Oma ühes varasemas blogikirjes olen kirjutanud
Kellisaare rabast. Kellisaare raba on Kadjaste külale ka kõige lähim raba.

Minu rõõmuks pääseb rabadesse väga lihtsalt ja eriti lihtne on see rongiga.


Palasi raba.




Palasi raba. Pärandkultuuri kihiga.



Kui rong Lellel peatus oli minu kord maha minna.


Oli üks esimestest külmadest päevadest. Päike oli kell 9 aga just tõusnud. Maad kattis härmatis. Külma ehk kraadi 5-6 C.


Külmunud älves.

Rabasse saab kõige mugavamalt ja kiiremini, kui minna üle rongitee II perooni lõpuni ja sealt edasi mööda kruusateed. Kohas kus tee teeb kurvi ja te näete suurt maanteed on paslik raba suunas keerata. On tükk tegu, et end läbi võsa suruda aga seda kõigest 50 m. Vett ka jagub. 



Jäätunud laugas.

Olingi rabas, kõndisin räätsad mõnusalt klõbisemas. Pinnas oli jäätunud ja laugastel esimene õrn jääkiht peal.

Laukad olid Palasi rabas suured nagu ka jõhvikad. Raba ise tilluke ja 2- 3 tunniga saab sest hea ülevaate.

Kuna maantee kohe raba kõrval, on maanteemüra kuulda. 






Triin

kolmapäev, 16. november 2011

Jalgratta matk Portugalis

Juba kevadel ootasin seda matka. Ostsin lennupiletid ära, kutsusin sõpru kaasa ja panin enam- vähem marsuudi paika.

Siinpool on Portugal, Acoutim ja seal Hispaania
Kui kuupäev lähemal siis selgus, et sõbrad kahjuks tulla saagi ja matk vajab üksi matkamist. Jõudsin selle mõttega harjuda ja tundus isegi päris tore üksi matkale minna. Üks elukogenud kolleeg kiitis seda väga heaks, arvas, et ei peagi teisi ootama, kui nad liialt kohmitsevad.
Santa Luzia- laulustki teada.

Maandusin Farosse, rohi oli kõrbenud ja lennujaama katus oli tormi poolt just minema viidud. Palav oli, kohalik linnaliini buss haaras mu peale ja viis linna. 

Tavira linn.
Järgmine päev olin rattaseljas ja teel Hispaania piiri suunas. Tuul mõnusalt tagant lükkamas, liikusin kiirelt ja hea tunne oli olla teel.Ööseks telkisin ennast ühe apelsini puu alla: " Väga mõnus on. Pikutan siin telgis, kuulan ookeanit ja koerte haukumist, tsirkaadid krigistavad kõvasti ja imeliku häälega linnud kilkavad. Jõin teed ja jõllitan tähti. Ülilahe on olla! Kõht on ka toitu ja sokolaadi täis".
Lagose lähedal

Teisel päeval suundusin mägedesse, uuh need vajavad harjumist. Õhtuks olin täitsa küpse. Tuul oli kõva, kohati pidi keha vastu tuult hoidma, et ta ratast pikali ei puhuks. Öösel tuli kõva vihm, kallati pangede viisi, õnneks olin end seadnud hostelisse. Olin linnas nimega Acoutim: " Väike armas linn suure jõe ääres. Teiselpool jõge on hispaania. Linnas on kõrguste vahe kohutav. Rattakingadega siit küll ülesse kõndida ei saa.Jään siianatuke kauemaks, et linnas ringi vaadata ja end ravida". 

Jah teisel päeval olin haige valmis- kurk punane ja neelata oli valus, lisaks nohu.

Mägedes toredaim koht kuhu sattusin on küla nimega Furnazinhas. Kogu küla tuli mind vaatama. Leidsin endale ka koha kus ööbida. Isegi radikas oli toas. Portugali majad on kivist valgeks vööbatud ja kivist põrandate ja kõrgete lagedega. 
Rannad Lagoses

Mägedes oli tore- kuulata kitse ja lambakellade kumedat heli, süüa apelsine ja granaatõunu, vaadata ringi väikestes külades, sõita mäest alla ja jälle ülesse. Sattusin siin korgipuu metsadesse, kus puude tüved olid süsimustad ja võra lai ja päikestvarjav. 

Kui Lagosesse jõudsin ei jõudnud ma ookeani ja seda vinget liivakallast ära imestada. See oli vinge ja vinge sest sada vihma oli oli torm. Millise jõuga need lained vastu kaljut paiskusid. 

Euroopa kirde nurgas käisin ka- maailma lõpun on kohvik. Nii ka seal.

Kui oma ringiga Farosse tagasi jõudsin, kolistasin rannikul põhjalikumalt ringi. Toredaim elamus oli kui nägin flamingode parve. Ilusad graatsilised linnud, mind üllatas aga kui jämedat, varese moodi häält nad teevad. 


Juba olingi Londonis, Loore võttis mind seal vastu ja kodustas pooleks päevaks ära. 

Tallinna suunas lennates oli tore näha, et kõik Hiiumaa laiud on alles. 
Kuid kui piloot käsutas meeskonna juba Noarootsi kohal maandumiseks valmistuma oli mul küll soov ütleda, et paluks ikka Tallinnasse. Autoga sealt ju tunnike Tallinnasse sõitu.

Ja pilte saab vaadata http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157628016471607/


Triin

neljapäev, 13. oktoober 2011

Lõke rabasaarel

Pole jupp aega sisse maganud, kuid sel päeval see juhtus. Andre ootas maja ees ligi pool tundi.Sissemagamise ajasin uue telefoni süüks.

Raba serva jõudsime kella 10 paiku. Päike oli kõrgel üleval. Igaüks upitas endale koti selga ja võttis räätsad näppu.

Märten oli matkateemaks valinud sinise.

Esimesest kraavist saime kõik õnnelikult üle, ka teisest. Hea abi oli kobrastest.

Märteni koer Örr silkas sinna ja tänna, nuuskis ringi ja hüppas üle laugaste, älveste.

Saime vihma ja päikest, nägime laukaid, älveid, sõime jõhvikaid, mustikaid, tundsime end Nipernaadidena (ma kõnnin ja kõnnin) ja enne pimedat, vihmasajus jõudsime rabasaarele.
Nätsi raba
Ronisime meetrid 6 rabapinnalt saarele ja..

Meid võttis vastu toredad kadakad, mõnus lagendik, koos kahe värske põdrasemaga. Eemal paistsid põlised pärnad ja vanad vundamendi kohad.

Sajuga telgid püsti ja lõke ülesse.

Tegime puid ja Margus läks vee järele, kadus 2 tunniks ära.

Hiljem mugisime riisi, nautisime lõket ja pilvevarjust kuud. Ilus oli olla!

Kui öö näitas oma teist tundi, kerisime end oma telkides soojadesse magamiskottidesse ja uinusime.

Hommikul oli telk udus. Raba pealt paistis juba päike. Lõke veel suitses.
Eveli tegi hommikuks putru.


:)
Triin

Eveli pildid matkast-https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/Natsivolla?authkey=Gv1sRgCMWJ8On34NmGBA
Märteni pildid- http://www.facebook.com/media/set/?set=a.301561913194104.94432.100000208925556&type=3

teisipäev, 20. september 2011

Rabas

Praegu tasub rabasse minna.

Turbasammal roheline- punane- pruun- kollakas. Jõhvikas punased ja ootavad üles korjamist.
Laukad peegeldavad oma tumedal veel taevast.

Ja vaikne on, jube vaikne on.




teisipäev, 26. juuli 2011

Minu Kihnu


Kihnu tuletorn

Muuseumis

Sadamas

Kui Kihnu juba paistis, tuli pagi ja puhus meid mandri suunas tagasi.

Majaka all

Millal me jälle Kihnu läheme.

Triin


laupäev, 16. juuli 2011

kolmapäev, 29. juuni 2011

Neoonroosa poi

Kui me Linnahallis juures kajakid vette lükksime oli Kaisamoor juba mööda sõitnud. Ees ootas 17 km pikkune aerutamine Naissaare suunas. Kohe võtsime suuna keset lahte lössutava Bobo juurde. Bobo vaatas meid justkui oma suurte laeva silmadega, et kes me need pisikesed kihud ( kihulased) olema.

Kui Naissaar napilt paistma hakkas oli Evelil juba väga vaja maale minna aga õnneks pidas ta vastu ja kimamiseks ei läinud.

Märten mingi torni otsas


Naissaare sadamas sõime suppi ja liival pikutades vaatasime sadamamelu. Mõnus oli- kõht oli täis, ilm soe ja kajakas karjus. Ei oska rohkemat tahtagi.

Võtsime ette jalgsimatka. Käisime ära miiniladude juures. Usse ei näinud nagu Märteni tuttavad, kes meile täiesti ootamatult vastu jalutasid, rääkisid. Kõiki meid kostitatid valge veiniga!

Et mitte sääski toita otsustasime Naissaare põhjatippu kimada, kus hõredamal rannal ööpeatus teha. Peatusime üsna majaka nina all.

Naissaare majakas 

Parajasti kui luristasime teed ja plaanisime kohe Eveli sünnipäeva kooki maitsma hakata, ilmus kohalik Pitsu, kes meid nähes pidi rõõmust hulluma. Ta jooksis meie kolme vahel ja kõik potid ja pannid ja topisd veeresid lauali liiva sisse. Eveli hoidis kiivalt oma torti Pitsu eest.

Mõne aja pärast Pitsu rahunes, istus meie lähedale maha ja valvas.

Ja muidugi libises Eveli hoolega hoitud kook lärtsti maha. Pole tükk aega nõnda naernud!

Eveli Naissaare prillidega


Naissaare uni oli super.

Teisel päeval tegime lühikese ringkäigu saare lõuna osas. Nägime tellingutes kirikut, mis tundusid sama vanad kui kirik ise.

Rannast sai Mäten endale neoonroosa poi ja Eveli kepi, mina leidsin lüpsipingi. Kepp ja pink jäid sadamasse maha.

Tagasiteel tõmbasime purje ülesse. Liikusime aeglasemalt kui aerutades aga tore oli proovida. Purjekad vaatlesid meid umbusuga.

Linnahalli juures maitsesid nuudlid oi, kui hästi.



Triin



pühapäev, 19. juuni 2011

Mai- juuni karuvaatlused

Sel aastal veetsin suure osa oma mai ja juuni kuust Alutagusel. Karuonnis olles, mööda Alutaguse lõputuid teid sõites, linde ja loomi otsides, kuulates ja neid vaadates.

Tihti, kui pidin taas Tallinna poole sõitma, nõudis mu hing kisades Alutagusele jäämist.

Mõned minu põnevamad vaatlused.

-2.mai õhtu vaatlusonnis, hakkab hämarduma. Taamalt näeme tulemas emakaru kolme kutsikaga, kutsikad vudivad lahedasti ümber oma mamma, ja muidugi kõnnivad mööda mahalandenud puud mitte ei astu sellest üle.

- Kaks suurt isakaru on saanud oma nimedeks Sven ja Trulla. 28. mail tuleb Sven vaatlusplatsile ja vistab end selili maha ja nühib ennast vastu maad, märgistab. Küllalt nühkinud läheb Sven oma teed. Umbes 15 min pärast on platsis Trulla, kes nuusib sama kohta, kus Sven oli enne olnud ja paneb talle järgi.
Võimalik, et need kaks karu kohtusid ja jagasid maid. Õhtul hiljem nägime me Trullat.

Kummalisel kombel on Trulla platsil ikka koos pruutidega, Sven seevastu alati üksi. Kuigi Sven suurem karu.

- 4. juuni. Sven on platsil ja sööb korjust. Järsku jääb ta liikumatuks ja kuulatab tähelepanelikult midagi. Hetk hiljem tormas ta metsa suunas, vilksamisi oli näha, kuidas noor karu Oskar meeletu kiirusega puu otsa ronis. Ja ronis peaaegu latva välja. Natukese aja pärast oli Oskar puu otsast all. Sven ei lasknud ennast härida ja matsutas samal ajal korjust. Oskar tuli platsi teise serva ja vaatas koguaeg kartlikult Sveni poole. Ilmselt ei pidanud tal närvid vastu, tegi varvast. Õhtul hiljem, kui Sveni enam polnud oli Oskar kohe platsis.

-12. juuni platsile tuleb karu. Suur nagu Sven, kui ei käitu üldse tema moodi, arglik, kõhklev ja ebalev, kuulatab ja tõuseb kahele jalale, et kuulatada! On ka põhjust Sven tuleb samal ajal teiselt poolt ja kihutab uue karu minema. Pole Sveni nii kiireid liigutusi veel tegemas näinud!

- 12. juunil on platsil korraga nii rebane kui Sven. Sven ei tee kuulmagi, kuigi rebane möödub temast umbes 10 m kauguselt. Rebane aeg ajalt vaatab karu poole, kuid teeb oma tegemisi.

- Lisaks õnnestus meil karu vaadelda kolmel korral bussist. Vingeim neist oli emakaru ja isakaru vaatlus, kes metsateel ukerdasid. Kahel korral nägime Oskarit metsateel. ( Oskar on teise aasta kutsikas).

Alati meeldib mul vaadelda karujälgi, junne, karude söödud taimi ( heinputk, karuohakas) ja neid vaadelda. Vaadelda, kuidas karu kõnnib, kuidas ta õhku nuusib, enne kui platsile tuleb, kuidas platsil käitub jne!

Teised näinud Alutaguse onnist:
15. juuni nägi Hannes Soosaar noort hunti, kes lasi end umbes tunni jooksul mitmeid kordi vaadelda ning lõpuks tuli varjest koguni 8 m peale!


Statistika 2011 mai-18 juuni:
Ööd karuvarjes: 9
Karudega öid: 8
Karud väljapool onni nähtud: 3 korral
Sagedasem külaline: isakaru Sven, Oskar
Nähtud erinevaid karusid kokku : 10 karu

Vingeim karuvaatlus eelmisest aastast, kui nägin karu rattasõidu ajal.

Karujutte näeb
http://natourest.ee/index.php?option=com_content&view=section&layout=blog&id=4&Itemid=66


Triin,

neljapäev, 12. mai 2011

Meie karud nr.5

Natouresti karuvarje juures Alutagusel on tänase seisuga läbi käinud üle 10 erineva karu. Bert on juba algust teinud   karude identifitseerimisega 360 blogis http://www.360.ee/loodus/. Kogudes olemasolevat pildi ja videomaterjali karude kohta. Samuti käib mesikäppadele nimede panemine.

Karu nr. 5 nägime esmakordselt 2011 aasta 2. mai õhtul. Loomal on kaelal selgesti eristatav valge laik. Väga selge tunnus, et teda teiste emakarudest eristada. Jah, just nimelt emakaru, sest tol õhtul jalutas tema sabas 3 teise aasta kutsikat.

Võimalik, et karu liikus oma kutsikatega piirkonnas juba 2010 sügisel. ( Äkki oli tegemist karuga nr.5? Bert kirjutab oma blogikirjes http://www.360.ee/loodus/meie-karud-karun-nr-3.html, oletades, et tegemist võis olla karuga nr.3).


Triin

teisipäev, 10. mai 2011

Ilves ja emakaru koos kolme kutsikaga

2. mai üllatas meeldivalt. Äratus oli sel hommikul vara. Kell 3 olin juba üleval ja natuke peale nelja olime teel metsa poole, et kuulata vaadata Alutaguse loomi, linde.

Üsna pea õnnestus meil ära näha põdralehm, kes meid raiesmikul üsna uudishimulikult vaatas. Muidugi kohtasime sülede viisi metsiseid ja tetresid. Nägime kähriku ja ilvese jälgi, samuti karu hunnikuid.

Juba üsna hilisel hommikul järjekordsel metsatee nurgas peatudes nägime eemal, umbes 100 m kaugusel ilvest. Jah, ilvest, kes seal istus ja meie poole vaatas. Milline ärevuselaine käis bussist läbi! Kõik lihtalt vaatasid. Aeg ajalt keegi pomises, et õu maid gaad, its lynx! Ilves lasi end vaadata umbes 5 minutit. Siis jalutas metsa.

Nüüd said kõik rääkima hakata. Enamus inimesi nägi ilvest esimest korda. Üks inimene ütles, et oli ilvest otsinud ja proovinud teda vaadelda nii paljudes maades, et ta isegi mitte ei kaalunud ilvese nägemist.

Igaljuhul kui ma umbes nädalapäevad hiljem samast piirkonnast läbi sõitsin, leidsin metsateelt suhteliselt värske ja ärasöödud valgejänese. Kas ilvese murtud?

Murtud valgejänes

Õhtupoolikul jalutasime karuvarjesse, heas lootuses, et äkki õnnestub meil karu näha. 

Linnumajas askeldasid metsvindid, harakas, vares, sekka üksik pöialpoiss. Kuskil laulis musträstas. 

Läks järjest hämaramaks. Kell oli peaaegu kümme.

Hämaras nägime, kuidas eemalt tulevad neli karu. Emakaru koos kolme kutsikaga! Mind rabas suuruste vahe, emakaru oli kutsikate kõrval tõsine hiiglane. Pere hoolitses üksteise eest hästi, kui keegi maha jäi oodati ta järele ja tempo oli paras kõigile. Mul meeldis hetk, kuidas üks kutsikatest mööda mahalangenud puutüve kõndis. 

Siis kadusid karud metsasügavusse.

Nädal hiljem nägin keset päeva metsateel noort karu.

tore päev oli,
Triin

reede, 15. aprill 2011

Suurvesi sateliidikaardilt

Kaarti pealt hästi näha meie peamised üleujutusalad- Kasari jõe luht, Soomaa ja Alam-Pedja ja Emajõgi.


Triin

pühapäev, 10. aprill 2011

Soomaalt



Soomaal on suurvesi ja teed on vee all.


Parim hetk nautida suurvett on 16-17 aprilli nädalavahetusel.

Triin

kolmapäev, 6. aprill 2011

Alutaguse esimesed kevadised karujäljed!

Pühapäevane soojus jõudis ka Alutagusele. Sihtisime oma mineku just sellele ajale, lootsime leida värskeid karujälgi ja ülesse otsida karu talvepesa.

Ega me saanudki palju maad minna, kui leidsime esimese karujälje, kuid jälg oli juba umbes päev vana ja seda oli väga raske lugeda. Intensiivne päike tegi veel oma töö.

Värske karujälg kraavipervel

Õnneks ei lasknud värskemad jäljed end kaua oodata. Natuke läks aega, et leida teelt jälje teine ots. Siis lükkasime endale räätsad jala otsa ja läksime metsa karumaailma avastama. Lahe on kõndida metsas karu jälgi pidi. Vaadata, kus ta käinud on ja miks ta sealt läinud on. Meie ott kasutas pikalt liikumiseks metsarada, mida olid teisedki loomad kasutanud. Seal lihtne liikuda ja vajus vähem lumme.

Karu kasutas päris palju oma liikumiseks kraavipõhjasid

Jälje laiuseks möötis Liisa 14 cm. Selline korralik noor isakaru. Isakaru just sellepärast, et nemad ärkavad emakarudest varem ülesse. Emakaru tuleb pesast poegadega, kui sooja ja süüa väljas rohkem.

Metssea magamistuba, kus karu oli ka ringi uudistanud

Meie isakaru kõnis edasi ja varsti oli ta sigade magamistoas ning  ta oli liikunud mööda metssigade jälgi. Mõnegi kännu kallal tuuseldanud ja korra end maha toetanudki. Siit leidsime ka karuhunniku, kas tegemist oli karu tavalise väljaheite või nn. karupunniga ei saanudki teada.

Karu väljaheide- ses oli rohkelt kuuseokkaid ja karvu

Jäljerada viis ole oja ja teisel pool avastasime üsna pea, et kedagi oli lohistatud. See keegi osutus metssea kesikuks. Leidsime tema naha ja paljaks söödud ribid. Siin oli karuott pikemalt aega veetnud, kuuskedega tuuseldanud ja ringi tammunud.

Maha murtud metssea kesik- ees nahk ja tagapool ribid

Ümerringi olid jäljed vanemad ja neid pidi me liikuda ei suutnud, ühel lahendikul oli jäljerida kadunud.

Sama koht kus eelmine kevad rattaga sõites karu nägin. Nüüd oli karu pikalt- pikalt mööda teed kõndinud ca 800 meetrit

Järgmisel päeval sõitsime veel ringi ning sattusime veel umbes 6-le  jäljepaarile! Varsti on oodata ka väikseid karujälgi metsateedel!! Ootan põnevusega.

Alutaguseni,
Triin

teisipäev, 29. märts 2011

Ainult mõned väiksed asjad

Vahel polegi midagi suurt vaja, et sisemus rõõmust kilkama hakkaks.

Suure kirjurähni sepikoda. Lund polnud tükil ajal tulnud ja söödud käbid olid ilusti näha.


Hommikune värske hundijälg. Meie teed hundiga ristusid mitmeid kordi.


Ning 50 m eemal ilvese jäljerida!


Lihtsalt lahe, kuidas inimesed tunnevat  maailma suurimat mõnu ilmast ja raba älve peal hüppamisest!


Triin

esmaspäev, 21. märts 2011

Kihnust kultuuri, merelt piimjat..

.. piimjat udu, Sorgust kormorani kolooniat ja majakat ning Manijalt salapärast troomi ( Kihnu keelne sõna hoovuse kohta).
See troom seal on eluaeg olnud!

Lisaks veel imeilusat ilma ja stepimaastikku ( teate ju küll seda juttu, kui kuskilt Venemaa avarustest loomaarstid üle jäätee Hiiumaale sõitsid ja imestasid, kui kaunis stepp meil siin on. Teada saanud, et tegemist merega, loksusid praamiga mandri poole tagasi:) , seljatagust tuult ja märtsipäikest.


Munalaiult 3 km Kihnu poole. Piimjas paks udu, absoluutselt midagi pole näha.


Ilmakaared Kihnu moodi


Kes siis ei tahaks Kihnu Jõnniga koos pildile jääda! Kihnu Jõnn vasakul, paremal Eveli

Kiiruskaamera Kihnu moodi!


Kusagil Kihnu ja Sorgu vahel, järgmise laiuni paistis alati nagu 2 km. Teisi suusatajaid on märgatud!


Koloonia


Sorgu majakas. Saarel oli viibimine keelatud aprillist-augustini


 Teel Manija poole. Taamal Margus ja Sorgu ( Margusest tagapool)

http://www.youtube.com/watch?v=VJCOPQ5I6DQ  ehk piimjas udus Kihnu poole.


Triin


reede, 11. märts 2011

Põnevaid lehekülgi

Talve saabudes jälgin alati hüviga, kuidas merejää laieneb ja kevadel jälle, kuidas ta ära kaob. Kaarti saab avada 4 erineva suurusega. Samuti downloadida ta ja vaadata  Google Earthiga. Pildil olev jääseis 11. märts 2011.






Kus ja kes meie vetes liigub. Heltermaalt on teed alustanud Muhumaa, kelle hetke kiirus 7,2 sõlme. Lisaks muidugi näeb kogu maailma laevaliiklust! Põnev vaadata ja uurida.



Allani blogist http://missomaa.blogspot.com/ leidsin kaks lahedat lehte.



Lennuliiklus Eesti ja maailma kohal. Klikates lennukil näete tema pilti ja kuhu suunas ta teel on.



Helide maailm. Saad kuulata kuidas Saksamaal tehasetööline töötab või kuidas laulab loodus Jaapanis.



Triin

laupäev, 5. märts 2011

Tõlva, Õmma ja Kuistlemma rabad

Mind on alati ahvatlenud Kuistlemma raba oma vaatega, kui temast mööda sõidan. Raba jääb just natuke enne Risti asulat. Vaade avaneb tüüpilisele rabale, kilomeetreid kiduraid mände.

Raba oli põlenud

Olin sel päeval küll plaaninud Silma LKA ringi suusatada, kuid liinibuss läks katki. Õnneks läks katki Ristil ja asendusbuss, mis pidi tulema tunni pärast ma ootama ei jäänud. Muutsin kiirelt plaani ja varsti suusatasin juba rabas. Tuul tagant lükkamas ja pinnasetuisk mööda kimamas.



Kuistlemma rabast sai sujuvalt Õmma raba siis tuli pikem metsas ragistamine, Liivi jõe ületus ja varsti ronisingi Tõlva rabanõlvast ülesse. Mets muidugi oli tore- lisaks kadakatele hakkas siin- seal silma tammesid. Lisaks ohtrsalt looma- lindude jälgi- ilves, põder, rebane, metssiga, teder; vähem metskitse ja jänese jälgi. Enne rabanõlva olid noored kased lumevaalumise tõttu lausa müüri ette ehitanud.



Nirk? Kärp?

Vingeim hetk oli kui sain suusatada mööda kitsast ja 3 km pikka rabakeelt. Sel olid oma sopid ja saare! Vinge, sellist pole veel näinud.

Tagasiteel, kui tuul puhus otse vastu "leidsin" raba servast vaatetorniga maja. See oli just õigel ajal- teepaus. Maja teisel korrusel saanuks mõnusalt ööd magada ja viimaselt korruselt oli hea vaade rabale.




Hea, et see buss ikka Ristil katki läks!

Triin