Kesselaiu ronimine

Jaanipäeval Kesselaiule. Kogunesime keskpäevaks Virtsu linnuse alla. Paadid maha, nodi paati ja paadid merele. Timo pidas lühikese briifi. Kõlas umbes nii: Ahahh, te pole enne merel käinud?! Siis on esimene kord! Ja siis sai merele mindud.

Meri mõnusalt tormine.

Kuid see polnud teps mitte tavaline kajakimatk. Meie peamine eesmärk oli Kesselaiu panka ronida. Kuuldavasti olid Timo ja Toomas seda salaplaani juba talvest peale pidanud. Nüüd, seal Virtsu lagunenud linnuse all olime teostusele väga lähedal.

Poolteist tundi hiljem olime Kesselaiul ja veel poolteist tundi hiljem olime seinal. Sein oli lahe. Panime ülesse kaks köit. Radu, mida ronida oli viis. Kõrgust seinal oma 8 meetrit. Sein oli segu liivakivist ja dolomiidist. Pragusi oli nii vertikaalseid kui ka horisontaalseid. Kõik unustasid end ronima.

Üsna pea avastas Johannes ühe laheda raja. Kõik proovisid seda ka kohe ronida. Johannesel õnnestus see ainsana lõpuni ronida.

Vähese utsitamise peale õnnestus Ivar seinal saada. Tuli ühes tükis alla ka. Siivi ei söendanud kauaks meie juurde jääda. Silkas tagasi laagiplatsile, et raamatut lugeda ja päikesevanne võtta.

Ronisime kuni nälg võttis võimust.

Peale õhtusööki läksime uuesti. Helen ja Madis ka kambas. Taavi, Johannes ja Sandra otsustasid kajakkidega väikse sõidu teha.

Öö möödus rahulikult. Kährikuid ei nähtud. Enamus keeras ennast rannale pikali ja magas seal. Toomas ja Siivi ööbisid "söögitoas".

Järgmisel hommikul äratas mind kolm möödaujuvat luike, loksuv laine ja kuuldavalt õitsev kukehari.

Kui teised ronima läksid, otsustasin saareluuresse minna. Vinge- pikad ja sirged kiviaiad, õitsevad kelluksed, kassisabad, kukehari, härjasilmad.

Mul meenus miks ma tegelikult siia tahtsin tulla. Mu ema, oli siin saarel omal ajal matkamas käinud. Siis elas saarel veel majakavaht Kippel, tema naine ja kolm last, kes käisid Muhus koolis.
Lambaid oli siis saar täis. Mina lambaid ei näinud, küll aga veiseid.

Tiiruga tagasi jõudes proovisin veel ronida, kuid käed ei kuulanud sõna. Teistel tundus paremini minevat. Ronisid ja jõudsid ülesse ka. Sein oli oma ohvrid saanud- esimesel päeval Ivar, kelle pöial käis liigesest välja ja teisel päeval Taavi, kelle varvas sai veripunaseks.

Tagasiteel olid mõtted, et millal siia jälle tulla. Juulis.


Triin

Suure- Pakri alvar

Merel on alati lahe. Nagu ka seekord. Paadid panime Pedasel rannale. Puhus pisuke loode tuul, andru haises rannas. Kajakas karjus. Silm ja kõrv puhkas.

Läksime Suurele- Pakrile, et seal lilli vaadata. Alvar pidavat kohe- kohe õitsele puhkema. Lillelapsi oli kokku kogunenud seitse. Eesotsas Aat ja Kai- Mai ja Ivar ning Bert ja Aadi kaks võsukest.

Saarele jõudes tegime kõigepealt muidugi süüa. Suppi. Purgisuppi. Lihapallidega. Olenemata heast maitsest lõi minu purgisupi “allergia “ välja. Teate küll punased suured punnid, mis koledasti sügelevad :)

Matk algas hästi. Juba maabusmiapaigas tuli meile vastu nõmmnelk, haisev kurereha, harilik kukehari, hallkäpp, seahernes, nõiahammas, vahulill, koldrohi, tulikad, nõmm liivateed, harilik kellukas, kassikäpp ja anemone. Tatsates läbi alvari saime veel näha kahkjaspunast käppa ja käoraamatut. Vinged olid suured väljad kõrrelistega- värihein üks pilku püüdjamaid.

Meie retke kõrghetk oli surnud põdrapull. Kes lõsutas ühe lombi kõrval ja levitas koledal kombel haisu. Tähelepanu said ka umbes kolm vana ussinahka ning vanaraud. Pommidest ja pommiaukudest ja vanadest märklaudadest ma ei räägigi.

Alvari täis õitseng jääb juuli kuusse. Siis annavad värvi sinised ussikeeled ja harilikud kellukad, lillad põdrakanepid, punased muulukad ja kollased kukeharjad. Nii palju erkasid värve! Lahe.

Tagasiteel oli meri plekk.

Kirjutas ja pildistas,

Triin

Soomaa uudised

Soomaal on väike üleujutus. Eelmise nädala vihmad tegid oma töö.

Külastuskeskuse juures söövad Soti mägiveised tammusid põlvini vees. Kuid vesi ei tundunud neid häirivat. Magasid ja sumasid vees, et paremaid palasid kätte saada. Koos nendega kõndis luhas punajalgne toonekurg. Algis teadis rääkida, et tegemist isalinnuga, kes ööseks majakatuse nurgale maandub. Katus oli temast valge. Moblamasti tipp oli reserveeritud tikutajale. Seal ülevalt on hea vaade.

Üle luha paistis sinatav väli. Kohe ei saanudki aru, mis taimeliigiga tegu. Binokkel väitis, et Siberi võhumõõk ! Küll olid vinged värvid.

Magusaim elamus oli sel korral Raidil. Rait oli rattaga kodupoole sõitmas, taks järele sibamas, kui nägi paarsada meetrit külastuskeskusest kahte teed ületavat hunti!!

Triin

Pruunkaru

Meie suurte metsade põlisasukas, pruunkaru Ursus arctos.

Kui tahad karu oma fotopurki, kirjuta triin@natourest.ee

Foto: Simmo Kikas


Triin

Kajakiga Tallinna lahel

Aerutamine Tallinna lahel oli minu jaoks täiesti uus asi. Olin sest vaid legende kuulnud. Küll oli see Tallinna lahe matk ikka äge olnud. Nägid merelt linna ja eriti kõvad tegijad said kiirlaevade laineid proovida. Kõik see olla olnud 5 aasta eest.

Nüüd viis aastat hiljem saab jälle Tallinna lahel aerutada. Paadid lükkasime vette Linnahalli tagant. Seal oli just paras ribake maad, et kajakki ronida ja enda merele nihutada.

Esimesena rabas mind jalust Patarei. Alles merelt hoomasin, kui võimsa ehitisega tegu. Seisis seal kaldal nii kindlalt. Kindlust tal jätkus, seinad ligi 2 m paksused. Ehitati kaitsekindluseks, oli vangla ja vanglahaigla. Kes sees käinud teab, seal pole just hea aura.

Lennusadamas oli tore sõita kõrvale sellisele hiiglasele nagu Suur Tõll. Ivo muidugi trumpas kõiki üle sellega, et oli Suures Tõllus diskol käinud. Olla koledal kombel kajanud, ideaalne diskopidamise koht :)

Bert rääkis Hundipea ja Miinisadamast. Viimases asub praegu Eesti mereväe baas. Sinna me minna ei võinud, NATO

Pisukese peatuse tegime Katariina kai juures. Maabumiskohtal oli kivile pesa teinud kalakajakas ja seinas hoolitses oma järglaste eest koduvarblane.

Tagasiteel võlus mind Tallinn oma tornide ja kraanade ja majadega ja kogu aja askeldasid laevad sadamates. Vinge oli sõita ja näha Tallinnat sellise nurga alt.

Matka lõpupräänik tuli Toomaselt- eskimopöörded vasakult paremalt. Tuli hästi välja. Mida selle kajakiga kõik teha saab!

Tulen uuesti, et jälle patsutada Suurt Tõlda ribide vahele.


Triin

Õngitsema

Vova viis mind kokku sellise lehega nagu kalale.ee. Mõeldud kalameeste jaoks, enamasti. Ega mind see kalastamine suurt huvitagi, kuid lehte sirvides olen sattunud nii mõnelegi ägedale pildile.

Kalamehed on jõe ääres üksi, on vait ja lihtsalt õngitsevad. Üks daam muidugi arvas, et nad seisavad kogu päeva :) Üksi olles muutud osa loodusest, loomad ei pane sind nii lihtsalt tähele. Tulevad teinekord päris ligi.

Kuid mõne looma lähedus mõjub hirmutavana.

esimene pilt
www.kalale.ee/pilt_aken_fs?id=696683

ja teine pilt
www.kalale.ee/pilt_aken_fs?id=696695
Välja ronimist ei jäänud mees ootama.


Triin

Rohunepp

Mai keskel püüti Rõude luhal Andrese ja Leho eestvedamisel võrkudega kinni 7 rohuneppi. Kõik osutusid isalindudeks. Kuus neist varustati saatjatega. Tahtsime teada, kus need linnud mängu vaheajal on.

Kui mina Rõude nepimajja jõudsin oli Monika juba kohal. Peale lühikest instruktaazi võisime luhale minna. Asusin otsima neppi nr 4 ehk siis Ainarsit.

Sain veidi aja pärast signaali, põnevus kasvas. Hiilisin vaikselt tugevama signaali poole. Tuli täpselt mängust. Monikale tundus asi kahtlane, olla ka eile samast kohast tulnud. Kahtlustas, et lind saatja seljast heitnud. Natuke nokitsemist ja leidsime saatja. Ainars oli sinna mõned oma suled külge jätnud.

Taas silmi rohust tõstes nägin, et vaatan kellegiga tõtt. Põdralehmaga. Jõllitasime üksteist, kuid siis ta kadus. Olnuks me luhal sügisel ajanuks põdralehm meid kindlasti pulliga sassi. Sarved olid meil ju vägevad.

Signaalid neppidelt 5 ja 6 ajasid meid hulluks. Kord oli olematu signaal siis jälle maksimaalne. Jätsime nad luhta.















































luhal käis
Triin

Tigu

Juba minu vanaisa ütles, tasa sõuad kaugele jõuad!


Triin

Vaskuss läks üle tee

Lisaks vaskussile sain käimisest tabada veel karu ja mägra.





































































Omi õisi upitas taevapoole mustikas, murakas.










































Triin

Kummid ja kiled

Kui need kaks olid selle suve ühed kõige kuumemad päevad siis meie, selle asemel et päikese käes oma nahka soojendada, olime kurguauguni kaetud kummide ja kilega. Kõik olla alguse saanud neljapäeval. Sääsed tulid just sellel päeval. Neid oli USKUMATULT palju ja nad olid kiired ja valusad ja immuunsed peaaegu igasugusele tõrjele.

Aga kõigest järgemööda.

Vesi kutsus taas, Võrtsu ja Emajõe ja Pede ja Põltsamaa jaPedja oma. Aerutasime neis kõigis. Võrtsjärv pakkus tuult! Oh oleks me siis vaid teadnud, kui tore ja jahutav see tuul võib olla.

Kui Emajõgi meid oma sängis allavoolu kandis, kanti kohale sääsed. Alati meie kannul ja kõrval pinisemas, võimalusel meid maitsmas. Prrr. Ja kogu aeg nii. Targad olid kaasa võtnud purkide viisi tõrjevahendeid. Aitas? No mitte alati.

Kuid siiski sääsed suutnud meie matka rikkuda. Vinge oli kihutada mööda vanajõe haru, teadmata kuhu iga väiksem nireke küll viib. Viis meid koprakuhilani. Kiilid lendasid, kala püüdis putukaidl, sinikael tõusis ehmatades lendu. Päike lõõskas ja tuult polnud ollagi. Kandsime kilejopesid. Higistasime.

Laager püsti koos pinisevate elukatega. Ootasid meid juba ammu matkaonnis. Lõke ei tundunud neid häirivat. Süüa võimaldasid nad meil ainult teatud tempoga ringi kõndides. Koomiline pilt olnuks möödujale.

Õhtul veele, et näha kobrast. Lasi end pikalt vaadata. Tagasiteel mökitas tikutaja, ööbikud laksutasid üksteise võidu, sokk näris rohtu. Loodus imes päevasooja endasse. Kuula veider sumin. Üleval puude kohal sääsed, kui palju sääski!! Sokk haukus.

Hommikul oli päike oma lõõskavate kiirtega varakult kohal. Ajas meid telkidest välja. Pakkisime kummid ja kiled ümber. Kui palav. Mööda sõitsid lambad, hobused sild, künnapuud, Potaste.

Vastuvool üha tugevamaks. Natuke veel.
Kohal.
Järgmine kord merele!



Triin