teisipäev, 24. november 2020

Teetseremoonia

Meriliis kutsus mind üheks laupäeva õhtuks Aegviitu teetseremooniale. Ma olin, et.. noh võib ju minna kah. Ma polnud enne ühelgi käinud, nagu meeletut kutset ei tundnud samas olen otsustanud uusi asju proovida ja läbi teha. Kuidas sa muidu oskad sellest arvata, kui ise pole teinud.

Hästi tore osa Aegviitu minnes on alati see rongisõit. Tund aega iseendaga :) Võtsin oma märkmiku kaasa ja kirjutasin. Kirjutasin, et kuidas ma ennast tunnen, proovisin end kõrvalt vaadata ja aru saada miks need tunded on tulnud ja kuidas ja kas nad minu käitumist muudavad. See analüüs saanud nüüd mul igapäevaseks ja ma olen väga tänulik Janekile, kes neid küsimusi aeg- ajalt ikka küsib.

Teetseremoonia- küünlad, muusika, meeleolu, kaasteelised ja tee. See oli retk endasse ja mingi aeg rääkida ei tohtinud vaid ainult teed juua. Naljakas oli Meriliisi kõrvalt vaadata, ekstrovert nagu ta on ja ta seal sibeles ja tahtis oma energiat kuhugi välja anda. Aga siis ta mingi hetk sai endaga rahu loodud.

Tore oli see muusika mis me kuulasime ja vaadata, kuidas Vasell, teemeister, meile teed kallas ja kui aupaklikult ta tee meieni ulatas, kuidas teenõud kunagi ei kõlksunud. Kui ilusad oli savipotid, kus Vasell meil tee vett kuumaks ajas. Ning flööt ja suupill, mida ta mängis!

Ning taas, vastata küsimusele, mis emotsioone, haistinguid sa tundsid, kui teed jõid?

Kui teetseremoonia sai läbi. Mõtlesin, et rongiga nüüd koju. Kuid Laura küsis, kas ei taha ma hoopis tema juurde sauna tulla ja Vasell teatas, et ta sõidab hiljem Tallinna ja ma saan temaga koju. Kõik see kokku kõlas imetoredalt! 

Läksime sauna ja rääkisime, võtsime leili ja rääkisime ja kõige toredam oli selle juures, et seal ei olnud alkoholi ja eriti maitsvad olid marineeritud küüslaugu varred, mis Kaarel kohaliku turutädi käest oli ostnud. Kui satud nende lähedusse, haara!

Õhtune autosõit koju, koos ohtrate kõnelustega kahepaiksetest, vesilikest ja lõpetades tedre ja metsiste mängudega.

Ma olen väga tänulik Laurale ja Kaarlile ja Vasellile ja Meriliisile!






MOVEMENT

Aasta siis oli kolm tükki tagasi. Movement korraldas laagri, mida nad ikka aastas 1-3 korda ( parandage mind) teevad. Nägin kuulutust, laager tulekus, Valtus sel korral. Sattusin vaimustusse. Tahtsin minna, olin juba jupp aega nende tegemisi jälginud ja see oli lahe mis nad tegid.

Laager oli vinge, piimhapet voolas kehasse. Laager oli ka väga raske. Raskem osa minu jaoks seal laagris oli see koht kui pidi mingeid harjutusi paarilisega tegema. (!)

See nõuab täpsustamist, sel hetkel olin väga inimesi pelgav ja introvert seda nagunii. Ja mul oli kohe paaniline hirm, kui pidi paaris koos mingeid asju tegema. Väga veider hirm. Nüüd tagatjärgi mõelda on mul hea meel, et ma enam seal kohas pole.

Paar nädalat tagasi käisin Tallinnas Movemendi trennis, nii tore oli! Ja kellegiga koos mingeid harjutusi teha polnud mingi probleem. Mul on hea meel, et olen sellest urust väljas ja avatud maailmale.

Tulge ka moverite hulka ja trenni. Trennirahu leiad nende kodukalt- https://www.movementtallinn.com/




reede, 20. november 2020

Blogil uus pealkiri

On jah uus pealkiri. Metsast, soost ja merelt pole see ju enam ammu olnud ja tegelikult on metsast, soost ja merest koblakas ees. Ma ei uskunud et see kunagi on võimalik, et nii juhtub. Aga üks asi viis teiseni ja.. Ei, see ei tähenda et ma enam kunagi metsa, sohu ja merele ei lähe. Muidugi lähen ja kui hea meelega, see annab hingele, mu füüsilisele kehale ju niii palju. Aga seal on hetkel tähtsamad teemad mis on ca 15 aastat tõrjutud olnud/ tagaplaanil olnud. Ja nendest teemadest siin blogis " Kui tuled urust välja.." hakkangi kirjutama. Peamiselt muidugi enda jaoks, et kuskil oleks märk sellest et ma tegelen nendega, ma arenen, ma pole ummikus. Ning kui seal on keegi kes seda blogi loeb ja saab neist teemadest sisemist tuge ja positiivsust samu asju enda elus läbi viia, mõelda siis on see see supertore!

Mis teemad need siis on. Need tähtsad teemad mis 15 aastat tagasi hoitud/ surutud olnud? Peamiselt inimesed ja emotsioonid ja tunded ja kuidas end siin maailmas mõtestada ja kuidas leida siit maailmast värve ja kuidas leida tugevust ja..

Olen tänulik, et see hetk tuli, kui urust välja tulin. Seal polnud üksi põrmugi tore. Oli küll turvaline ja olin mina ja see urg kaitses mind, kuid keegi ei saanud minu lähedale. Mul oli seal üksi nii hubane ja hea. Kuid kuni teatud ajani.

Selle aasta augusti kuus osalesin Täiskasvanute lastelaagris ja see oli silmiavav kogemus. Uskumatu, ma sain seal olla mina ise. Olen introvert ja tajunud alati seda, et kui sa elav pole või inimestega ei patra vahetpidamata siis järelikult on sul midagi viga. Aga seal oli vastupidi, ma ise tahtsin inimestega suhelda, nemad tahtsid minuga rääkida. Keegi polnud pealetükkiv. Olid toredad 3 päeva.

Ning järgmised 2 kuud sõitis see rong kiiresti. Lahkuminek elukaaslasest, uus suhe, mis aga lõppes pea. Kolimine armsast maakohast taas Tallinna. Maha jäid mu istutatud taimed ja puud ja põõsad ja kasvuhoone. Ja muidugi Robi, mu armas koer Robi. Kes jäi sinna toredasse maakohta. 

Ja kuidas need tunded ja emotsioonid siis hüppasid siia ja sinna suurte võngete saatel. See oli aeg kus oli palju nutmist, palju vanu lahendamata probleeme tuli ülesse, mis olid seal enne peidus olnud. Pidin nendega vastakuti seisma ja nendega tegelema. Paljuski aitas, kui sain seda tunnet tunda ja mitte proovida teda ära matta, vaid lasin tal olla, lasin tal mulle valu teha. Valasin ta pisaratena välja.

Isa teema kerkis ikka ja jälle ülesse. Isa jättis me pere kui olin 2 aastane..(lugu jätkub).