pühapäev, 28. veebruar 2010

Minu esimene suusamaraton

Jah, hoolikalt peab valima hetke millal sõpradele helistada. Juhtusin üks päev Märtenile helistama, ta just  registreeris ennast Tallinna Suusamaratonile. Kutsus mind ka. Ma ei osanud esimese hooga midagi tarka vastata, pühapäev juhtus vaba ka olema ja .. natuke kogelesin ja ütlesin "Muidugi tulen". Ma polegi ju ühelgi suusamaratonil osalenud.

Maraton oli Kõrvemaal. Läbida tuli kaks ringi ehk kokku 42 km. Pikale distantsile minejaid oli 676 pluss veel võistluspäeval registreerunud.

Ahmisin veel enne maratoni algust magusaid jooke ja palakesi suhu. Siis starti, hoidsin end rivi tagumisse poolde. Karel ja Märten  sättisid end ettepoole.

Anti lähe. Mass hakkas liikuma. Esimene ring oli tore, alati oli nii ees kui tagapoole rahvast. Kiiremad kimasid mööda. Hingamise sain korda 7 km kandis siis oli ka esimene söögipunkt. Peale seda oli lust sõita. Kulgesin rahulikult. Aega jagus ka loodust vaadata. Pilku püüdsid habesamblik, sammaldest- metsakäharik ja lehviksammal. Rasvaants piiksus minu möödudes.

Teise ringi ajal nägin vaevalt teisi suusatajaid. Enamasti suusatasin üksi. Ei eest ei tagant ei paistnud kedagi. Kohati tibutas lund, rada oli pehme. Olles suusatanud 3 pool tundi olin viimases toitlustuspunktis. Seal oli juba rahvast rohkem. Finišisse oli jäänud 5 km. Kui lõpuni oli 3 km panin kõik välja, mis mul oli. Olid kolm eriti pikka ja rasket kilomeetrit.

Lõpetasin ajaga 3:54.

Võistlus oli lahe. Maraton polegi nii õudne, kui arvasin. Lähen teinekordki.

suusarajalt,
Triin

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Pruunkaru vaatlusonn

Ida- Virumaa metsad saavad endale uue ja ruumika Natouresti karuvaatlusonni. Onn mahutab 10 inimest, kes on kõik seal, et vaadelda karu. Onnis on iga vaatleja kohta vaatluspilu ning fotosuka auk. Onni tagaosas on narid, kus väsinud karuhuvilised saavad silma looja lasta, et end natuke värskendada ning jälle loodust piidelda. Keegi ei taha lasta mööda hetke, kui mesikäpp lagendikuserval liikumas. Rohkemat uuri www.natourest.ee



Pruunkaru fotoonn, pildistama mahutab kahte inimest

Tänase käiguga panime paika onni asukoha. Kaalusime erinevaid vaatenurki, suundi, jälgisime valguse mängu ja loomade liikumisradasid. 


Natouresti mehi- Bert, Ahto ja Rein


Hoidsin silmad lahti, ehk hakkab lumel uusi värskeid loomajälgi silma. Ainukesed, kes sellise lumega liikunud olid oli rebane ja metsnugis. Mis neil viga liikuda, omavad looduse poolt kaasa antud räätsasid, erinevalt meist. 


Rebase jäljerada lumel


Metsas käis,
Triin


pühapäev, 21. veebruar 2010

Pirita suusarajalt

Kui täna õhtul oma tavalisele Pirita suusaringile läksin, ehmatasin päris ära. Rajal oli tühjus, oma 1,5 tunni jooksul õnnestus mul näha ainult nelja inimest. Hakkasin aru pidama, et mis siis valesti.  Pühapäev ehk sellepärast? Vaevalt eelnevad pühapäevad olnud rahvarohked.

Tartu maraton tegi osalejate rekordeid.



Õhtuselt suusaringilt,
Triin

reede, 19. veebruar 2010

Suusamatk Hiiumaa laidudel

Jah, nüüd olen suusamatkadesse täiesti ära armunud. Aga ainult neisse, mis merejääl teha saab, metsas ja rabas on lumi nii paks ja kohev, et seal suusatamine suisa piin. Merejääl aga lund ainult 10- 15 cm ja väga mõnus laiult laiule kulgeda. Visu Hunt nimelise suusaga- laius 10,8 cm ja pikkus 170 cm, sai väga edukalt hakkama. Tuul oli lume laidude servadesse või vaaludesse puhunud.



Suusad panime lumele Sarve poolsaare otsas. Ivo tassis varustus seljas, minul oli raskemad asjad kelgul ja nipet- näpet seljakotis, Bert sai viimasel hetkel Mattiaselt tema punase kelgu ja ladus sinna oma varustust.

Kõrgelaiu Ivo


Merel oli mõnus suusatada, 2 tundi ja me olime Hanikatsil. Jätsime oma pambud sinna, et hiljem tagasi tulla ja Hanikatsi majas ööbida. Kihutasime edasi Kõrgelaiule. Ah, mis tore oli suusatada! Ilm oli vinge, päike siras ja Bert ning Ivo arutasid, kes on kolm Eesti kõige kuulsamat inimest selgus, et Ruhnu Karu, Vändra Aveli ja meie Ivo, ehk siis Kõrgelaiu Ivo. Ma lisasin veel ühe nime- Kapoti Kalle.

Natuke kevade hõngu

Kõrgelaid uppus lumme, tükk tegu oli et rada metsast üles leida. Laagriplatsil oli rebane patseerinud ning lõkkeplatsil rinnuni lumi. Lambad alles, hein söödud. Kohe varsti saavad heina lisa.

Hanikatsi majas öö. Järgmine hommik ja päev oli tore tuisk. Nähtavus 400 m. Viimsed 500 m suusatasime metsateel. Juba paistiski auto.

Tuiskas. Kusagil Sarve ja Hanikatsi vahel



Näeme merejääl suusamatkal,
Triin

teisipäev, 16. veebruar 2010

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Suuskadega merel- Kesselaiule

Pühapäev tervitas sooja ja naeratava päikesega. Meil oli plaanis suusamatk Kessulaiule. Suuskadeks olid Visu Hunt nimelised suusad, olid 10,8 cm laiad ja 170 cm pikad. Klamber oli trossiga eest pingutatav, pealt sai rihmaga veel pingutada. Suusasidemed sobisid täiesti tavalisele matkasaapale. 



Matka alustasime tuulikute alt, kust oli Kessulaiule 4 km. 

Meiega koos startis laiule ka kolm bussitäit omnibussilisi. Nad kasutasid laiule minekuks Urmase sisseaetud teed. Urmas ja Elsa on Kessulaiu ainsad püsielanikud. Igaljuhul oli kogu merejää omnibussilisi täis ja kui esimene ots oli juba laiul oli osa inimestest veel mandril.



Merejääl oli väga mõnus suusatada, suusad ei kadunud lume sisse ja tempot sai paraja hoida. Kohati oli märjemaid kohti, kus jääpragude vahelt oli jää peale vett valgunud. Ilm oli vinge, päike soojendas, oli parajalt väike tuul ja vinge valge avarus! Eemal kühveldasid Muhu ja Virtsu vahel praamid. 




Supipeatuse tegime vana karjamõisa külje all. Olime justkui kuskil suusakuurordis, päike sillerdas, kõikjal oli ohtralt lund ja jope võis seljast võtta. 

Uudistasime karjamõisa ja liikusime panga poole edasi. Koidula nägu oli näha, kuid pisut lumine. Merel oli hea kerge liikuda võrreldes saarega, kus lund oli ohtralt. Tegime veel tiiru vanas külas ja siis hakkasime mandri poole tagasi hoidma. 


Tagasi jõudsime, kui meie seljataga oranž päike merre vajus. Läbisime sel päeval 16 km. See matk jääb meelde!


Matkamiseni,
Triin

laupäev, 13. veebruar 2010

Suusamatk Läänemaal

Suuskadega Läänemaal Suursoo lähedal. Suusad umbes 12 cm laiad ja pikkust 160 cm. Parajalt mõnus metsasihti pidi suusatada ja loodust vaadata.

Suusatas,
Triin

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Räätsad ja lumi

Nädalavahetus oli ohtra lume ja räätsadega. Jah, meil ikka on palju lund sel talvel :)

Alustasin juba reedel Lõuna- Eestist. Arulas Kuutsemäe läheduses oli põnev räätsadega sügavas lumes ringi kahlata. Kogesime omal nahal et kuplite otsa ronimine on vääääga vaevaline, eriti kui umbes 60 cm lumemüür vastas. Väga positiivne ja ennustamatu lõpuga oli 50 meetrine räätsajooks. Võitja avastas lõpetades, et on oma mõlemad räätsad kaotanud, ta eemaldati võistluselt.

Metskitse jälg vajub sügavale lumme


Aga järjest pimedamaks ja põnevamaks läks. Kohtasime oma teel laiutavat koprakuhilat, metsnugise ja rebase jäljeradu.

Metsnugise jäljerada

Pühapäeval Avaste soos, seal oli emhi lumekaardi järgi kõige paksem lumi. Ja oli ka, mina pole nii paksus lumes veel sumanud. Olles paarkümmend meetrit ees teed teinud, oli keel väga vesti peal. Tundus, et läks lumi läks aina paksemaks ja paksemaks. Sadas teist veel juurdegi.

Raivo tuli õilsa eesmärgiga matkale, et enne rannahooaja algust natuke väheneda, vatti sai ta küll, kui meile teed tegi!

Raja tegija


Matka lõpu osas liikusime metsa all, kus vähem lund. Kui imekerge oli seal käia.

Avaste soos on palju põtru ja kitsi. Sattusime umbes kümnele värskele põdra magamisasemele.

Värske põdra magamisase

Järgmine nädalavahetus laiade jahimeeste suuskadega rabasse ja merejääle !


Suusatamiseni,
Triin

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Ruhnu hülgekütid


Kuidas omal ajal Ruhnu ja Kihnu hülgekütid paadiga merele läksid. Kuidas nad paatides elasid, magasid, kuidas paatidega üle lahvanduste, üle jääpudru liikusid. Just seda peab see ekspets meile omal nahal tunda andma. 

Täna proovisime, kuidas paati enda järel lohistada, kuidas sellega üle jääserva vette ja tagasi jää peale saada. 

Paat osutus liiga väikseks ja kipakaks.

Üksinda oli paati vedada raske, kahekesi eriti nobe. Räätsadega vedades oli liikumiskiirus aeglasem, kui suuskadega.

Kaasaegsed Ruhnu hülgekütid.

Vedamisotsad antakse suusameestele.

Suusamehed hülgepaati vedamas

Tasakesi üle serva. Ivo endast täitsa väljas.


Triin

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Kilpisjärvi- Halti suusamatk

Matka alguspunkt Kilpisjärvi. Eemalt paistab saamide pühamägi Saana. 


Teel. Esimene osa rajast oli kaigastega tähistatud, kaugemale matkates oli tähistus hõre.




Kui ma peale poolt seitset hommikul Märtenile helistasin, et kui kaugel ta on, kargas mul hetkeks süda saapasäärde, kui kuulsin teda vastamas, et ta alles  voodis. Õnneks oli see nali. Saime laevale ja öösel kell kolm jõudsime Kilpisjärvele.

Olime neli inimest, kel peas plaan minna suuskadel Soome kõrgemasse tippu Haltile. Suuskadeks olid Valged Välgud ja Beskiid, taga lohisemas kelk. Kui me hiljem mõtlema hakkasime, kes sellele mõttele tuli, ei saanudki me teada. Keegi lihtsalt ei mäletanud enam. 


Kilpisjärvelt Haltile oli umbes 50 km. Mõnusasti on sinna vahele pikitud matkaonnid, mis olid enamasti iga 10 km tagant.

Teisipäev 26. jaanuari 2010 hommik oli krõbekülm -25 C. Ilm oli selge, päike tõusis, valgustades Saanat saamide püha mäge. Eveli tegi mõnusa pudru, luristasime teed kõrvale. Termosed täitsime kisselli ja teega. Siis kiiruga asju pakkima, raske värk kelgule ja kergem kraam seljakotti.

Lahti ja kokkupakkimisel selgus, et Karel oli meeltesegaduses endale kaasa pannud kaks umbes 5 cm paksust Eesti- Soome sõnaraamatut, ise väitis muidugi, et sõber tegi. Kahju, et ta ei avastanud sõnastikke hiljem, matkal J.

Nagu ikka läks rada ülesmäge. Jõudsime Saarijärve onnini ja otsustasime sinna ka ööseks jääda. Onn nagu see ja kõik teised olid väga mõnusad, mugavad, soojad. Igas onnis oli pliit, söögitegemiseks gaasipliit, laud, pingid, lavats magamiseks. Väljas eraldi kuivkäimla ja puukuur.

Vaevalt olime end onnini sõidutanud, kui tuul tugevnes ja nähtavus vähenes umbes 100 meetrini. Sellises seisus oli ilm, mõningate plusside miinustega, matka lõpuni. Et vastutuult minna tuli end tugevalt kallutada ja  onni tagant välja minnes lõi tuul meid vurrina keerlema.   

Hommikul möllas tuul endiselt, kohati kartsin, et viib meid koos majaga minema. Läks õnneks. Torm vaikis äkitsi, hakkasime ruttu end matkale seadma. Otsustasime ignoreerida soovitavat marsruuti ja suusatasime lühemat teed pidi ja üle kuru. Kuonarjoki matkaonnis termosest supp kehasse ja ruttu edasi. Pimedus polnud enam kaugel.

Meekonjärvi onn osutus kõige soojemaks. No tegelikult oli suisa palav. Onni jõudsime õhtul. Pime veel päris polnud. Kuugi oli pilvede vahelt vilksamas.

Haltile jõudsime reedeks 29. jaanuariks. Oli ropp külm -28 C, tugev tuul. Istusime onnis ja pidasime aru, et mida siis teha. Korra tundus et tuul on järgi andnud, panime Haltile. Läks libedalt, kuid üleval oli tuul kohutavalt tugev. Evelil sai põsesarn külma ja minul nina. Paar pilti ja siis ruttu alla tagasi.

Majas avastasin, et parema käe kolme sõrme otsad täiesti valged. Uuh, õnneks sain vere taas käima. Kuid sõrmed läksid paiste ja kõvaks ning olid väga valusad. Nüüd muutuvad tasapisi taas normaalseteks.

Haltilt naastes oli meil esmakordselt tuul vastu. Tuul oli tugev ja külm. Nägu sai hullu vatti. Jäime Pihtsusjärvi onni. Leotasin seal oma sõrmi, teised plaasterdasid varbaid. Eveli teipis väikse varba kindlalt teiste varvaste külge, et see soki sees kaotsi ei läheks. Märten väitis oma kuklal olevat lume, mis aga ei sulavat. Tegemist oli siiski lihasega, mis oli rebenenud. Karelil saagis iga suusaliigutusega saabas natuke kanda. Piin mis sugune.

Viimane päev pakkus 10 tundi puhast naudingut. Nagu Võhandu maratonil. Jah suusatasime just nii palju. Ronimist oli omajagu. 

Saarijärve onnis kohtasime esimesi inimesi oma matkal kolme soomlast, kellega vennastusime. Tundmatu sildiga rohelises pudelis jook aitas sellele kaasa. Soomlased saatsid meid heade soovidega teele. Tsivilisatsiooni oli jäänud veel 11,9 km.

Selge ümar kuu paistis taevas. Tuul oli tagant, jälle oli näha mägesid. Kuulda oli vaid lume krudinat ja suusasidemete kriuksumist ja kelgu sahinat. Lahe oli see suusatamine täiskuuga!

Äkki jõudis kohale, et see ongi ju kõik, et see matk on nüüd läbi. Kahju oli, nii kahju oli Tallinnas, kui me neli läksime kõik jälle oma teed. Et olla homme tööl, koolis, kelgutamas..


Ainsad märgid põhjapõtradest. Loomadest nägime valget jänest, põtra, rebast.

 
Need tõeliselt mõnusad, soojad matkaonnid!! 


Matkaonn ja valged välgud


Saabusime Halti onni. Ilm polnud meile soodne -28 C ja tuul 15 m/s ..prrrrr


Külmavõetud näpud. Jäid elama.


Kohe on rosina ja teepaus.


Piirkonna kaart



Suusamatkani,
Triin