Merel on alati lahe. Nagu ka seekord. Paadid panime Pedasel rannale. Puhus pisuke loode tuul, andru haises rannas. Kajakas karjus. Silm ja kõrv puhkas.Läksime Suurele- Pakrile, et seal lilli vaadata. Alvar pidavat kohe- kohe õitsele puhkema. Lillelapsi oli kokku kogunenud seitse. Eesotsas Aat ja Kai- Mai ja Ivar ning Bert ja Aadi kaks võsukest.
Saarele jõudes tegime kõigepealt muidugi süüa. Suppi. Purgisuppi. Lihapallidega. Olenemata heast maitsest lõi minu purgisupi “allergia “ välja. Teate küll punased suured punnid, mis koledasti sügelevad :)
Matk algas hästi. Juba maabusmiapaigas tuli meile vastu nõmmnelk, haisev kurereha, harilik kukehari, hallkäpp, seahernes, nõiahammas, vahulill, koldrohi, tulikad, nõmm liivateed, harilik kellukas, kassikäpp ja anemone. Tatsates läbi alvari saime veel näha kahkjaspunast käppa ja käoraamatut. Vinged olid suured väljad kõrrelistega- värihein üks pilku püüdjamaid.
Meie retke kõrghetk oli surnud põdrapull. Kes lõsutas ühe lombi kõrval ja levitas koledal kombel haisu. Tähelepanu said ka umbes kolm vana ussinahka ning vanaraud. Pommidest ja pommiaukudest ja vanadest märklaudadest ma ei räägigi.
Alvari täis õitseng jääb juuli kuusse. Siis annavad värvi sinised ussikeeled ja harilikud kellukad, lillad põdrakanepid, punased muulukad ja kollased kukeharjad. Nii palju erkasid värve! Lahe.
Tagasiteel oli meri plekk.
Kirjutas ja pildistas,
Triin
ilus õrn fotoseeria:)
VastaKustuta