Esmaspäev, 21. detsember 2009

Eesti jahimees

Foto Margus Ansu- foto on eemaldatud


- ei ulatu enam üle kõhu serva varbaid vaatama
- omab dsiipi
- tuleb metsas dsiibist välja ainult siis kui, 1) vaja pissile minna 2) jahipukki ronida
- jahipuki aknad tegi plastikust, uksevõtit hoiab padja all
- kui vähegi võimalik laseb looma autoaknast
- omab püssi, mille hind on pöördvõrdelises väärtuses tema seksuaalse potensiaaliga
- ei kõnni kunagi rohkem kui 100 m
- teab, et metsseal on sõrad
- tema on kõik need kitsed ja sead kasvatanud ja kurjad hundid ja ilvesed söövad neid
- tema on see kõikse targem mees maailmas
- vahest sihib liiga palju ja laseb kuuli kerre oma kolleegile (enne on kerre kallanud pool liitrit konjakit)
- sihib looma hoolega, sellepärast jooksevad paljud loomad kuulivigastustega metsas ringi



Triin

Pühapäev, 20. detsember 2009

Esimene uisumatk

Pühapäeval läksime jääle. Nädalapäevad oli juba külmetanud. Kraadiklaas näitas - 11 kraadi, eelmine päev oli olnud - 17. Jää paksus 16- 20 cm, ei saanud laevateed proovimata jätta, uuema jää paksus 4 cm.

Jääl oli lahe. Kiirus oli vägev. GPS luges 15 km/h kokku. Kokku uisutasime 15,4 km.






Teine lõik uisumatkast



Triin

Laupäev, 12. detsember 2009

Siit jooksis susi

Kui me Eveliga Linnurabasse jõudsime oli lumi juba maha sadanud. Tõtt öelda oli ta seda juba eelmine päev. Lumekiht oli õhuke, maa oli kergelt valkjas. Minule oli sest imehea meel- siis on loomade jäljed õhukesel lumel näha.

Põhjus miks rabasse matkale läksime olid hundid. Teatavasti lasti oktoobri lõpus esimese lumega Linnuraba hundikarjast suur isane susi. Lootsime leida märke, et hundid pole piirkonnast kadunud ning et kari endiselt koos. Linnuraba hundikari on võitnud südameid kumedatel õhtutel ulgumisega ja pisuke nende tegemistest salvestatud filmile „Vanamees ja põder”.

Ilvese jälg

Mets ja raba näitasid meile palju. Vanal taluteel oli mudasse vajutanud on jäljed kährikud ning ilves. Raba serval oli just- just mööda jalutanud seakari. Põhjalikult puid närinud põder, mändegi polnud ära põlanud. Sõrajäljed vajutatud sügavale pinnasesse. Raba peal sattusime värskele tedre jäljereale. Kanaline oli oma jäljed älve servale vajutanud ja siis lendu läinud.


Võtsime suuna rabasaarele. Älved, laukad, raba peenrad läksid mööda paremalt ja vasakult. Ühel rabapeenral hakkas silma jäljerida. Jäljerida suundus rabasaare suunas.  See oli hundi jäljerida. Tark loom vältis pehmeid kohti ja kasutas liikumiseks ainult rabapeenraid.

Kogu meie tähelepanu läks nüüd jäljele, unustasime rääkimisegi. Mõne aja pärast liitus jälgedega veel kahed jäljed. Koos jätkati teed. Suund ikka rabasaarele. Mul oli väga hea meel. Vähemalt kolm hunti karjast on elusad ja peavad koos jahti. Rabasaarel kaotasime jälje, lumi oli seal sulanud.


Sel jahihooajal lastakse 140 hunti, pool arvatavast arvukusest.
Jahinumber võiks väiksem olla. Palju on inimesi, kes tahaksid kuulda selle targa ja salapärase looma ulgumist pimedas öös, see on unustamatu elamus! Palju on inimesi, kes tahaksid näha ja lugeda tema pulmitamist jäljeridadelt, matkata hundi elupaikades. Kas kuuleme ja näeme hunti ka järgmine aasta?



Triin

Vihmaveetoru vs. rattalukk


Kihnu 2 KÜ Lasnamäel arvab, et ratta himustamise pärast saetakse läbi veetoru mitte rattalukk.

Triin

Neljapäev, 10. detsember 2009

Kuidas Soomaal huntele kaeluseid pandi



Jahimehe kirjeldus aastast 2006, Jääger online jahindus foorumist.

"Sattusin pühapäeval sellisele üritusele kus bioloogid tahtsid hundile raadiokaelust kaela saada. Plaanis on 3 kunti kaelustada. Kuna rahvast oli ajama vaja, sain hommikul kõne ning Väikse Jorri ja 3 bioloogi saatel panime sealseid ridasid täiendama, Soomaale. 


Üritus oli siis duubel 2. Kari oli olnud 8ne, kunagi, 1 sai salakütilt kuuli. Seejärel lagunes kari 5 isendini. Selles seisus piirati hunte esimesel korral, piirded ümber ja rahvast kokku ajama (sellele karjale pole enne jahti tehtud, va salakütis siis).


Lintidest läks välja ainult emahunt, sellel piiretest suva. Seejärel tehti tore aju, mille lõpptulemusena pidi mõni huntidest jooksma spetsiaalsesse (nägi välja nagu võrkpallivõrk) võrku, väikese vahega 2 võrku, esimene pidi sisse jooksvale hundile peale langema, teine lisaks veel, et kui hunt ikkagi minema pääseb. Ajus osalesid ka igast neiud, kellest mingi hulk olid saksamaal. Neile tsirkus meeldis, ajust ei teadnud nad midagi, läksid sinna kuhu juhtus ning kui hunt nähtud, keerasid otsa ringi ja panid tagasi.


Huntidel oli aga piisavalt põnev, et tegid ajajate vahel slaalomit ning peapreemia (kes seda teab, mis see veel oli) läks sellele, kes võrgule lähemale jookseb. Võrku jooksis 3 aju kohta suur isahunt. Kõik oli kena kuni mõne sekundise siplemise järel hunt alt läbi pääses ning lähim mees mõne meetri kauguselt nõutult asja vaatas (sel mehel polnud siis hundi püüdmiseks vahendit käes). Üks hunt käis veel suht võrgu juures ära. Uinutipüss toodi välja alles siis kui oli hilja olnud. Kuuldatavasti oli aju ka natukene liiga vara alanud, sommid, kes võrgu teemal rohkem kodus ja seal asja juhendasid, polnud veel võrgu juurde jõudnud, kui hundid platsis... aga täpsemalt ei tea. Hunte nägid peaaegu kõik osalejad. 

Teisel korral, siis kui minul ka oli õnn kohal olla, oli üritust vedamas herr Männil, Herr Valdman seekord kohal polnud. Huntidest oli sisse piiratud jällegi emahunt, kes öösel otsustas piirdest lahkuda ning isahunt, kes jubedasti piirdeid kartis. Emahundist ja jooksukast veel seda, et emahundil olid päevad (magamisaseme põhjal järeldus), seega, asi kestab veel. Aju oli aga esmaklassiline ning töötas kui õlitatud, va saksapiigad, kes suht vaikselt seal ringi uitasid ning vahepeal käis isahunt seal jälle slaalomit tegemas, aga avastas, et neiusid polnudki seal kus nad pidid olema, üks neiu oli pärast aju veel pool tundi kadunud. Nojah, see selleks, hunt liikus ikkagi kenasti võrku. Seejärel saabus raadiosaatjasse teade - ajajad, stop, võite tagasi minna, hunt läks jälle võrgu alt välja. Mis seal ikka, lumi oli paks ja võrku ei saanud hästi kinnitada ning asi vajab alles harjutamist. Hundil oli tsirkust vast küllaga. Sel aastal asi edasi ei lähe, aga tuleval aastal kindlasti (kui ma ei eksi). 


Hmmm.. päris põnev kui lihtne on selliseid hunte püüda, keda pole ajuga jahitud. Esimesel korral oleks püssimehed saanud kogu karja paar korda maha lasta (va alfaemane)."



mida teised arvasid.

Baribal (Ursus americanus)

Kuidas karude monitooring Kirde- Ameerikas aset leiab. Emane sünnitab jaanuaris 2-3 poega,kes kaaluvad 200- 450g. Karust loe rohkem baribali bioloogia ja levik


Pildid umbes kuue nädalased karukutsikad. Kuidas karukutsikad välja kaevati?





2008 aasta kutsikad, nende lugu.








Triin

Teisipäev, 1. detsember 2009

Pimedas öös Emajõe soodil


Laashoonesse sõidutas meid auto 2 ja pool tundi. Sadas oavarrest, mõtlesin hirmuga, et kui sedasi kogu päevaks jääb siis mina ei lähe kuhugi. Vett pritsis kahte lehte ja kraavid ajasid üle ääre. Kui me viimaks kohale jõudsime oli sadu lakanud ja jõgi oli veest pungil ja upitas teda kallaste. Ma seisin seal Laashoone sillal ja ei jõudnud ära imestada. Vett oli palju, vett oli tõesti palju, vett oli erakordselt palju ja nii umbes kolm korda järjest. Lõpuks veel, et seda vett oli tõesti palju.

Platsike, kus olime kuu aega tagasi paadid veest välja võtnud, seda polnud. Jälgegi polnud ka teerajast, mis platsile viis. Oma paadi panime vette sügavas kraavis, rajasime tee läbi pajuvõsa jõesängini. Siis läks lahti, kes tahtis see aerutas, kes tahtis vilistas ja laulis.

Looduses toimus suur pesupäev- luhad uputasid, kraavid olid pilgeni täis vett ja jõe säng ajas üle kallaste. Meie seas olnud kalamees ei jõudnud ära korrutada, kui head kalakudemiskohad need luhad ikka on. Pragult kala küll ei võtvat, kuid kevadel võtab mis kole. Ta pidas kindlat plaani just siia tagasi tulla.

Suhteliselt väiksete ponnistustega ületasime Põltsamaa jõe tropi. Hea, et jõgi üle sängi voolab, muidu oleks pidanud hiigelkanuud 50 meetrit mööda kallast lohistama.

Suubusime Pede jõkke, vastu tuli London oma matkaonniga. Suvistest sääskedest polnud enam haisugi. Sirutasime jalgu ja tegime sooja süüa. Pakuti ühepajatoitu. Videvikuks läks kui sõime, nägime kobrast jõge ületamas.

Süütasime pealambid. Pime oli, pilved peakohal. Vahete- vahel paistis ümar kuu mööda kihutavate pilvede vahelt. Mets kohises. Mööda kihutas kallas. Pimeduse suurenedes kasvas justkui meiegi kiirus.

Vanajõe soodis. Vett nii palju, kus see säng nüüd ongi? Tuleks see kuu nüüd jälle välja. Oot, oksad ees, pead alla! Tagasi paremale, sõidame juba luhas. Kus Joonas oma kajakiga on? Ukerdab seal roo vahel. Ootame Joonast. Eemalt paistabki tema pealamp. Kui äge: pime ja puhub tuul ja on õrn kuuvalgus.

Tuled paistavad. Palupõhja omad. Pargime enda kaldale. Maja saab varsti soojaks. Saun köeb. Luristan kuuma teed ja mõtlen, kui hea ikka matkata on.

Järgmine päev tõi meie teele lendava „laudaukse” ehk kaljukotka, kuulsime tedrekulinat. Matk lõppes algava põhjaliku vihmasajuga.


Triin