Laupäev, 24. detsember 2016

Korea ja saun ja uisumatk

Sisemine kell ajas mind juba kell 4:30 ülesse, njah Koreas on ju preagu juba suur päev.

Üleeile maandusin, sihke leiva isu oli aga võimatu oli leida Rimist leiba, kus poleks suhkrut. Võtsin siis Muhu leiva, maitses jube magus tegelikult.

Templi õuel


Koju. Kola lahti ja asjad pessu ja ise ka. Uuuh, tegin ingveri teed ja kütsin seda mitu laadi endale sisse. Veider Koreas olin ju nii haige, ninal oli võistlus, andis vedelikku ohtralt välja. Ja sekka ja need aevastamised ja pea oli vatine ja kumises. Lisaks oli kott jube raske ja .. ( tegelikult oli kott kerge aga tol hetkel oli kõik kole).

Kuivatatud kala? Aga palun


Läksin Korea sauna, sinna mis asub seal Seoul Stationi lähedal- http://www.silloamsauna.com/ see oli minu tänane ööbimiskoht ka. Korea saunad on sellised, kuhu saad ööseks jääda ja põhimõtteliselt terve öö saunatada, kui peaks tahtmine olema. Kuidas nad ka ei proovi, meie saunad on aga paremad. Seal saunakeskuses oli soolasaun ja üks lihtsalt kuum ruum, leili ei saanud kuskil visata.

Toit otse tänavalt- see oli hea ja odav


Hommikul oli ninal võistlused läbi, ei jooksnud ega tilkunud enam. Üldse oli kuidagi mõnusam olla.

Rong lennujaama ja siis istusin järtsides. Et saada boarding pass, sellest ma küll aru ei saanud, miks neil ei ole iseteenindus automaate? Muidu nii IT maa, see on küll totaalne feil neil. Järgmine järts turva, siis immigratsiooni järts, siis järts rongile, et terminali jõuda, siis järts, et süüa hommikust.

Hommikusöök oli hea, törts kimchit (hiinakapsas marinaadis), supp ja riis. Mmm, tegelikult on Korea toit hea ja odav ju. Aga miks ometi need juurikad, puuviljad sihkest hingehinda on? Õunakilo 15 eur, madariinidel 6-7 euri, hulluks läinud ve?

Kimchi tegemine- hiina kapsas ja marinaad


Helsingis ma ei suutnud lihtsalt, suu oli kõrvuni, niiii tore oli koju jõuda!

Eile hommikul haarasin Kalamajast auto, sinna kõndides ma ei jõudnud ära hingata meie õhku. Appi, kuidas see maitses ja lõhnas ja kui värske see oli ja ma lissalt hingasin ja hingasin, nii hea.

Ja uiskudel eile vuhiseda, mis veel tahta! Ma elan nii toredal maal!

Õhtul läksin sauna, tegin kaminasse tule ja olin ja võtsin leili. Riiko helistas ka, et no kaua sul veel läheb? Hiljem vaatasime Riikoga uut Go reisiajakirja, kõik need lood pooluste kohta! Vaatasime kompassi pealt kuhu suunas peab minema, et kohale jõuda. Noorsand veerib juba usinasti :)

Häid jõule,
Triin

Esmaspäev, 7. november 2016

iraani rattamatk 16-28.okt.2016

Nüüd ma enam ei mäletagi, millal see Märten oma tuttavast Markost rääkis, kes Iraanis koos oma pojaga käis ja siis kunagi rääkis ka ühest iraanlasest, kes Eestis Markol ja temal külas käis. Lisaks sekka veel lugusid Iraanist ja sest iraanlasest Benjaminist, kes siin käis.

No igatahes ei läinud see mõte minust välja ja jäi kuhugi kipitama, et ise peaks ja võiks ju ka minna. Põrgatasin mõtte Märtenile tagasi ja Märten oli käpp, nii hakkas pallike veerema. Otsisime kampa veel inimesi, lisandus Martti ja siis ka Meriliis. Kokku saigi meid 4 ja me sõitsime Iraani teedel vahemikus 16-28.okt. 2016

Meie teekond kulges: Tehrani(lennujaam )- Qom- Garmsarist Semnani taksoga - Darjazin-Mahdi Shahr- Shahmirzad- Foulad Mahalleh- Kiasar- Sari- Kaspia meri- Yeke-toot- Amir Abad- Behshahr- Gorgan. Ja Gorganist Tehrani sõitsime öörongiga. Rattakilomeetreid tuli 850 km.

Ootame viisat, mis võttis Tehrani lennujaamas kokku ca 3-4 tundi.

Olime lühikese sõõmu maganud palveruumis, hommikul pakime rattaid.

teel Qomi, palju liiklust ja eriti rekasid.

Esimene öö tuubis, ehk tee all truubis.

Qom, teisena kõige püham linn Iraanis.

Iraani autfit ehk kohalikus keeles ürbindus.

Klotsi katusel. Allkorrusel tegime lõuna ja Martti sai sisekummi vahetada.

Soolakaevandus, kuhu sisse trügisime.

Esimene päev mägedes. Ei me ei anna alla!

Pisuke onnike, kus ööbisime. Palav oli.

Energiat ja alksi ( loe limonaadi)

Härrad jõmmid, kes meiega jubedalt selfisi tahtsid teha. 

Kaspia meri. Nagu järv aga tsipa soolane oli vesi ikka.

Meriliis, Märten, Benjamin ja türklane kelle ristisime Sasaks.

Meie tiim ja võõrustajate tiim.

Meie matk lõppes Gorganis.
Lappa veel Iraani matka pilte- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157676379991985


Rattamatkamiseni,
Triin


Esmaspäev, 1. august 2016

siin on lihtne magada..


..teatas Riiko hommikul poolunisena Kõrgelaiul ja keeras teise külje. Alles päike peksis ta telgist välja.

Jõudsin vaid Islandi lennult alla tulla ja tiiru metsas mustikaid korjata, kui saime juba Kõrgelaiule talgutele minna.

Need talgud on lihtsalt nii toredad.



Talgumelust pilte- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157671822906395

Järgmisel aastal jälle,

Triin

Pühapäev, 31. juuli 2016

Matk Islandil Laugavegur- Thorsmörk

Laugavegur on matkarada, mis viib sind Landmannalaugarist- Thorsmörki, kokku teeb see 55 km. Tegelikult saab matkata 2 päeva rohkem, kuni Skogarini, mis asub maantee nr 1 ääres.
Saab muidugi matkata ka teistpidi Thorsmörgist- Landmannalaugarisse, selles suunas saab kõvasti tõusumeetreid.

Landmannalaugari kämpimine- tuuline ja kruusal.


Kuidas saada Landmannalaugarisse?  See on ikka väga lihtne sinna sõidavad selliste firmade bussid nagu- Sterna ( www.sternatravel.com), Reykjavik Excursion (https://www.re.is/), Grey Line (http://www.grayline.com/). Ja asi on veelgi mugavam, sind korjatakse hotellist, hostelist, kämpsaidilt peale. Räägi vaid adminniga.

Sõit Reykjavikist Landmannalaugarisse kestab ca 3-4 tundi. Ca. sellepärast, et kui satud matkale minema hooaja alguses (juuni lõpus, jaanipäeva paiku) ei pruugi kõige otsemad teed veel avatud olla. Lund veel liiga palju. Mina sõitsin Landmannalaugarisse 23. juunil ja tee autodele/ bussildele avati sinna alles 20. juunil.

Kohale jõudsime keskpäeva paiku. Panin telgi püsti, maksin kämpimise eest- 1800 ISK. Siin igalpool saab maksta kaardiga. Maru mugav küll. Kohalik matkakaart oli mul olemas ja ronisin Blahnukuri ja Brennisteinsalda otsa. Siis hiljem veel Sudurnamur, mis osutus piirkonna matkaradadest kõige lahedamaks ja värvilisemaks. Nädal aega hiljem tegime tiiru ka Ljotipolluri järve ääres, see oli tore ses mõttes, et ei pidanud palju ronima ja sai suhteliselt mõnusalt pühapäeva kõndi teha.

Landmannalaugar asub 590 m peal ja järgmise päeva hommikul, kui üks kõva kõrvaltelgi norskaja oli mu kell 5 ülesse peksnud, kott selga ja silkasin mööda Laugavegurit teele. Rada on tähistatud punaste tokkidega ja eksida võimatu. Aga seda ilusa ilmaga, kui ilm jama, tasub laagris püsida. Ilm vaheldub liiga ruttu ja uduga ei soovita seal üleval konnata.

ca. 1000 m kõrgusel

Kõige kõrgemal asuv kämping Hrafntinnusker.

Viimaks selge.


Landmannalaugris on ka kuumavee allikas, kus tasub ennast leotada ja kondid kuumaks ajada. Edasi matkates rohkem selliseid kohti ei tule.

Hrafntinnuskeri jõudmiseks tuleb läbida 470 m tõusu ja 12 km. Vaated ilusad, värvid. Miskil hetkel, seal kõrgemal olles oli sihke Lapimaa tunne, olid sellised ümarad künkad ja oli palju lund. Järgmisess kämpingusse jõudsin kell 10. Päike ajas parajasti udu laiali ja mõnusalt soe hakkas. Võtsin priimuse välja ja tegin hommikupudru. Selgus, et samas kohas oli ka üks tüdruk Eestist Liisa. Olid eelmine päev jõudnud sinna kell 12 öösel- mis siin viga polaarpäev ju.

Järgmise kämpinguni Alftavatn oli 12 km ja laskumist 490 m. See läks mul aeglasemalt. Õnneks oli itaalasel Albertol plaan ühe päevaga Thorsmörki minna ja kuni järgmise kämbini kütsime koos edasi. Taas vaated, värvid, vesi, lumi, mõned mulisevad, auravad augud.

Just enne kämpingut oli killer laskumine.

Kämpingus ma võtsin vabamalt, vaatasin saabastega tõtt, mis hakkasid vaikselt juba lagunema, sõin ja pidasin plaani. Kohtusin seal ka Reneega, kellega olime natuke bussi oodates juttu puhunud.

Teele läksin taas kell 4 ja kell 6 õhtul jõudsin Hvanngili kämpingusse. Kumm oli maru tühi ja panin end sinna püsti. Keetsin õhtuse roka ja juba magasingi.

Hommikul ilm kangutas telki ja vihm puistas seda märjaks. Niiske oli.

Jõe ääres kohtusin ühe jaapanlasega, kes käis kui kass ümber palava pudru, et kust üle jõe minna.
Jõgi oli suht hirmus, ma vaatsin siis mingi koha välja ja sain üle. Pidi küll kõvasti vastu voolu hoidma, et see kaasa ei viiks.

Edasi must liiv ja tühi väli.

Viimaks kämping Emstrur. Kokku oli sinna Alftavatnist 16 km ja 40 m laskumist.

Matkajaid kohatas tihti.


Nüüd jäid vaid tühipaljad 15 km ja 300 m langust, et jõuda matka lõpp-punkti. Saapatald laguneski ära, panin jalga Keeni sandaalid mis olid väga head, kuigi eks neid kivikesi oli tüütu kanna alt kätte saada.

Kapa mägi oli kole, see tõus. Päris lõpu lähedal ja enne jõe ületust. Ja jõudsin metsa, esimesed puud ja oblikate väljad.

Langidaluris panin telgi murule, see oli hiiglama tore ja otse telgist nägin Eyjafjallajökulli liustikku.

kämping Langidaluris


Järgmine päev sadas ja no see oli hea, ega mul polnudki jaksu ringi vaadata, vaid magasin hea meelega.

Kolama läksin õhtul kell 10.

Harilik Drüünas- Islandi rahvuslill


Veel olulist infot:

Matka alguses ja lõpus saab poest üht-teist veel osta aga seda rohke raha eest.
Prügi saab ära panna matka alguses ja lõpus ja ka Hvanngilis.
Kämpingutest saab vajalikku ilma infot. Kui kehva ilm, tasub oodata!
Soe vesi on kämpingutes saadaval, seda 500 ISK eest, mis laseb sul 5 min sooja veega pesta.
Jõgede ületamiseks haara kaasa sandaalid või veespordi jalatsid.
Käimiskepid jube head seal liikumiseks.
Vett peal piisavalt, pole vaja kaasas tassida.
Kämpimine on tasuline 1800 ISK-i
Tagasi Reykjaviki- vaata vaid bussigraafikut ja pileti saab kohapeal ära osta.
Tuuled pusivad seal kõvasti, hea telk vajalik.
Soojad riided ja soe magamiskott!
Head vihmariided.
Toit parem osta kodust kaasa, hull kallis kõik kraam siin.
Gaas odavam osta bensukatest või Reykjaviki kesklinnast Brynja poest.



Minu pilte saad lapata- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157671020829681


Kokku olin Islandi kuu aega. Nüüd kodus olles tunnen sest avarusest ja jahedast liustikutuulest puudust.

Triin


Kolmapäev, 16. märts 2016

lend koju ja lend..

Kuidas ma seda lendu ootasin. Algul Riiga siis Tallinna, olin kodus.

Appi, kui hea on kodus olla. Kui tore, et meil on talv ja miinuskraadid ja meie toit ja sõbrad ja pere ja eesti keel ja kõik kõik on oma.

Lennujaamas ootasin peale mahatulekut taksot ja sattusin sinna suitsunurga lähedale. Sel korral pakkus mulle nii palju rõõmu ja emotsioone see veeaur, mille enda seest välja puhusin. Proovisin neid igatmoodi- torussuuga, pikalt peenikese suuga ja siis rõngaid proovisin ka teha. Nii tore oli, oli taas see väikene plika.

Nagu mu pisike öde tavatses luuletada:

Mul meeles seisab ikka
üks väike kena plika
kel jalas siidisokkid
ja põsel musiplekid.

Olin seal lennujaamas tagasi oma lapsepõlves:)




Ja täna metsas olles nägin esimesi karujälgi. 

Triin


Teisipäev, 2. veebruar 2016

Uiskudega telki

Ei, mul ei saanud küll. Kui mu esmapäevane saksa keele tund läbi sai, istusin rongi ja tunnisese pärast olin Lelles. Kalpsasin maha, tegin elroniga selfi ja raba poole ajama. Seljakott seljas ja seal oli telk, uisud, räätsad, magamiskott ja kõik muu pudi- padi. Läksin rappa, Palasi rappa. Olime seal pühapäeval uisumatkal käinud ja emotsioon oli endiselt laes ja see jää, see oli seal super. Minu selle hooaja esimene, olin starateegilistel aegadel just ära :(

Uisutama..

Kott lauka serva maha, uisud alla ja tuld.Ja oligi kaks tundi läinud. Vahepeal käisin veel teist laugast piilumas, et mis seal seis. Ilus, laugas oli küll väiksem aga uisutada sai. Võrreldes pühapäevaga oli ca 1 cm lund laukale sadanud. Aga uisutamist ei seganud see põrmugi.

Läks pimedamaks, näha ja kuulda oli vaid autosid, kes raba kõrvalt mööda kimasid. Kui rong tuli, tuututas ta alati sõbralikult oma pasunat. Kaks moblamasti pilgutasid mulle oma punaseid silmi. Muidu oli vaid tuul ja laugas ja jää.

Kui sain kokku 20 km siis arvasin, et nüüd ju aitab. Korjasin oma koti raba servalt kokku ja mõtlesin, et kus hää koht võiks olla, et seda püstidada. Ei, tegelikult oli see koht juba rongis mu peas kindel. Kus sa telgi ikka paned kui mitte kaevu/ voolava vee lähedusse. Ja seal laukajääl oli keegi ühe augu jää sisse uuristanud. Selle juurde ma jäingi laagerduma.

Iga talv ootan, et Väinamerele tuleks jää ja saaks seal suusaga/ uisuga sõita ja siis sinna samasse telkima jääda ja järgmine päev seda toredust jätkata. Mõned korrad olen seda saanud teha- https://www.youtube.com/watch?v=g-nDAbeJc70 aga kunagi pole isu täis saanud. See on super lahe tunne, kui suusatad ja sinu ümber on lai tühi väli, tuul puhub ja aeg- ajalt on näha hülgeid jää peal peesitamas. Ootan hetke, et kunagi saan seda teha poolustel ja hoopis teiste temperatuuridega.

minu jää peal laagerdumise vaiad/kruvid


Telk on mul tunneltelk, ehk siis kuidagi oli vaja otsavaiad jäässe ( maasse) saada. Mul oli eelnevast aastast seks tarbeks ostetud sellised pikad kruvid. Kuna neid testida polnud ma saanud, polnud üldse kindel kas telgi seal jääl üldse püsti saan. Aga süsteem töötas superhästi. Kruvid pidasid hästi vastu, öösel hullas tuul telgiga aga vaiad ( kruvid) pidasid hästi vastu.

Minu koda jääl

Ajasin muu kola kuuti ( telki) ja tegin olemise mõnusaks. Lükkasin priimuse tööle ja tegin head ja paremat õhtusöögiks. Kui tore oli olla. Vihma asemel tahtnuks muidugi lund.

Priimus tööle

Öösel kollitas tuul ja pidin endale kõrvatropid rebima, et magada saaks.

Hommik oli endiselt vihmane. Lellest võttis rong mind peale ja viis tagasi Tallinna. Ühe vinge kogemuse võrra olin taas rikkam.


kohtumiseni rabas,
Triin

Pühapäev, 10. jaanuar 2016

Munalaid- Kihnu uisutee

"No, vaata kui ilus tükk head jääd sinna Kihnu ja Pärnu kanti on tekkinud" seletasid härrad kontoris. "Jah mujal lumi peal aga seal jaaa.. "

Lauba hommik teele, tagasilööke andis auto, mille aku hommikul elumärke ei andnud. Kiire plaanimuutus ja graafikust olime maas vaid pool tundi.


Kohe-kohe on start

Munalaiul kalpsasime sadamahoonesse, et veel kihte selga lütata ja end soojas sisse pakkida. Jalga mahtus 3 kihti pükse ja selga 3,5 kihti ( 0,5 kihti moodustab vest). Siis muidugi kindad, kuna mõned aastad tagasi Halti otsast alla tulles, said mu parema käe sörmed tõsiseid külmakahjustusi on, see hell teema. Ja kindaid armastan ma nüüd alati pigem varuga võtta. Need kolm sõrme on seniajani väga õrnad ja tundlikud. Kokku sai 3 kihti kindaid ka.

Jää testimine

Raimo läks ees, ta oli kuivakaga. Tuul lükkas meid kõiki hooga Kihnu suunas. Juba eelnevatest talvedest teadsin, et eriti ohtlik koht on Manija otsas. Meil õnneks sinna polnud asja kah, praamitee läks meie ja Manija vahelt läbi.

Märten ja Raimo jääl

 Jää oli ülitore. Härmatis peal aga see ei seganud kütmist mitte üks teps. Aeg - ajalt toksisime auke et saada aimu kas ja kuidas jääl paksust. 6 km Kihnuni jää paksus väheneb 8 cm. 5 km Kihnuni jääl paksust 10 cm ja ees rüsiväli. Seal pole uisuga miskit teha, otsime paremat teed aga ei leiagi. Võtame suuna Munalaiu poole tagasi. Tugevas vastutuules kiirus 10 km/h.

Soe oaas, keset külma ilma- Munalaiu sadamahoone

Sõidame Tõstamaa lahel pikalt põhja suunas, oh kui tore jää. Kalamehed on siin jäässe siin auke puurinud ja võrke sisse ajanud. Esimesed suuremad rüsikühjad ka. Päike hakkas loojuma, Märten ei jõdnud ära kiita kui ilus ja hea see valgus ikka praegu on.

Erilised tänud pean ütlema Munalaiu sadamahoone kohta, mis oli sel õhtupoolikul kui imetore soe oaas keset seda külma ja tuulist ilma. Isver, kui tore oli seal mustikusuppi lürpida ja priukaid mugida ja üles soojeneda. Aitäh!

Jää, uisud ja kaigas






Iga kord, kui Väinamerele jää tekib, tajun, et nüüd on võidujooks ajaga. Et kui mitu otsa saan ma jää tuuritada enne kui see ära sulab. Kohe hiiglama kahju on jälle ära minna ja mitte seal valgel väljal uisutada, suusatada. Tahaks teha kohe sellise pikema otsa, telkida jääl ( või lumeonn kokku kuhjata) ja siis järgmine hommik edasi minna.. mul on veel natuke aega.


Jääl kohtume,
Triin