reede, 7. mai 2021

Mets kui tuba

 Lahemaalt sel korral. Seireruut nr. 204 lasi endast lihtsalt läbi kõndida- lendu tõusev isane metsis, eest ära silkav metskits. Ruudul oli vaipkate põdrasamblike näol. Kuidagi ei tihanudki ta peale astuda. Palju oli Islandi samblikku, seda sel korral ei kogunud, kodus veel varu. Tegu väärt külmetuse rohuga.

Läheduses teine seireruut oli hoopis teisest puust- kohati soine, peamiselt keskealised kuusikud, kraavitatud ja .. 

Ema mul rääkis, et kui ta marjule läheb siis ta mõttes alati palub metsavaime/ haldjaid/ metsavana, et see teda ei eksitaks ja et ta teda headesse saagikohtadesse juhataks. Ning meile ta ikka kõneles, et metsas ei tohi prügistada, kuid murda, see tuleb sul ringiga tagasi. 

Nüüd kui on sombusem ilm, kui enda meeleseisund on miskil moel teistsugune ja see koht metsas on erilise auraga siis on mul tunne, et ma sisenesin kellegi ruumi- tuppa ja kõik mind vaatavad. Mina neid ei näe aga tajun nende pilke endil. Nad teavad täpselt, kes ma olen ja mida ma siin teen. 

Kas samamoodi tundid meie esivanema kui läksid Hiide, pühapaikadesse?

Teade üraskitelt


Triin



laupäev, 1. mai 2021

Tittede paraad

Teen seiret. Teist aastat nüüd. Mul on gps - is roosa joon ja ma pean maastikul seda joont kõndima, nii täpselt kui vähegi maastik lubab. Joon on tegelikult ruut ja kokku ei pea ma rohkem kõndima kui 4 km- iga ruudu külg on 1 km. 

Reaalsus on muidugi midagi muud. Mäletan, et eelmisel aastal tehes seda esimest korda ma olin nii tänulik teedele/ metsasihtidele/  jalgradadele/ loomade radadele. Kui lihtne on neid pidi kõndida. Lihtsalt kõnnid, jalg jala ette, sa isegi saad ringi vaadata. Sa ei pea ringi minema/ üle ronima/ alt pugema/ läbi sumpama. Teed -rajad- metsasihid need on imetoredad!



Sel aastal olen ma juba targem. Hingan, kui kõnnin, ei ma ei kõnni ma tatsan, ma vaatan ringi, ma passin kus on päike. Tema järgi on suunda palju lihtsam hoida. Pilves ilmaga metsas.. ja gps viskab sind 20 m sinna ja 20 m tänna. Aga mina pean ju otse roosal joonel olema.

Praegu olen Aegviidu ruutudel. Mul see kant väga meeldib. Saan rongiga Aegviitu ja sealt rattaga mõned kilomeetrid ruutudeni. 



Olin kummargil, kapuuts peas kuskil tihedate kuuskede all. Kuulsin röhatust ja siis veel ühte.  Esimese hooga ehmatasin, ega ma nüüd põrsastele liiga lähedale polnud tatsanud. Ei tahtnud emise raevu. Kuid, ei seal nad vudisid, nägin puude vahel kahte täiskasvanud metssiga. Ning õnnestus näha ka ühte triibulist põrsast. 

Põder plages minema, aga siis nägin kohe ka kahte vasikat. Kes olid küll alles paar tundi siin ilmas olnud, ei seisnud veel püstigi. Milline hetk! Kui tänulik ma selle eest olin.

See polnud esimene kord, kui loomad mind seiret tehes nii lähedale lasevad. Nad vist pole inimese sellise käitumisega harjunud. Ma ju tatsan, vahin maapinda ja gps-ssi ja olen maru aeglane.

Ühel hetkel märkasin 8 ülimalt uudishimuikku silmapaari, kes mind jälgisid. Nad kohe vaatasid mind huviga, et huvitav, huvitav mis loom see seal on ja mis ta seal teeb ja kas ta tõesti arvab, et ta pole kuulda. Olin üllatunud perekonda nii tihedas metsas näha, ilmselt tuul oli nende poolt, meie vahemaa vast oli 50- 60 m. Õnneks kandsid noored kutsikat juba teist aastat oma kaela ja emakarul oma peret lihtsam kanseldada. Ja minul natuke turvalisem perega kohtuda. 

Olin seda tihti inimestele rääkinud, et kui kohtad metsas karu, hakka temaga rääkima, talle laulma. See on karu jaoks võõras heli ja ta läheb ära. Nii ka mina, rääkisin perekonnaga. Emakaru keeras pea kohe suuna eemale, kutsikad mind mõned hetked uudistasid, enne kui minekule pöörasid.


Metsas kohtume,

Triin