esmaspäev, 29. november 2010

Loosalu- Soomaa liinil

Ilm on lihtsalt super ja läksin Loosalu rappa, et kuulata vaadata, kuidas sealse rabajärvel jääga lood.

Bert testib rabajärve jääd. Kaelas naasklid, käes jääpiik. Paremal lume peal maas räätsad ja uisud.

Järvel oli kaan peal, Bert testis jääd. Lõi piigiga, teise löögiga sai vee välja. Mees lausus mõtlikult, et 4 aastat tagasi me uisutasime sellise jää peal, kuid nüüd ei kipu ma veel jääle, las pakseneb. Pean siinkohal märkima, et sest 4 aasta tagusest uisuretkest puhkes kontoris elav vestlus, kus kõik "vanad mehed"- Alar, Toomas, Eric ja Bert oma mälestusi heietasid.

Raba serval oli metssiga maapinda kündnud ning metskits oli rabas kanarbiku varsi söömas käinud.

Metkitse lume alt välja kraabitud toiduauk.


Veel on metsseal lihtne, koheva lumevaiba all on maapind pehme.

Päeva teine pool olin Soomaal ajasime koos Markoga hundijälgi. Jälgi oli ohtralt. Loomad olid hoolega oma territooriumi tähistanud- uriinilaiguked ja kaabitud maapinda. Hunt kaabib maapinda, et anda edasi lõhnamärke. Koerlastel on lõhnanäärmed päkkadel all.

Värske hundijälg lumes.


Metsas luusis,
Triin

laupäev, 27. november 2010

neljapäev, 18. november 2010

Vesipüks Kreeta moodi



Triin

Kajakimatk Kreetal

November viis mind Kormorani pundiga Kreetale. Aerutama. Olin seda pool suve oodanud. Ikkagi teine maa ja teine loodus. Minu ainuke hirm oli palavus, et kui seal hirmpalav ainult poleks! Päike kõrvetas siiski, kuid saime ka vihma, tugevat tormi, rahet ja nägime vesipüksi.

Nägin Kreetal ka lendkala. Kuulsin oma suureks rõõmuks rasvatihast, musta lepalindu ning nägin jäälindu ja ohtralt kaelus- turteltuve, kes Kreekas hoopis linna parkides elavad.

Ööd olid soojad, kohati isegi palavad. Magada sai otse rannal ja telki polnud vajagi.

Kreeta küla, kuid novembri kuus elas seal ainult üks inimene.

Üks tore ja lahke Kreeta mees. Tõi meile juustu, leiba, oliive ja oma tehtud koduveini. Ta ei jäänud meie reisi ainukeseks kreeklaseks, kes meid kostitas.

Kaljud olid vinged! Kohati oli neis koopad, kuhu sai sissegi aerutada.

Suuremates kohtades kogunes alati hulk uudishimulikke meid ära saatma. Ierapetra linna sadam.

Sinine meri, sinised toolid. Mikk, Elo ja Helen ning Elfrida, kes igal hommikul istub toolile vaatab sinist merd ja ootab oma tavernasse sööjaid- joojaid.

Tormipäev

Vesipüks


Kreetal  proovi cyrost,
Triin