Kalad

Käisin koos oma kursuse inimestega sel korral Võrtsjärve ääres Limnoloogiajaamas. Kui hommikul kuulasime koos Reinuga Luua pargis linde siis pärastlõunal olime juba Võrtsjärve ääres kalasid kuulamas vaatamas lahkamas.

Võrtsjärv on veel jääs

Nägin põnevaid kalasid, meelde jäi linask, kellel on sabauim sirge lõikega. Nägin esimest korda "kalade kuningat" nagu vanarahvas säga kutsus. Toredad poised olid kalal. Kõige rohkem meeldis mulle meie üks kaitsealustest liikidest hink. Akvaariumis olid väiksed hingid, olid kollakad tumedate laiemate triipude-täppidega.Ilus kala.

luts ja tema maks ning soolikad

Ulvi uurib latikat

Õppejõud oli hommikul turult läbi käinud ja meile toonud ühe lutsu, latika, 2 särge ja 2 räime. Lahkasime kalad. Luts üllatas oma suure maksaga. Nägime kuidas näeb välja kalade neer ja lutsu maost leidsime pisikesi ahvenaid. Kati näitas kõigle oma kaasa toodud merinõela.

merinõel

Võrtsjärv oli endiselt jääkaane all, kaldalt leidsin pisut uimase arusisaliku.

arusisalik

Kalasid uuris,

Triin

Tuhala nõiakaev keeb!

Käisime Tuhala Nõiakaevu vaatamas. Esmaspäeva hommiku kohta oli palju inimesi ja tuli aina juurde.
Lahe oli, esimest korda nägin kaevu keemas.

Triin

Laanerähn ja laanepüü

Pühapäeva hommik algas vara, kell 5. Kihutasin Monika juurde, et ta autosse nabida. Meiega ühinesid veel kuus britti, kel kõigil oli soov ära näha laanerähn ja laanepüü. Ära ei oleks ütelnud händkakust, värbkakust, vöötkakust, metsisest, tedrest.

Monika juhendamisel läksime metsa, et leida laanerähn. Lumi oli poolde põlve, metsas polnud kerge kahlata. Ilm polnd meile soodne. Oli niiske, udune ja jahe. Siin seal piiksusid tihased, rähnid puha vaikselt. Varsti kuulsime laanerähni, hiilisime veidi tagasi, ootasime.., luurasime.., kuid rähn oli nagu õhku haihtunud. Eemal kilkas hallrähn, musträhn tegi häält, isegi mänsak poseeris meile. Läksime veel sügavamale metsa sisse. Nagu tellitud lendaski laanerähn meie eest läbi, kuivanud kuusele! Algul varjas end tüve taga, kuid tuli peagi nähtavale. Saime super vaatluse, mis kestis umbes 12 minutit.

jah, see seal on laanerähn!

Kõik õnnitlesid üksteist, jagati kommi.

Järgmisena oli plaanis laanepüü. Ahto andis mulle vile, et lindu ligi meelitada. Tuligi lennates, vilistas minuga kordamööda võidu. Aga ei näidanud ennast. Britid tahtsid lindu ilmtingimata näha. Varsti lind enam ei vastanud. Sumpasime metsast välja, enamustel jalad niisked või märjad.

Peale mõnusat lõunat võtsime suuna vöötkakule. Monika oli teda Valgus posti otsas istumas näinud. Kohapeal avanes pilt hakkidest, kes sättisid end posti otsa pesitsema. Kakk oli ilmselt läinud põhja poole.

Laanepüü jäigi nägemata, kuigi ta vastas meile veel pärastlõunalgi. Ainuke, mida nägime oli hunnik laanepüü junne.

Huvitavamaid linnuliike pühapäevast 4.aprillist- musträhn, mänsak, hallrähn, laanerähn, tutttihane, sabatihane, hiireviu, laulurästas.

Monikat tegi eriti kadedaks brittide laupäevane kirjuhaha vaatlus Undva ninas.

Linnuvaatluseni,
Triin

Sipelgapesa

Pesas elu käib. Sipelgad uimased, kuid liikvel.

Triin

Valgejänes

Täna metsas matkates sattusin  eriti suurtele valgejänese jälgedele. Jälje suurusejärgi paneks ta põtra ja karu järel kolmandale kohale koos hundiga.

Valgejänes läks siit oma hekikääridega

Kõrgemal valgejänese tagajalajälg, allpool esikäppade jäljed. Jooksusuund alt üles poole.

Triin

Jälle põdrast

Kolasime Liisaga Kakerdaja raba ümbruses.

Peamiselt nägime jälgi, märke ainult põdrast. Kui palju võib see loom ikka päevas süüa !

Kuivkäimlani sai räätsadega

Looduslik vihmavari

Põdra söödud männid

Ei öelnud kuusestki ära

Kakerdamiseni,
Triin

Alutaguse karud ärkasid talveunest

Reedel 26. märtsil jälle Alutaguse metsade vahel sõites, saime nii mõndagi näha.

Esimeseks präänikuks oli mänsakust paarike, kes laskis end pikalt vaadelda. Samal ajal kogusid nad noka vahele habesamblikke, ilmselt käis agar pesaehitus. Olles juba piisavalt kogutud, kihutasid lennuga meist üle kuusetihniku poole. Vaatluse üle oli mul väga hea meel, mänsak on mu lemmiklind!

Ega palju saanud sõitagi, kui kahtlased jäljed läksid üle tee. Pidasime kinni ja .. jah, siit oli läinud hunt. Oli läinud päeva eest üle tee. Lumekoorik oli teda ilusti kandnud. Veider ainult et ta on liikunud üksi, kus on kari?

Karu jälje laiuseks mõõtsime 15-16 cm. Hästi on näha karu käpa alune muster.

Jällegi ei saanud sõita palju maad, kui teeäärne lumehanges oli keegi justkui vajudes üle läinud ja lumme sügavad jäljed vajutanud. Kassa näe, karu. Esimene karu jälg sel aastal. Kiire kõne Andresele ja selgus, et kohalikud pole sel aastal veel ühtegi liikvel näinud. Lükkasime räätsad jalga ja vaatama, kust karu tuli. Koorik oli kohati nõnda kõva olnud, et mesikäppagi kandnud. Käpalaius oli loomal 15- 16 cm, mis viitab kaalule paarisaja kilo kanti. Tegu oli isakaruga, kes ärkavadki emakarudest varem, emakarud ei kasva kunagi nii suureks. Nende käpalaius jääb kuni 12- 13 cm kanti.

Karu oli "voolanud" üle lumevalli tee peale

Karu liikus teest eemale suunaga põhja, otse mööda kraavi serva ja/või mööda kraavipõhja. Jäljed olid lahedad, jube suured ja supervärsked. Tallaalune mustergi lumel ilusti näha. Jäljed läksid ühe jämeda männini mille all oli ohtralt koort maas. Vaatasin üles, karu oli siin märgistanud oma territooriumi- küünejäljed olid 2, 5 meetri kõrgusel ilusti näha.

Just seal kus on Berdi käsi, oli karu küünistega puud märgistanud olles ise veel umbes 30 cm sügavamal lumes. Umbkaudu 2, 5 m kõrgusel.

Karu esi ja tagakäpa jälg

Läksime hasartselt mööda jälgi edasi ja edasi, karu liikus ikka kas kraavi põhjas või kraavi lähedal metsa all. Tahtsime leida tema talvekorterit. Näha kohta, kus veetis ta oma pika une. Aeg hakkas kokkulepitud kohtumise jaoks lõhki minema ja nii kahju kui mul ka polnud, ei saanudki enam karu jälgi pidi edasi minna :(
Viimane jäljejupp viis karu metsateele, kus ta oli läinud edasi põhja poole, mina aga pidin minema lõunapoole.

Paarisaja kilost karu kandis isegi lumekoorik, kõrval räätsajälg

Kuniks veel lund saab karu jälgi lihtsa vaevaga otsida ja neid pidi matkata. Hea võimalus saada aimu, kus karu metsas liigub ja mis teid pidi.

Järgmisel päeval tervitasid meid metsateel mägraisanda jäljerada. Üllatus missugune, teda poleks me küll oodanud kohata. Lumel oli hästi näha mägra esikäpa küüniseid.

Mägra jälg lumel

Natuke maad eemal oli maas kahtlane põdramoodi jälg, kuid sõraotsad polnud nii teravad ja sõrasuurus pisem. Asjatundjate kaasabiga määrasime jälje punahirve omaks. Piirkonnas oli olnud hirveaed ja eks nad olid sealt plehku pannud.

Punahirve jälg, veiselikult ümar

Metsa, metsa - kõik on kihevil!!!!

Triin