Kuvatud on postitused sildiga räätsamatk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga räätsamatk. Kuva kõik postitused

reede, 3. aprill 2015

Lõo rabamatk

Matk hakkas rongisõiduga Viluvere jaama. Juba teel sinna nägin ära 5 kitse ja kirsina tordil 3 põtra, ehe loomasafari rongiga.

Viluvere. Autoga edasi raba serva, saime õige lähedale. Siis kotid selga, räätsad näppu ja minek. Aga kõige noorem matkaline, kel 5 talve seljataga laskis pilli lahti, et tema ei taha tulla. Ei aidanud seal ei nutitelefon ega tahvelarvutiga meelitamine. Olime püsti hädas. Kuidagi õnnestus noorsand siiski kampa saada.

Lõo raba


Raba oli tore, laukad veel külmunud ja pinnas enamasti ka. Kappasime nagu asfaldil. Ohtralt oli jõhvikaid. Sõime neid, endal näod hapud peas. 
Need näpud, näpud
Kui rabas oli mõnus ja kuiv siis väljasaamine oli märg. Sattusime lodusse, kus musta lepa juurepadjad olid justkui saared. Hüppasime ühelt teisele, minul jalad lirtsmärjad.

3 minuti sild


Matka 4 liige Jänks, päikese poole kõhutamas.


Taarikõnnu raba järgmisena,
Triin



teisipäev, 14. jaanuar 2014

Räätsa- veematk Parika rabas

Kant tundus põnev, ma polnud seal varem käinud. Küll olin Parika raba läheduses olevat Soosaare raba eelmine aasta tallanud.

Hommikul enne matka, kodus otsustasin veel viimane hetk saabaste kasuks. Ilm oli sihke mõne külmakraadiga, mõtlesin, et küllap see mingi osa vett nüüd "kinni tõmmanud". Ja ega kummikuga ju pole mõnus matkata kui külmemaks läheb- jalad hakkavad külmetada ja ega see kummik väga ei hinga ka.

Kummik olnuks matkal väga hää jalanõu. Pool päeva sain kuivadest saabastest mõnu tunda.

Matkatee vedas meid Väikejärve äärde, sealt suund Parika järve vaatetorni juurde. Tormist vaatasime alla ja kaugusesse- kaks luike, ilmselt kühmnokad purjetasid järve veel. Edasi kulgesime mööda järve serva järvevahi maja vundamendini, mida me ei näinud. Samas kohas viis kraav vee järvest välja ja seal elasid ka koprad. Tuule heide oli maha pannud kaks jämedat kuuske, sellest sai meile sild.

Üle kraavide

Nüüd pidime jõudma ühele vanale teele ja seda kaudu Parika külla. Tee leidsime, mis äge tee see oli, vana ja kasutatud aastaid, võsa tungis äärtest tasapisi peale, kuid tee ei andnud alla. Teepõhi oli kõva ja keegi veel oli seda mõnel korral kasutanud. Kahju, et seda maaameti pärandkoostluste kihil polnud.

Ülalt alla

Tee viis meid võssa,  ületasime mõned kraavid ja surusime end Paika külani, koerad varakult meid kuulmas.

Ööbimiskohaks olime valinud raba kirde nurga. Aga seal polnud jälgegi ühest kõrgemast mineraalmaa tükikesest. Kaarti vaadanud kütsime otse üle raba, kus oli EW aegsed turbavõtu kohad, lootsime et ehk sealpool raba serva on kõrgemat kohta, kus laagerdada. Ei olnud.

Laagrisse saime jääda taas ringiga tagasi jõudnult Väikejärve äärde.

Saapad said aina märjemaks ja varbad aina mararonimaks. Öösel, pimedas vees kahlates ei tundnudki enam vahet- kas astuda vette või mättale, üks märg kõik. Janekil olid ka saapad, tema omad lühemad ja serv limpsas mitmeid kordi veelonkse. Mul oli tõsiselt hea meel et ilmateade - 10 C ei lubanud :)

Tuli meelde Raimo, kes praegu on sõjas ( loe: teenib aega). Ta rääkis mahlakalt oma sõdurirännakutest, kus jalad on tunde märjad ja kohe ei raatsi neid kuivaks vahetada, sest võibolla tuleb järgmine hetk käsk jõgi/kraav ületada ja siis on jalad taas vesimärjad. Mina muidugi teadsin et laagrisse jõudes ei pea ma enam vette astuma ja saan kuivad sokid jalga ja oma makaroniks külmunud varvastele elu sisse puhuda. Ilusaim oli see et Evelil oli kaasas kuivad saapad mis istusid imehästi mul jalavarjudeks.

Kuud oli ka aeg ajalt näha


Tegime teed ja sõime tatart. Too maitses hea :)

Uni tuli kiirelt. Ma keerasin end sinnasamasse katusealla magama. Mõtlesin veel kas tasub märjad saapad magamiskotti võtta, et nad natukenegi kuivemaks saaks, kuid meenus ühe Märjamaa mehe lause, et kui hommikul ärkad saapad jalas, hakkab pea kohe valutama. Ma ei teadnud kas see kehtib ka kui saapad magamiskotti võtta aga peavalu ei tahtnud ma endale teps mitte.

Hommik oli ilusaim, õhuline lumi oli magamiskoti katnud ja männiladvad silkasid siia- sinna.
Tore on metsas ärgata!


Aitäh seltskonnale!

Matkapilte- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639691010054/


pühapäev, 28. märts 2010

Jälle põdrast

Kolasime Liisaga Kakerdaja raba ümbruses.

Peamiselt nägime jälgi, märke ainult põdrast. Kui palju võib see loom ikka päevas süüa !

Kuivkäimlani sai räätsadega



Looduslik vihmavari

Põdra söödud männid



Ei öelnud kuusestki ära







Kakerdamiseni,
Triin

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Räätsad ja lumi

Nädalavahetus oli ohtra lume ja räätsadega. Jah, meil ikka on palju lund sel talvel :)

Alustasin juba reedel Lõuna- Eestist. Arulas Kuutsemäe läheduses oli põnev räätsadega sügavas lumes ringi kahlata. Kogesime omal nahal et kuplite otsa ronimine on vääääga vaevaline, eriti kui umbes 60 cm lumemüür vastas. Väga positiivne ja ennustamatu lõpuga oli 50 meetrine räätsajooks. Võitja avastas lõpetades, et on oma mõlemad räätsad kaotanud, ta eemaldati võistluselt.

Metskitse jälg vajub sügavale lumme


Aga järjest pimedamaks ja põnevamaks läks. Kohtasime oma teel laiutavat koprakuhilat, metsnugise ja rebase jäljeradu.

Metsnugise jäljerada

Pühapäeval Avaste soos, seal oli emhi lumekaardi järgi kõige paksem lumi. Ja oli ka, mina pole nii paksus lumes veel sumanud. Olles paarkümmend meetrit ees teed teinud, oli keel väga vesti peal. Tundus, et läks lumi läks aina paksemaks ja paksemaks. Sadas teist veel juurdegi.

Raivo tuli õilsa eesmärgiga matkale, et enne rannahooaja algust natuke väheneda, vatti sai ta küll, kui meile teed tegi!

Raja tegija


Matka lõpu osas liikusime metsa all, kus vähem lund. Kui imekerge oli seal käia.

Avaste soos on palju põtru ja kitsi. Sattusime umbes kümnele värskele põdra magamisasemele.

Värske põdra magamisase

Järgmine nädalavahetus laiade jahimeeste suuskadega rabasse ja merejääle !


Suusatamiseni,
Triin

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Laukasoo lumeräätsamatk

Lahemaal oli eilse seisuga Eestis kõige rohkem lund, koguni 58 cm. No seda oli palju küll, kõik kohad olid lumised.  Ja säärane lumi paneb juba sumpama. Eriti kui ajad rada. Õnneks raba peal mingisugune kiht kandis, rääts vajus ainult 15 cm sügavusele.


Laukasoo lumised männid


Rabas nägime tetre lendamas, tema ööbimisauku lumes. Põdrajälgi oli ohtralt. Meist lendas mööda parv rasvatihaseid, nägime ka väikest kirjurähni. Lume peal saime jälile metssigadele, metskitsedele, metsnugisele, kärbi/nirgile, rebasele, hiirtele.

Ilm oli mõnusalt päikse paisteline. Kristallid sillerdasid õhus! Vinge matk oli.


Põdra jälg soos, põder liigub kergelt lumes, hätta jääb kui lume paksus üle 70 cm.


Matkamiseni,
Triin