Eilne öö oli vinge. Tähed sirasid taevas ja vanakuu kükitas taeva serval. Oli vaikne, nii vaikne, et koerte haukumine oli 4 km kauguselt kuulda.
Olime öös, et kuulda hundi ulgumist. Peatusime kõrgema põndakuotsas- kaugelt kostus koera haukumist, sõtkas lendas vihinal üle, part prääksus eemal. Vaikus, milline vaikus! Kakud miks te ei laula, hundid miks te ei ulu?
Autosse ja edasi. Tee oli paras sopamülgas, muidugi jäime kinni. Ei edasi ei tagasi. Äkki märkas kolleeg seal samas auto juures värskeid hundijälgi. Huvitav kes- keda just hetk tagasi oli luuranud? Jäljed olid meid vaadanud, kuulanud, nuusutanud 60 m kauguselt.
Kuid auto oli mülkas.
Koju jõudsin sel ööl kell 3.
Kuulmiseni öös,
Triin
Kuvatud on postitused sildiga hundi jälg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga hundi jälg. Kuva kõik postitused
teisipäev, 20. aprill 2010
pühapäev, 28. märts 2010
Alutaguse karud ärkasid talveunest
Reedel 26. märtsil jälle Alutaguse metsade vahel sõites, saime nii mõndagi näha.
Esimeseks präänikuks oli mänsakust paarike, kes laskis end pikalt vaadelda. Samal ajal kogusid nad noka vahele habesamblikke, ilmselt käis agar pesaehitus. Olles juba piisavalt kogutud, kihutasid lennuga meist üle kuusetihniku poole. Vaatluse üle oli mul väga hea meel, mänsak on mu lemmiklind!
Ega palju saanud sõitagi, kui kahtlased jäljed läksid üle tee. Pidasime kinni ja .. jah, siit oli läinud hunt. Oli läinud päeva eest üle tee. Lumekoorik oli teda ilusti kandnud. Veider ainult et ta on liikunud üksi, kus on kari?
Jällegi ei saanud sõita palju maad, kui teeäärne lumehanges oli keegi justkui vajudes üle läinud ja lumme sügavad jäljed vajutanud. Kassa näe, karu. Esimene karu jälg sel aastal. Kiire kõne Andresele ja selgus, et kohalikud pole sel aastal veel ühtegi liikvel näinud. Lükkasime räätsad jalga ja vaatama, kust karu tuli. Koorik oli kohati nõnda kõva olnud, et mesikäppagi kandnud. Käpalaius oli loomal 15- 16 cm, mis viitab kaalule paarisaja kilo kanti. Tegu oli isakaruga, kes ärkavadki emakarudest varem, emakarud ei kasva kunagi nii suureks. Nende käpalaius jääb kuni 12- 13 cm kanti.
Karu liikus teest eemale suunaga põhja, otse mööda kraavi serva ja/või mööda kraavipõhja. Jäljed olid lahedad, jube suured ja supervärsked. Tallaalune mustergi lumel ilusti näha. Jäljed läksid ühe jämeda männini mille all oli ohtralt koort maas. Vaatasin üles, karu oli siin märgistanud oma territooriumi- küünejäljed olid 2, 5 meetri kõrgusel ilusti näha.
Läksime hasartselt mööda jälgi edasi ja edasi, karu liikus ikka kas kraavi põhjas või kraavi lähedal metsa all. Tahtsime leida tema talvekorterit. Näha kohta, kus veetis ta oma pika une. Aeg hakkas kokkulepitud kohtumise jaoks lõhki minema ja nii kahju kui mul ka polnud, ei saanudki enam karu jälgi pidi edasi minna :(
Viimane jäljejupp viis karu metsateele, kus ta oli läinud edasi põhja poole, mina aga pidin minema lõunapoole.
Kuniks veel lund saab karu jälgi lihtsa vaevaga otsida ja neid pidi matkata. Hea võimalus saada aimu, kus karu metsas liigub ja mis teid pidi.
Järgmisel päeval tervitasid meid metsateel mägraisanda jäljerada. Üllatus missugune, teda poleks me küll oodanud kohata. Lumel oli hästi näha mägra esikäpa küüniseid.
Natuke maad eemal oli maas kahtlane põdramoodi jälg, kuid sõraotsad polnud nii teravad ja sõrasuurus pisem. Asjatundjate kaasabiga määrasime jälje punahirve omaks. Piirkonnas oli olnud hirveaed ja eks nad olid sealt plehku pannud.
Metsa, metsa - kõik on kihevil!!!!
Triin
Esimeseks präänikuks oli mänsakust paarike, kes laskis end pikalt vaadelda. Samal ajal kogusid nad noka vahele habesamblikke, ilmselt käis agar pesaehitus. Olles juba piisavalt kogutud, kihutasid lennuga meist üle kuusetihniku poole. Vaatluse üle oli mul väga hea meel, mänsak on mu lemmiklind!
Ega palju saanud sõitagi, kui kahtlased jäljed läksid üle tee. Pidasime kinni ja .. jah, siit oli läinud hunt. Oli läinud päeva eest üle tee. Lumekoorik oli teda ilusti kandnud. Veider ainult et ta on liikunud üksi, kus on kari?
Karu jälje laiuseks mõõtsime 15-16 cm. Hästi on näha karu käpa alune muster.
Jällegi ei saanud sõita palju maad, kui teeäärne lumehanges oli keegi justkui vajudes üle läinud ja lumme sügavad jäljed vajutanud. Kassa näe, karu. Esimene karu jälg sel aastal. Kiire kõne Andresele ja selgus, et kohalikud pole sel aastal veel ühtegi liikvel näinud. Lükkasime räätsad jalga ja vaatama, kust karu tuli. Koorik oli kohati nõnda kõva olnud, et mesikäppagi kandnud. Käpalaius oli loomal 15- 16 cm, mis viitab kaalule paarisaja kilo kanti. Tegu oli isakaruga, kes ärkavadki emakarudest varem, emakarud ei kasva kunagi nii suureks. Nende käpalaius jääb kuni 12- 13 cm kanti.
Karu oli "voolanud" üle lumevalli tee peale
Just seal kus on Berdi käsi, oli karu küünistega puud märgistanud olles ise veel umbes 30 cm sügavamal lumes. Umbkaudu 2, 5 m kõrgusel.
Karu esi ja tagakäpa jälg
Viimane jäljejupp viis karu metsateele, kus ta oli läinud edasi põhja poole, mina aga pidin minema lõunapoole.
Paarisaja kilost karu kandis isegi lumekoorik, kõrval räätsajälg
Kuniks veel lund saab karu jälgi lihtsa vaevaga otsida ja neid pidi matkata. Hea võimalus saada aimu, kus karu metsas liigub ja mis teid pidi.
Järgmisel päeval tervitasid meid metsateel mägraisanda jäljerada. Üllatus missugune, teda poleks me küll oodanud kohata. Lumel oli hästi näha mägra esikäpa küüniseid.
Mägra jälg lumel
Natuke maad eemal oli maas kahtlane põdramoodi jälg, kuid sõraotsad polnud nii teravad ja sõrasuurus pisem. Asjatundjate kaasabiga määrasime jälje punahirve omaks. Piirkonnas oli olnud hirveaed ja eks nad olid sealt plehku pannud.
Punahirve jälg, veiselikult ümar
Metsa, metsa - kõik on kihevil!!!!
Triin
Tellimine:
Postitused (Atom)