Hiiumaa lihtsalt peab aeg ajalt käima. Sel saarel on kummalise võluga aura, mis meelitab. Jõudsime saarele reede öösel, öö oli vinge tähed sirasid taevas ja oli tuulevaikne. Ei tahtnudkiki magama minna, kui teised riputasid telgid ülesse, siis Märten vaatas kogu öö tähtedega tött.
Joonasel välgatas öösel praamis tõeline tarkusetera, olles vaatama läinud kaugel praam omadega on ja kas Hiiumaa juba paistab, teadas ta tagasi tulles, et praam sõidab. Hommikune välgatus oli Arpolt, nähes et praam veel kaugel, teatas ta, et praam pole veel kohal.
Hommikul pakkisime nodi paatidesse ja koos Merle ja Priidu sõpradega aerutasime Kõrgelaiu suunas minema. Kui hommikul oli müristanud ja vihma puistanud siis lõunast oli ilm super mõnus. Vesi oli pea sile ja iga aerutõmme viis meid kiiresti mööda siledat vett edasi. Mõnus oli, rahu oli, kuhugi polnud kiiret, aega ja kella vaatama ei pidanud. Me lihtsalt kulgesime.
Saarnaki tuulik
Õhtuks aerutasime Kõrgelaiule, vahepeal olime ära käinud Kaevatsil ja tiiru teinud Hanikatsil- Rein oli saarel ja tegi heina, rüüpasime kaevust vett, mis maitses imehea. Kõrgelaiule maabudes ootasid meid meie kümme lammast. Vaatasime jupike aega tõtt siis lidusid nad põõsastesse omi asju ajama.
Kõrgelaiu all
Käisime ujumas, riputasime telgid ülesse, Arpo õpetas huvilistele eskimopööret, uurisime Ahelaiul hülgeid, tegime süüa, sõime, tegime lõket, kuulasime üksteise pajatusi, jõllitasime taevas tähti. Imetore oli olla!
Hiiumaani,
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar