Olime metsas, et kuulata ööhääli, käes oli augusti keskpaik. Ritsikad siristasid, tuul kohises puude lehtedes ja oli juba päris pime.
Hundi jalajälg 10,5 cm, ilmselt alfa isane
Lähenesime Soodla jõe luhale, sookured kilgatasid, mahalangenud kase lehed lõhnasid tugevalt, aeg ajalt peatusime, et panna rohu vahele eluspüüniseid pisiimetajate jaoks, mida lootsime püüda ja määrata. Pöösastes ja metsa vahel oli vaikus- siis kostis kummaline heli jõe äärest, Bert väitis selle olevat kopra. Kobras närivat puud just sedasi. Mulle meenutas heli kiirelt ja kõvasti rapsiva linnu lennuheli.
Hiljem olime soode vahel ja kaugelt- kaugelt oli kuulda SEDA looduse heli- ulguvat hundikarja, eemal vastas neile alfa isane. Heli kostus kaugelt, kuid mõjus vapustavalt. Möödus kümme pimedat, tuulist minutit, metsast kostusi kellegi sammud, keegi jooksis väga kiiresti meie suunas. Loom möödus meie ümber poolkaart tehes ja kadus kuuldeväljast. Siis oli tükk aega vaikus. Minutid hiljem kostus u. 200 m kauguselt alfa isase ulgumine- tuli tõrrepõhjast. Kari vastas. Suhtlemine kestis tunnikese.
Need hetked seal pimedas, tuulises, tibutavas metsas jäävad!
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar