Kajakimatk Kreetal

November viis mind Kormorani pundiga Kreetale. Aerutama. Olin seda pool suve oodanud. Ikkagi teine maa ja teine loodus. Minu ainuke hirm oli palavus, et kui seal hirmpalav ainult poleks! Päike kõrvetas siiski, kuid saime ka vihma, tugevat tormi, rahet ja nägime vesipüksi.

Nägin Kreetal ka lendkala. Kuulsin oma suureks rõõmuks rasvatihast, musta lepalindu ning nägin jäälindu ja ohtralt kaelus- turteltuve, kes Kreekas hoopis linna parkides elavad.

Ööd olid soojad, kohati isegi palavad. Magada sai otse rannal ja telki polnud vajagi.

Kreeta küla, kuid novembri kuus elas seal ainult üks inimene.

Üks tore ja lahke Kreeta mees. Tõi meile juustu, leiba, oliive ja oma tehtud koduveini. Ta ei jäänud meie reisi ainukeseks kreeklaseks, kes meid kostitas.

Kaljud olid vinged! Kohati oli neis koopad, kuhu sai sissegi aerutada.

Suuremates kohtades kogunes alati hulk uudishimulikke meid ära saatma. Ierapetra linna sadam.

Sinine meri, sinised toolid. Mikk, Elo ja Helen ning Elfrida, kes igal hommikul istub toolile vaatab sinist merd ja ootab oma tavernasse sööjaid- joojaid.

Tormipäev

Vesipüks

Kreetal  proovi cyrost,
Triin