Kuvatud on postitused sildiga suusamatk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga suusamatk. Kuva kõik postitused

laupäev, 17. mai 2025

Urho Kaleva Kekkosen rahvuspargi suusamatka tiir

Lennuks sülitas meid Ivalo lennujaamas oma toast välja ja edasi ootasid meid juba UKK rahvuspargi lumised väljad. Enne küll ka lühike bussisõit ja asjade sättimine, pakkimine Kiilopääl. Sealt  rentisime endile pulka ja Cecile omale suusad. Lisaks saime siin ka kõhud sooja putru täis süüa ja termosed väärtuliku sooja vedelikuga täita ( ehk siis kuuma teega).

Rautulampi uus ja moderne onn!

Temperatuur oli märtsi keskpaiga kohta väga mõnus, vb oli -7 C. Kohalikelt saime ka teada, et nädal tagasi olla olnud mitu päeva pluss kraadid ning et see pole üldse mõnus. Vesi lihtsalt voolad ojadena ning on väga märg. Lootsime siis, et need lubatud pluss kraadid meie matkamise ajal jäävad tulemata.

Minul oli ka esmane kogemus pulkaga. Varem olin Soome- Rootsi suusamatkadel alati olnud mingit sorti lohiseva objektiga. Enamasti olid selleks plastikust kelk. Laiem kui tradistiooniline salvokas või pulka. Mis ka tähendas seda, et suusajälge ma ära ei mahtunud. Pidin alati servad nn maha saagima, mis muidugi võttis heasti lisaenergiat. Korra olen oma kama pakkinud ka välireklaami plastiku laadsesse tekstiili kotti. Toimis ka, aga mõned miinused olid. Suunda see kotti ei hoidnud põrmugi, tal ju polnud jalaseid. Samuti kippus jää ja lumi seda materjali kiirelt sööma. 

Mida mu kannad pidid nägema. Ehk siis esimene pulka elamus ja olen väga rahul.

Pauside ajal sulg selga ja termosepurk lahti. Ilmast saime päikest, pilvi ja lumesadu.Kraadidest -5 kuni -27 C.

Esimese päeva eesmärgiks oli Rautulampi onn. Esimesed kilomeetrid pulkaga olid tsipa rasked, eks läksime sujuvalt ülespoole ja esimesel päeval on ka kelk kõige raskem. Mul olid kaasas nahad, kasutasin neid esimest korda ja oh seda mõnu! Lihtsalt lähed otsejoones ühesse ei mingit probleemi. Mul oli natuke kahju nende eelmiste kordade ees.

Igatahes Rautulampi onn oli super! Midagi polnud alles sest palkehitisest, kus olin paaril varasemal korral ööbinud. Maja oli hele, avar ja väga hästi läbi mõeldud. Soomlased teadsid rääkida, et see on esimene säärane onn siinkandis. 


Ojast veetoomine. 

Matkaonnid olid lihtsad- magamislava, lauad, pingid, ahi, gaasipliit.

Luirojärvi saun.

Onni reserveeritavas osas oli tsikkide punkt UK- st. Kuna neil oli viimane õhtu ja nad tahtsid maksimaalselt oma toidust vabaneda, palusid meil, mitte õhtust süüa, et kohe- kohe saabub keedetud riis, läätsed ja leib. Saabus. Ja me kõik ( kokku oli meid 6 ) pugisime natuke seda toitu. Leiba grillisime pliidiraual.

Järgmisel päeval oli hea minek. Jälg oli ees ja liikusime mööda jõekallast. Vastu tuli 2 suurt gruppi- tsehhid.

Kui ports värsket lund maha tuli, olin natuke paanikas, et kui hästi ma jälge näen. Metsavahel oli lihtne, seal jälge nägi aga avatud maastikul polnud jäljest haisugi. Õnneks tulid meile vastu 2 prantslast, kes ööbisid Sarvijoki onnist, kuhu me ka jõuda tahtsime.

Suusamatka elu-olu on lihtne. Jõuad onni, tood puid, täidad ämbri veega, kütad maja, kuivatad riided, teed süüa, vahid kaarti, mõtled -planeerid järgmiste päevade marsuuti/e, kui levi on vahid ilmateadet. Patrad matkajatega, kust nad tulid ja kuhu edasi suusatavad.

Teevesi tuli ojadest või jõgedest. Janu kustutamiseks oli meil kaasas isostari joogipulber. See osutus väärt kraamiks.

Snäkkide osas juba teadsin- magus kraam hakkab pinda käima ruttu. Hapukurgi, pähklite ja kuivatatud ploomidega sai kõhu paremini ära rääkida. 

Nii meie seitse päeva möödusid. Suustatasime onnist- onni. Ühel hommikul saime -27 C temepratuuri nautida. Ma koorikjope alt sulekat ei raatsinud ära võtta, samuti ei teinud seda esimene järsem tõus. Kui juba päikseni jõudsime siis koorisin kihte vähemaks.

Viimsel onniööl pakkus meile elamuse öösel väga kõvat karuhäält tegev soome mees. Noh, see norskamine oli tase! Ma ei liialda, kui ütlen, et seinad värisesid. Ning ei aidanud siin järsud hüüded, karjumine. Viimases hädas ronisin kotist välja, et teda harjavarrega pisut sudida. Tema õnneks, just enne seda ta end keeras ja peale seda oli tema poolt nurgast kosta vaid harvasid, heledaid vilinaid. Nende  saatel ma ka uinusin.

Kiilopääl ootas meid korralik saun ja siis õgis meid lennuk oma kõhtu ja viis Soomest minema.


Järgmine aasta jälle!

Triin

reede, 19. veebruar 2010

Suusamatk Hiiumaa laidudel

Jah, nüüd olen suusamatkadesse täiesti ära armunud. Aga ainult neisse, mis merejääl teha saab, metsas ja rabas on lumi nii paks ja kohev, et seal suusatamine suisa piin. Merejääl aga lund ainult 10- 15 cm ja väga mõnus laiult laiule kulgeda. Visu Hunt nimelise suusaga- laius 10,8 cm ja pikkus 170 cm, sai väga edukalt hakkama. Tuul oli lume laidude servadesse või vaaludesse puhunud.



Suusad panime lumele Sarve poolsaare otsas. Ivo tassis varustus seljas, minul oli raskemad asjad kelgul ja nipet- näpet seljakotis, Bert sai viimasel hetkel Mattiaselt tema punase kelgu ja ladus sinna oma varustust.

Kõrgelaiu Ivo


Merel oli mõnus suusatada, 2 tundi ja me olime Hanikatsil. Jätsime oma pambud sinna, et hiljem tagasi tulla ja Hanikatsi majas ööbida. Kihutasime edasi Kõrgelaiule. Ah, mis tore oli suusatada! Ilm oli vinge, päike siras ja Bert ning Ivo arutasid, kes on kolm Eesti kõige kuulsamat inimest selgus, et Ruhnu Karu, Vändra Aveli ja meie Ivo, ehk siis Kõrgelaiu Ivo. Ma lisasin veel ühe nime- Kapoti Kalle.

Natuke kevade hõngu

Kõrgelaid uppus lumme, tükk tegu oli et rada metsast üles leida. Laagriplatsil oli rebane patseerinud ning lõkkeplatsil rinnuni lumi. Lambad alles, hein söödud. Kohe varsti saavad heina lisa.

Hanikatsi majas öö. Järgmine hommik ja päev oli tore tuisk. Nähtavus 400 m. Viimsed 500 m suusatasime metsateel. Juba paistiski auto.

Tuiskas. Kusagil Sarve ja Hanikatsi vahel



Näeme merejääl suusamatkal,
Triin

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Suuskadega merel- Kesselaiule

Pühapäev tervitas sooja ja naeratava päikesega. Meil oli plaanis suusamatk Kessulaiule. Suuskadeks olid Visu Hunt nimelised suusad, olid 10,8 cm laiad ja 170 cm pikad. Klamber oli trossiga eest pingutatav, pealt sai rihmaga veel pingutada. Suusasidemed sobisid täiesti tavalisele matkasaapale. 



Matka alustasime tuulikute alt, kust oli Kessulaiule 4 km. 

Meiega koos startis laiule ka kolm bussitäit omnibussilisi. Nad kasutasid laiule minekuks Urmase sisseaetud teed. Urmas ja Elsa on Kessulaiu ainsad püsielanikud. Igaljuhul oli kogu merejää omnibussilisi täis ja kui esimene ots oli juba laiul oli osa inimestest veel mandril.



Merejääl oli väga mõnus suusatada, suusad ei kadunud lume sisse ja tempot sai paraja hoida. Kohati oli märjemaid kohti, kus jääpragude vahelt oli jää peale vett valgunud. Ilm oli vinge, päike soojendas, oli parajalt väike tuul ja vinge valge avarus! Eemal kühveldasid Muhu ja Virtsu vahel praamid. 




Supipeatuse tegime vana karjamõisa külje all. Olime justkui kuskil suusakuurordis, päike sillerdas, kõikjal oli ohtralt lund ja jope võis seljast võtta. 

Uudistasime karjamõisa ja liikusime panga poole edasi. Koidula nägu oli näha, kuid pisut lumine. Merel oli hea kerge liikuda võrreldes saarega, kus lund oli ohtralt. Tegime veel tiiru vanas külas ja siis hakkasime mandri poole tagasi hoidma. 


Tagasi jõudsime, kui meie seljataga oranž päike merre vajus. Läbisime sel päeval 16 km. See matk jääb meelde!


Matkamiseni,
Triin

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Kilpisjärvi- Halti suusamatk

Matka alguspunkt Kilpisjärvi. Eemalt paistab saamide pühamägi Saana. 


Teel. Esimene osa rajast oli kaigastega tähistatud, kaugemale matkates oli tähistus hõre.




Kui ma peale poolt seitset hommikul Märtenile helistasin, et kui kaugel ta on, kargas mul hetkeks süda saapasäärde, kui kuulsin teda vastamas, et ta alles  voodis. Õnneks oli see nali. Saime laevale ja öösel kell kolm jõudsime Kilpisjärvele.

Olime neli inimest, kel peas plaan minna suuskadel Soome kõrgemasse tippu Haltile. Suuskadeks olid Valged Välgud ja Beskiid, taga lohisemas kelk. Kui me hiljem mõtlema hakkasime, kes sellele mõttele tuli, ei saanudki me teada. Keegi lihtsalt ei mäletanud enam. 


Kilpisjärvelt Haltile oli umbes 50 km. Mõnusasti on sinna vahele pikitud matkaonnid, mis olid enamasti iga 10 km tagant.

Teisipäev 26. jaanuari 2010 hommik oli krõbekülm -25 C. Ilm oli selge, päike tõusis, valgustades Saanat saamide püha mäge. Eveli tegi mõnusa pudru, luristasime teed kõrvale. Termosed täitsime kisselli ja teega. Siis kiiruga asju pakkima, raske värk kelgule ja kergem kraam seljakotti.

Lahti ja kokkupakkimisel selgus, et Karel oli meeltesegaduses endale kaasa pannud kaks umbes 5 cm paksust Eesti- Soome sõnaraamatut, ise väitis muidugi, et sõber tegi. Kahju, et ta ei avastanud sõnastikke hiljem, matkal J.

Nagu ikka läks rada ülesmäge. Jõudsime Saarijärve onnini ja otsustasime sinna ka ööseks jääda. Onn nagu see ja kõik teised olid väga mõnusad, mugavad, soojad. Igas onnis oli pliit, söögitegemiseks gaasipliit, laud, pingid, lavats magamiseks. Väljas eraldi kuivkäimla ja puukuur.

Vaevalt olime end onnini sõidutanud, kui tuul tugevnes ja nähtavus vähenes umbes 100 meetrini. Sellises seisus oli ilm, mõningate plusside miinustega, matka lõpuni. Et vastutuult minna tuli end tugevalt kallutada ja  onni tagant välja minnes lõi tuul meid vurrina keerlema.   

Hommikul möllas tuul endiselt, kohati kartsin, et viib meid koos majaga minema. Läks õnneks. Torm vaikis äkitsi, hakkasime ruttu end matkale seadma. Otsustasime ignoreerida soovitavat marsruuti ja suusatasime lühemat teed pidi ja üle kuru. Kuonarjoki matkaonnis termosest supp kehasse ja ruttu edasi. Pimedus polnud enam kaugel.

Meekonjärvi onn osutus kõige soojemaks. No tegelikult oli suisa palav. Onni jõudsime õhtul. Pime veel päris polnud. Kuugi oli pilvede vahelt vilksamas.

Haltile jõudsime reedeks 29. jaanuariks. Oli ropp külm -28 C, tugev tuul. Istusime onnis ja pidasime aru, et mida siis teha. Korra tundus et tuul on järgi andnud, panime Haltile. Läks libedalt, kuid üleval oli tuul kohutavalt tugev. Evelil sai põsesarn külma ja minul nina. Paar pilti ja siis ruttu alla tagasi.

Majas avastasin, et parema käe kolme sõrme otsad täiesti valged. Uuh, õnneks sain vere taas käima. Kuid sõrmed läksid paiste ja kõvaks ning olid väga valusad. Nüüd muutuvad tasapisi taas normaalseteks.

Haltilt naastes oli meil esmakordselt tuul vastu. Tuul oli tugev ja külm. Nägu sai hullu vatti. Jäime Pihtsusjärvi onni. Leotasin seal oma sõrmi, teised plaasterdasid varbaid. Eveli teipis väikse varba kindlalt teiste varvaste külge, et see soki sees kaotsi ei läheks. Märten väitis oma kuklal olevat lume, mis aga ei sulavat. Tegemist oli siiski lihasega, mis oli rebenenud. Karelil saagis iga suusaliigutusega saabas natuke kanda. Piin mis sugune.

Viimane päev pakkus 10 tundi puhast naudingut. Nagu Võhandu maratonil. Jah suusatasime just nii palju. Ronimist oli omajagu. 

Saarijärve onnis kohtasime esimesi inimesi oma matkal kolme soomlast, kellega vennastusime. Tundmatu sildiga rohelises pudelis jook aitas sellele kaasa. Soomlased saatsid meid heade soovidega teele. Tsivilisatsiooni oli jäänud veel 11,9 km.

Selge ümar kuu paistis taevas. Tuul oli tagant, jälle oli näha mägesid. Kuulda oli vaid lume krudinat ja suusasidemete kriuksumist ja kelgu sahinat. Lahe oli see suusatamine täiskuuga!

Äkki jõudis kohale, et see ongi ju kõik, et see matk on nüüd läbi. Kahju oli, nii kahju oli Tallinnas, kui me neli läksime kõik jälle oma teed. Et olla homme tööl, koolis, kelgutamas..


Ainsad märgid põhjapõtradest. Loomadest nägime valget jänest, põtra, rebast.

 
Need tõeliselt mõnusad, soojad matkaonnid!! 


Matkaonn ja valged välgud


Saabusime Halti onni. Ilm polnud meile soodne -28 C ja tuul 15 m/s ..prrrrr


Külmavõetud näpud. Jäid elama.


Kohe on rosina ja teepaus.


Piirkonna kaart



Suusamatkani,
Triin

reede, 22. jaanuar 2010

Ettevalmistused Halti suusamatkaks

Minu ettevalmistus meie Halti suusamatkaks hakkasid Beskiide tõrvamisega. Njah, ega ma pole ju kunagi enne suuski tõrvanud, ega mäleta, et meil seda koduski tehtud oleks. Õnneks jagas Simmo, kes oma 30 paari ( kui mitte rohkemgi?) Valgeid Välke oli ära tõrvanud, lahkesti õpetussõnu. Kuid tema soovitatud Swixi tõrva asemel kasutasin tavalist männitõrva, mida hankisin ehituspoest. Timo loovutas suhteliselt lihtsalt oma kuumapuhuri.




Nüüd oli vaja vaid kohta, kus tõrvata. Algul mõtlesin seda teha keldris, kuid keldris polnud pistiku. Mhh, kolisin rõdule, kuid - 12 C jahtus tõrv kiiresti maha ja oli tükk tegu, et ta suusale laiali nühkida. Viimaks pidin kööki kolima.Jah oli parem küll, kuid see eest lõhnas koridor umbes 3 päeva tõrva järele ja minu kodu siiani :) Kuid mis kõige tähtsam, suusad said tõrvatud.

Matka tarbeks katsetasin eile öösel oma magamiskotte. Toppisin oma Lafuma koti ( comfort +7) sisse Husky Enjoy (comfort - 18, selle kotiga külmetasin küll juba -2 C juures), kõige viimasena suvaline fliisist magamiskott, pärit USA- st Walmardist. Plaan oli rõdule magama minna. Alla panin nn. munarestist magamismati. Enne rõdule minekut turgutasin end sooja ja rammusa seljankaga. Peale jõin kuuma teed. Ja siis rõdule, kraade oli  -15 C.

Algul hakkas nina külmetama, sättisin oma hingamisaugu minimaalseks ja jäin magama. Ärkasin 5 paiku hommikul, külm oli. Magamiskotid pidasid sooja vägevalt, kuid minu munarest andis külma läbi. Ivarilt ja Alarilt sain teada, et alla oleks parim kasutada  fooliumkilet ja õhkmadratsit ning ka  nn munaresti.
Proovin.

suusamatkani,
Triin