Kõrgelaiu valgejänes

Kui mõnus koht see Kõrgelaid on! Nii suvel kui ka talvel, siia tulles võtab ta mind alati vastu erilise rahu ja hubasusega. Kuskil läheduses puhub tuul kadakate ladvus, kuskil piiksuvad linnud. Hea on seda vaikust kuulata.

Kõrgelaiul oli ohtralt lund, kuid õnneks koorik kandis ja kerge vaevaga sai saarel ringi patseerida. Mul hakkas silma ohtralt rebase ja valgejänese jälgi, kuid rohkem nuputamist andis keegi kärplastest. Jälg oli ümmargune ja kõik käpapadjad selgesti näha. Jäljepikkus pool metsnugise omast. Kas naarits? Väidetavalt minki Hiiumaal pole ning tuhkur eelistab inimeste lähedust. Äkki õnnestub järgmine kord jälgede omanikku näha.

Valgejänese jäljed lumel

Vinge oli valgejänese jälgi ajada. Jänesed kohtab neil päevil metsades väga harva. Sattusin vaimustusse, kui nägin värskeid jälgi. Jänese isand oli teinud oma haake, kalpsanud siin seal ringi, sattusin ka tema söögilauale- pirakale maha langenud pajule. Jänesele jätkub seda pikalt- oli puu koort närinud ja peenemaid oksi oma käärteravate lõikehammastega ära hammustanud.

Valgejänese värsked toitumisjäljed

Valgejänese näritud puu

Kõrgelaiu lambad said hea noosi uut heina. Usinalt asusid seda sööma. Hea oli vaadata ära närituid kadakaid ja türnpuud. Meie looduslikud käärid teevad oma tööd :)

Agu mõõtis jää paksuseks 45 cm !

Tagasi mandrile saime Alari rõõmuks sõita uue parvlaevaga "Muhumaa". Kuid ei mingeid tasuta lõunaid nagu Agu Ivole oli rääkinud.

Alari pilti ja juttu uuelt parvlaevalt "Muhumaa".

Kõrgelaiult,

Triin