Jah, hoolikalt peab valima hetke millal sõpradele helistada. Juhtusin üks päev Märtenile helistama, ta just registreeris ennast Tallinna Suusamaratonile. Kutsus mind ka. Ma ei osanud esimese hooga midagi tarka vastata, pühapäev juhtus vaba ka olema ja .. natuke kogelesin ja ütlesin "Muidugi tulen". Ma polegi ju ühelgi suusamaratonil osalenud.
Maraton oli Kõrvemaal. Läbida tuli kaks ringi ehk kokku 42 km. Pikale distantsile minejaid oli 676 pluss veel võistluspäeval registreerunud.
Ahmisin veel enne maratoni algust magusaid jooke ja palakesi suhu. Siis starti, hoidsin end rivi tagumisse poolde. Karel ja Märten sättisid end ettepoole.
Anti lähe. Mass hakkas liikuma. Esimene ring oli tore, alati oli nii ees kui tagapoole rahvast. Kiiremad kimasid mööda. Hingamise sain korda 7 km kandis siis oli ka esimene söögipunkt. Peale seda oli lust sõita. Kulgesin rahulikult. Aega jagus ka loodust vaadata. Pilku püüdsid habesamblik, sammaldest- metsakäharik ja lehviksammal. Rasvaants piiksus minu möödudes.
Teise ringi ajal nägin vaevalt teisi suusatajaid. Enamasti suusatasin üksi. Ei eest ei tagant ei paistnud kedagi. Kohati tibutas lund, rada oli pehme. Olles suusatanud 3 pool tundi olin viimases toitlustuspunktis. Seal oli juba rahvast rohkem. Finišisse oli jäänud 5 km. Kui lõpuni oli 3 km panin kõik välja, mis mul oli. Olid kolm eriti pikka ja rasket kilomeetrit.
Lõpetasin ajaga 3:54.
Võistlus oli lahe. Maraton polegi nii õudne, kui arvasin. Lähen teinekordki.
suusarajalt,
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar