2. mai oli ilus ja päiksepaisteline ning soe päev. Sel päeval läksin koos New York Timesi ajakirjaniku, tema pere ja fotograafiga Viru rappa. Viru raba mul endale meeletut muljet ei avalda, kuid Cliff soovis näha, mis seisus on nõukaaegsed turbakaevandused.
Üsna kerge vaevaga jõudsimegi Viru raba serva ja juba olime ka endise turbakaevanduse servas. Kõik oli nii nagu see seal aastaid tagasi oli jäänud. Tasakesi hakkas ala katma kask ja mänd, kraavides kasvas villpea.
Matkasime üle välja, turbasel pinnal oli hea loomajälgi ajada. Sattusime jänese jälgedele, hiljuti oli seal jalutanud sookurg. Eemal laperdas õhus kiivitaja. Põder polnud turbasele väljale julgenud tulla, jättis jälje kraavi pervele.
Joseph tegi ohtralt pilte. Jätsime ta natuke kaugemale ja kui tagasi vaatasime avastasin oma suureks üllatuseks, et Joseph oli asendis, kus jalad olid ühelpool kraavi ja käed teiselpool. Kraav ise oli sügav, suhteliselt lai ja vett täis. Tormasime ruttu kohale, ma päästsin kannatanu kaelast fotoaparaadid. Me ei suutnud ära naerda seda kummalist asendit, Joseph ise naeris kõige rohkem.
Joseph polnud ainuke, kes sel päeval jalad märjaks sai. Õnneks jätkus varusokke ja kilekotte. Lastele ja Cliffile meeldisid hirmsasti älved ja kuidas need õõtsusid kui neis kõndida! Ja kui palju jõhvikaid oli rabas.
Päev oli väga elamusterohke ja meeldejääv.
Rabani,
Triin
