Võhandu maraton

Natuke hirmuga mõtlesin ees ootavale 100 km.
Türi -Tori 78 km olid väga vaevalised ja rasked. Distants tehti 10 km lühemaks. Järv oli jääs. Kuuladvasti oli jää järgmisel päeval järve põhja vajunud.

Starti jäin ca.12 min hiljaks. Mihkel ja Eric panid minust kilgates mööda. Aeglasi paate oli teel palju, sõitsin nende vahel slaalomit. Mõnes kohas olid tropid ja pidi ootama. Pedaalid hakkasid eest ära minema, aeg ajalt pidin neid sättima, nad ei jäänudki paigale. Et neid lihtsam oleks regullida sõitsin lahtise põllega.

Pool maad veel minna. Foto Liis Truubon

Kui vulisev vesi läbi sain jäid pedaalid paigale ja sain tõmbama hakata. Lihtsamad möödasõidud olid läbi ja et eesõitjaid kätte saada pidin neid kilomeetreid taga ajama. Nagu ikka oli enne Räpinat roo vahel tore ekselda. Korraldajad võiksid sinna tõesti suunavaid viitasid panna!

Viimane ülevedu läks libedalt ja sain ühe kahese ja ühese paadi ees edumaa. Kahene küll püüdis mu kinni.

Finishis sikutas Rene mu paadi kaldale ja Liis pakkus maailma parimat kommi! Redbulli jõin maratoni lõppedes ära.

Finish. Foto Liis Truubon

Aega läks 10:17.

Ootan juba järgmist korda!

Valgejõe süstamatk

Käisime Eveliga Valgejõge sõitmas.

Valgejõel aerutamas.

Viisime ratta lõpppunkti, Peterburi mnt äärde ja sõitsime matka alguspunkti Leppoja Puhkekeskuse juurde. Tee oli suht niru ja mõne koha peal oli päris kole tunne. Kinni poleks küll autoga tahtnud jääda. Suur oli üllatus, et osalt voolas vesi üle tee ja et Valgejõe luht oli vett veel pilgeni täis. Soomaa veed ammu langevad, kuid seal nn. mini Soomaa.

Paadid lükkasime vette Leppoja Puhkekeskuse juurest. Jõgi kostitas meid ohtra vee ja vooluga, sekka kopra kuhikpesasid, musti leppi. Vesi voolas kiiresti ja üsna pea olime Suru silla juures. Silla all oli vool tugev, oli kahtlane kas kajakiga sealt alt ikka läbi saab vedasin paadi üle, alles siis märkasin teist silda Eveli sai sealt alt läbi ilma kuivale tulemata.

Korra silkasime ka Suursoo serva. Meil vedas, mõned sügisesed jõhvikad jõllitasid turbasamblal, sõime nad ära.

Jõgi kurvitas endistviisi, nägime esimesi maju ja juba kostis ka Peterburi mnt müra meieni.

Valgejõel on super aerutada, piisavalt põnev, jõgi kurvitab ja pakub uusi emotsioone. Lahedaim jõgi, kus olen seni aerutanud.

Kaks karu läksid mööda teed.

Loosi tahtel sain mina õiguse minna autole matka alguspunkti järele. A see oli seda väärt- peale Suru silda oli kaks karu mööda liivast teed kõndinud!

Mõnusad hetked basseinis

Jaanuari keskpaigast alates igal pühapäeval olen veetnud lahedad hetkel basseinis. Natuke vajas nokitsemist, kuid sel korral sain hand rolliga hakkama.

Aitäh Rene ja Sixten!

Triin

Lumeonni ehitamine

Lumeonni ehitamise ja seal magamise plaan oli meil juba Vabariigi aastapäeval Hanikatsis, kuid siis oli meil jaks parasjagu otsas ja ega lundki priisata olnud. Õnneks saime plaani ellu viia mandril.

Onni ehitasime Lihula raba lõuna poolsesse otsa, seal oli üli vinge rabasaar. Ilmselt oli see varasemalt olnud puisniit ja mõned lagedamad lapid heinamaad. Maastik vahetus vanade tammede ja kadakatega.

Just ühel sellisel heinamaa nurgal otsustasime onni püsti lüüa. Hoidsime lääne poolsesse nurka, et hommikupäike tõustes kohe meid soojendama hakkaks.

Mitte räätsahüpped vaid tõsine lume laiaks löömine ja kinni tampimine

Hakkasime lund ühte kuhja kühveldama. Kuna oli kuskil 5- 6 C miinust oli lumi kõva ja tükkis. Tööjaotus kujunes, et mina trampisin lund lapikuks ja Sixten viskas uusi tükke peale. Kühveldasime kuskil paar tundi siis lasime hunnikul taheneda, sõime hilise lõuna, tegime matka raba serva ja tagasi tulles hakkasime lumekoobast õõnestama. Enne toppisime ta siilina ca 30 cm pikkuseid roikaid täis, et me õõnestades liig hoogu ei läheks.

Lumeonnis, eemalt kumab küünla valgus

Koobas sai valmis- laest tulid roikaotsad vastu, kuid pikkust polnudki meil nii palju vaja kaevata, et roikad näha. Laadisin omale hea hunniku kuuseoksi tavalise thermaresti alla. Sixtenil oli õhkmadrats, sinna alla ta kuuseoksi ei pannud.

Kui päike alla vajus läks kohe tuntavalt külemaks. Õnneks lõke soojendas. Ma soojendasin end ka puid saagides. Hiljem saagisin veel hunniku kuumapoti aluseid. Nüüd lõhnab kodu mõnus vaiguselt.

Temperatuur kimar alla - 15 C peale. Kuulsime kuidas puud eemal paukusid- ilmselt soojenesid nad päeval päiksekäes ülesse ja nüüd ei jahtunud piisavalt kiiresti ja tekkisid pinged.

Pugesime kuuti. Sixten sättis sinna juba varem küünlad põlema. Mõnus soe oli -0 C. Ukse ette toppisime seljakotid. Mhh, kahjuks oli soojust lühidalt, peagi kukkus temp sees -5 C peale.

Onni suu ja lõke

Magada sain vahelduva eduga. Külm pressis ligi just maapinnalt. Järgmine kord peab kuuseokste kihi palju paksema panema.

Hommikul soojendas meid päike ja lõke.
Mugisime lõkke soojasid võileibu juustuga ja luristasime kuuma teed.

Hommikune päike

See oli ilus hommik!

Triin

Merejääl hülgeid otsimas

Päiksepaistelised ja karged talveilmad meelitasid taas merejääle.

Sel korral olime Varbla laidude lähedal suusatamas ja hülgeid otsimas.

Kui me Varblasse jõudsime paistis päike soojalt ja me kimasime välja merele. Esimesel päeval saime sõita umbes 22 km, ning meil õnnestus näha nelja hülge pead. Kuid seda vees mitte jääl. Konsultatsioon Ivariga kinnitas, et kui rüsi piisavalt kõrge ei õnnestugi hülgeid jääl näha, kogu nende tegevus käib jää alt ja jää peal pole neist haisugi.

Hülgeid skännimas.

Igatahes rüsikuhjad olid kõrged ja uhked ja väga põnev oli nende vahel suusatada.

Teisel päeval otsustasin suusatada lõuna suunas, lähemale Matsu majakale ja sealt ehk edasi Kihnu suunas. Matsu majaka all olid rüsijää kuhjad eriti kõrged. Ühe sellise varjus tegime peatuse, et põhjalikumalt ringi vaadata ja vedelikku ning mineraalained juua. Kõige mõnusamaks joogiks osutus õlu.

Kui rüside vahelt tulema saime nägime eemalt merikotkas tõusis kuskilt rüsijää ja vee servalt lendu. Lootusrikkalt mõtlesin, et hülgelaip ehk.

Hülgelaipa me ei leidnud küll aga koolnu. Oli ilmselt vette kukkunud ja siis alajahtunud. Käed värisesid ja kole oli olla, kuid tasapisi sain sest üle ja kui koht päästjatele kätte juhatatud, saime juba tunduvalt rahulikumalt oma teed minna.

Rüsikuhjade vahel

Suusatasime tagasi majutusse. Matkal jäi täpselt üks õlu puudu. Luristasime selle nüüd mõnuga sisse.

suusamatkamiseni,
Triin

Suusamatk Hiiumaa laidudel

Nagu meil peagu juba traditsiooniks on saanud, oleme korra talve jooksul ikka suuskadega Hiiumaa laidudele sattunud. Sel korral alustasime matka Rohukülast suunaga Kõrgelaid- Hanikatsi. Hanikatsi majas plaanisime  veeta öö, et siis järgmine päev Heltermaale suusatada ja sealt praamiga mandrile sõita.

Esimene ots Rohuküla - Kõrgelaid tuli ca. 25 km. Suusapilti ilmestasid paar umbes 40 cm jääpragu, mõned miniatuursed rüsimoodi kuhjakesed, kuid enamasti " huvitav liiv ja tühi väli". Ning nagu merel ikka, sõidad ja sõidad laiu suunas, kuid see ei taha ega taha lähemale tulla.

Märgadest lompidest oli kasulikum mööda suusatada.

Suusavalik oli meil nõnda, et Joonas ja Eveli otsustasid matkasuusade kasuks ja Mariell, mina ja Sixten olime murdmaa suuskadega. Viimastega sõitmine osutus kiiremaks, kuna päris edukalt sai uisku sõita.

Väga jäin rahule kott kelgul valikuga. Kordades lihtsam ikka, kui seda rasket kotti seljas vedada.

Jääl oli lund ja sulanud vesiseid laike. Lumi nagu merel ikka kõva ja vaalu puhutud.

Kõrgelaiul proovisime lambaid lugeda ja veidi puhata. 25 km ikka matkavarustusega maha kimada on tiba palju. Nüüd jäi 4 km Hanikasse.

Hanikalt kõvale jääle tulek, paljajalu. Peale 30 m läbimist olid jalad kui puutükid ja valu oli kohutav.

Hanika äärne jää oli poole põlve kõrguse vee all. Eveli sai esimesena jalad märjaks, Joonas võttis kohe saapad jalast ja kimas ca 30 m paljajalu läbi külma vee saarele. Meie suusatasime natuke kaugemale, et kuivemat kallast otsida, kuid ei kedagi, samuti jalad märjad.

Õhtul olime kõik küdeva priidi juures ja kuivatasime omi suusasaapaid. Kaasas olid muidugi ka kuivad matkasaapad.

Pliidi manu.

Hommikul oli piimjas paks udu. Meil õnnestus Kaevatsi ja Heinlaiu vahelt ilma neid nägemata mööda minna. Ainsa elusolendina kohtasime jääle eksinud mügri.

Merel on mõnus,
Triin

Päästekoolitus

Laupäeval osalesin Liisi kutsel päästekoolitusel. Lektor oli Eimar Täht. Jäin koolitusega väga rahule ja

sain teada, et 

- voolavas vees tuleb välja ronida vastuvoolu, vastasel korral kannab vool sind jää alla.

- naasklid on hea panna käte külge, kaelas olles hakkad neid otsima ja ei leia piisavalt kiiresti

- veekogude nõrgad kohad - kõrkjad - käänaku kohad - kitsenevad kohad - mahalangenud puude ja

 kivide juures - sissevoolavad ojad, kanalisatsioon.

- pikiprao servas jää tugevus 40 % ning ristiprao juures 15 %

- naasklite kasutamine, üks naaskel pikalt ette jäässe ja siis teine, ei tohi tekkida olukorda, kui 

mõlemad naaslikd õhus.

- "kajakad hindavad jää paksust kalameeste järgi"

Liisi tehtud pilte näeb http://nagi.ee/photos/matkasiil/sets/341377/

Triin