esmaspäev, 12. märts 2012

Merejääl hülgeid otsimas

Päiksepaistelised ja karged talveilmad meelitasid taas merejääle.

Sel korral olime Varbla laidude lähedal suusatamas ja hülgeid otsimas.

Kui me Varblasse jõudsime paistis päike soojalt ja me kimasime välja merele. Esimesel päeval saime sõita umbes 22 km, ning meil õnnestus näha nelja hülge pead. Kuid seda vees mitte jääl. Konsultatsioon Ivariga kinnitas, et kui rüsi piisavalt kõrge ei õnnestugi hülgeid jääl näha, kogu nende tegevus käib jää alt ja jää peal pole neist haisugi.

Hülgeid skännimas.


Igatahes rüsikuhjad olid kõrged ja uhked ja väga põnev oli nende vahel suusatada.

Teisel päeval otsustasin suusatada lõuna suunas, lähemale Matsu majakale ja sealt ehk edasi Kihnu suunas. Matsu majaka all olid rüsijää kuhjad eriti kõrged. Ühe sellise varjus tegime peatuse, et põhjalikumalt ringi vaadata ja vedelikku ning mineraalained juua. Kõige mõnusamaks joogiks osutus õlu.

Kui rüside vahelt tulema saime nägime eemalt merikotkas tõusis kuskilt rüsijää ja vee servalt lendu. Lootusrikkalt mõtlesin, et hülgelaip ehk.



Hülgelaipa me ei leidnud küll aga koolnu. Oli ilmselt vette kukkunud ja siis alajahtunud. Käed värisesid ja kole oli olla, kuid tasapisi sain sest üle ja kui koht päästjatele kätte juhatatud, saime juba tunduvalt rahulikumalt oma teed minna.

Rüsikuhjade vahel


Suusatasime tagasi majutusse. Matkal jäi täpselt üks õlu puudu. Luristasime selle nüüd mõnuga sisse.

suusamatkamiseni,
Triin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar