Pimedas öös Emajõe soodil

Laashoonesse sõidutas meid auto 2 ja pool tundi. Sadas oavarrest, mõtlesin hirmuga, et kui sedasi kogu päevaks jääb siis mina ei lähe kuhugi. Vett pritsis kahte lehte ja kraavid ajasid üle ääre. Kui me viimaks kohale jõudsime oli sadu lakanud ja jõgi oli veest pungil ja upitas teda kallaste. Ma seisin seal Laashoone sillal ja ei jõudnud ära imestada. Vett oli palju, vett oli tõesti palju, vett oli erakordselt palju ja nii umbes kolm korda järjest. Lõpuks veel, et seda vett oli tõesti palju.

Platsike, kus olime kuu aega tagasi paadid veest välja võtnud, seda polnud. Jälgegi polnud ka teerajast, mis platsile viis. Oma paadi panime vette sügavas kraavis, rajasime tee läbi pajuvõsa jõesängini. Siis läks lahti, kes tahtis see aerutas, kes tahtis vilistas ja laulis.

Looduses toimus suur pesupäev- luhad uputasid, kraavid olid pilgeni täis vett ja jõe säng ajas üle kallaste. Meie seas olnud kalamees ei jõudnud ära korrutada, kui head kalakudemiskohad need luhad ikka on. Pragult kala küll ei võtvat, kuid kevadel võtab mis kole. Ta pidas kindlat plaani just siia tagasi tulla.

Suhteliselt väiksete ponnistustega ületasime Põltsamaa jõe tropi. Hea, et jõgi üle sängi voolab, muidu oleks pidanud hiigelkanuud 50 meetrit mööda kallast lohistama.

Suubusime Pede jõkke, vastu tuli London oma matkaonniga. Suvistest sääskedest polnud enam haisugi. Sirutasime jalgu ja tegime sooja süüa. Pakuti ühepajatoitu. Videvikuks läks kui sõime, nägime kobrast jõge ületamas.

Süütasime pealambid. Pime oli, pilved peakohal. Vahete- vahel paistis ümar kuu mööda kihutavate pilvede vahelt. Mets kohises. Mööda kihutas kallas. Pimeduse suurenedes kasvas justkui meiegi kiirus.

Vanajõe soodis. Vett nii palju, kus see säng nüüd ongi? Tuleks see kuu nüüd jälle välja. Oot, oksad ees, pead alla! Tagasi paremale, sõidame juba luhas. Kus Joonas oma kajakiga on? Ukerdab seal roo vahel. Ootame Joonast. Eemalt paistabki tema pealamp. Kui äge: pime ja puhub tuul ja on õrn kuuvalgus.

Tuled paistavad. Palupõhja omad. Pargime enda kaldale. Maja saab varsti soojaks. Saun köeb. Luristan kuuma teed ja mõtlen, kui hea ikka matkata on.

Järgmine päev tõi meie teele lendava „laudaukse” ehk kaljukotka, kuulsime tedrekulinat. Matk lõppes algava põhjaliku vihmasajuga.


Triin

Mets laulis

Olime kolmekesi. Sõitsime ja kuulasime pimedat ööd ja kutsusime hunti. Oli just vihma sadanud, puud raputasid endalt sademeid maha. Piisad kolksusid vastu maad.

Taas peatus, vaid pilkane pimedus meie ümber. Kutsusime. Kuid kohe tuli ka vastus, tuli sealt samast lähedalt ehk 500 meetri pealt. Vastas vana juhtisane. Vastas meile mõnuga mitmeid kordi. Kui meist jällegi tükk aega polnud kuulda, kutsus ise taas esimesena. Tema ulg oli muljetavaldav ja mällu sööbiv. Pikk, madala tämbrine ja emotsioonide rohke.

Meie dialoog kestis tunni, oleks ilmselt veel jätkunudki, kuid otsustasime edasi minna.

Pole kohanud nii sotsiaalset ja emotsionaalset looma.

Otsin, kuni kogen jälle.


Triin

Natuke sajutas

Kui ma endaga metsasihini jõudsin olid põdrad juba ees. Bert oli neid seal juba tükk aega jõudnud vaadata. Mina vaatasin ka- metsa sihil olid kaks põtra, umbes 80 meetrit meist. Kaks selle aasta vasikat nokitsesid maast rohtu ja närisid pajuoksi. Meist ei teinud kuulmagi. Ometigi vaatasid meile vahete vahel otsa.

Bert otsustas põtru veel lähemalt vaadata, tema kõvast hiilimisest ei teinud põdrad väljagi. Ainult, et ühe põdra metsa minnes, hakkas teine ka end sinna poole sättima. Hetke pärast oli metsasiht tühi, jäänud vaid hiiliv mees. Mees hiilis metsa põtradele järele, kuid üsna varsti naases ja hakkas tagasi metsasihi otsa tulema. Kohe tema seljataga tuli metsasihile põdralehm, vaatas ärevalt metsa. Sekund hiljem olid mõlemad põdravasikad ka metsasihil. Kõndivat inimest ei näinud nad keegi. Pidin valjult kätega vehkima, et Bert ometi selja taha vaataks. Oli põtradest vast 30 meetrit.

Teise vinge loomavaatluse pakkus seakari. Askelasid usinalt ühel sööti jäänud karjamaal, kui meie autost neid märkasime. Algul tundus, et põllul on kivid, kuid liikusid. Suur seakari oli. Bert väitis neid kokku 14 olevat, mul läks lugemine alati kuskil kümne juures sassi. Seapõrsad olid na põlluga ühte värvi ja mitte ei saanud neid kokku lugeda.

Muidugi hiilisime neile lähemale. Piisavalt lähedale jõudnud hakkas emis midagi kahtlustama. Tuli meie poole ja vaatas ja nuuskis õhku, siis kadus korra võsa vahele ja tuli jälle meie poole. Appi ma hakkasin täidsa kartma, ta oli ikka jube suur ja must ja saba oli täiesti sirgelt. Poleks olnud kuhugi pakku joosta. Otsustasime, et lähemale ei lähe, et mine emist tea. Tagasi pöörastes hakkas emis sihikindlalt meie poole tulema. Õnneks oli lõhnav juurikas huvitavam.

Seakari jooksis hetkega metsa, kui autouksed pauguga kinni tõmbasime.

Berdi fotokas seisis sel hetkel jõude kodus.


Triin

Jahimehe pukk

Öö. Taevas punnitab täiskuu. Üksikud pilveräbalad purjetavad tast üle. Tuult pole. Vaikus. Sügav vaikus. Külm. Null kraadi ligi ehk.

Sokk haugatab meie auto uste kõlistamise peale pahaselt. Segasime tal vist midagi olulist. Metsatee, vasemal raisemik, millest kõnnime mööda. Paremal metsa sees Vihterpalu jõgi. Jahimehe pukk, ilma meheta. Mets asendub madala võsaga, paar metsasihti.

Kutsume hunte. Ootame. Sokk haugatab veel paar korda ja metsast kostuvad kellegi kilgatused. Metssiga?

PAUHH.. Kõlas lask meist poole kvartali kaugusel. Kõlas liigagi lähedal. Kõhe, oh kui kõhe. Meenus Ahto lugu tema naabrist, kes seisma mitte jäädes oleks metssea pähe maha lastud. Prrrr.. Öö lõpuni jäi hirm nahasse.



Triin

Ulguda

Ulguda öös, kutsuda hunte, kuulata hunte, ulguda koos huntidega. Nagu Gunnar Huttunen ehk ulguv mölder Arto Paasilinna raamatus.

Katkend raamatust.

Alles õhtujaheduses saatis Huttunen konsultandi maantee äärde, kust naine jalgrattaga Siposele sõitis. Mölder pööras vastassuunda ja kõndis mõttessevajunult Suukoski veskile.
"Ilus päev oli. Ma armastan konsultanti nii väga," mõtles ta.
Loojuva päikese punane valgus muutis veski nii kauniks, et Huttunen oleks tahtnud kõigest jõust ulguda lihtsalt armastusest ja õnnest..

Hull mölder meil juba on, nüüd ka ulguv mölder :)



Triin

Õline sulg

Pole ammu miskit paberile saanud. Sulg roostes ja ega vägisi sealt miskit välja pigista.

Vahepeal toredaid ja lahedaid asju teinud. Muidugi hundid. Nüüd sügise poole nad aktiivsed, õpetavad omi kutsikaid murdma ja liiguvad rohkem ringi. Suvel polenud neist ei kippu ega kõppu. Lahedaima elamuse andsid nad ühel septembrikuu ööl, kui kuulsin esmakordselt nende ulgu. Öö oli pime, puhus keskmine tuul ja taevas oli pilves, tibutas kerget vihma. Jätsime auto teeserva ja kõndisime oma 600 m raba suunas. Vaikus ümberringi, vajalikud laused sosistasime. Õhku esimene kutse, ootasime, kuulasime. Hakkasin juba maas kuivaemat kohta otsime, et siin läheb kauem, kui äkki kume hääl kaugusest. Hunt. Hunt vastas meile. Vastas pika madala, bassise uluga. Keha vappus ja kõik meeled olid pingul. Milline hääl. Kutsusime veel. Vastus tuli, sel korral palju lähemalt. Appi, appi. Keha sundis põgenema. See heli jääb meelde pikaks ajaks.


Teise toreda elamuse sain rabast. Puhus tugevnev tuul. Raba. Ehk kuulen neid siit, kuigi tuul oli tugev? Valges vantsisime kohale. Istusime maha, et pimedust oodata. Vist tukkusin pisut, tuul ulus meie ümber, läks järjest pimedamaks. Me ei saanud sel ööl vastust. Kuid olla öösel rabas, tormi käes ja pimedas ja teadmata kas järgmine samm on älves. Ses oli midagi. Erilist.

Ja siis muidugi mu meeskolleegid. Tore ja lahe nendega koos töötada, kuid unustavad vahel, et mina polegi mees. Et ma ei oskagi laiu koormarihmasid kinnitada, mul polegi ketaslõikurit kodus?? ( kuidas see küll välja näha võiks?) saaksin seda kodus ehk supikontide lõikamiseks kasutada? ja kuidas ma küll ei jõua käru konksu otsa tõsta?? ja ega ma ju käruga sõites peeglisse ei vaata ja ega ma käruga ju tagurdada ei oska? ja ma ei oskagi autoratast vahetada ?? ja need mehised kahemõttelised naljad, hahahahaa.


Triin

Metsa seenele

Merele pole nädal aega saanud. Eks ta ise tea.

Käisin Vova ja Piretiga seenel. See tähendab seeni korjas küll ainult Vova. Püüdis kala ka.
Meie Piretiga korjasime mustikaid, vaarikaid ja pohli.
































































Triin