Jalutuskäik jääl ehk mis teie siin teete

Kolm päeva, kolm vaba päeva. Mis ja kus selle ajaga kõik ära jõuaks käia. Muidugi merejääle. Ja Kõrgelaidu, kuid prooviks sel korral otse Rohukülast. Jääd jääkaartide järgi seal on, ilm tõotas muidugi raju tulla. Tuul keskmine 9 m/s ja kui see jääd sikutama veel hakkab.

Mina rihtisin tuleku kelguga, Tanelil oli seljakott.

Lihtsaim viis siledal merejääl liikumiseks- kelk.

Kui kergelt see kelk liikus, lund oli minimaalselt ja jäi vaid kõndimise rõõm. Osa raskemast kraamist panime veel kelgule lisaks, las kannab.

Lahvandus taamal.

Tuul puhust rajult, otse vastutuult minnes oli raske hingatagi. Tõmbasin kõik avad kinni ja prill peas, nõnda oli mõnus. Isegi palav hakkas, alt fliis ära. Mugavam kohe.

Ilm oli raju, päikseline ja vaheldus iga ca 15 min järel.

Sõmeri nurga taga olid kaks suurt lahvandust, kus punt kühmnokki ja mõni merikajakas tiirles. Jääl paksust ca 10 cm. Tanel lõi piigiga ja rauhhti jää ainult 5 cm. Võttis lõua värisema küll. Kaldani oli ikka maad.

Saabub lohetaja.

Rüsiväljad. No ega kelguga sealt vahelt läbi ikka ei pressi ega jäätükilt- jäätükile hüppa. Jääpudru hoidis koos 2 cm jää.

Mõõda rüsi serva edasi, tempo oli hea ja ilm tegi väärt vaatemänge. Kord oli ere päike ja siis lendas tume lumepilv peale. Vinge oli.

Rüsiväljad koos mõne siledama plaadiga.

Koos lumepilvega lendas kohale ka lohetaja. Uuris ( vene keeles), et mis me siin teeme, Tanel ütles, et guljaem J

Rüsi meid Hiiumaa poole ei lasknud. Kuid vaba vee silm otse kalda ääres meid niisama lihtsalt kaldale ka ei lubanud. Ei aidanud muu kui jalad paljaks ja viimane ots veel kahlata.

Tuli meelde, kuidas me Pärnu jõel lapsena jääpankadel sõitsime. Foto:Tanel.

Ühe sauna varjus sõime imemaitsvat suppi termosest.

Telgi panime Puise nina kadakate vahele. Jõime ohtralt teed ja juba nohisesimegi.

Nüüd siit kodust mõtlen, et ikka maru hea on, kui ei pea poole öö pealt otsima saapaid, et välja vetsu minna.

Jalg sai märjaks.

Teisel päeval oli ilm sama tuuline, ning kogu teekond kulges vastutuules.

Ning taas, et jääle saada, pidi mõnikümmend meetrit vee ja lumesupis kahlama.

Madalad kohad olid eriti kõhedad, sealt pressis vesi välja. Tanelil õnnestus 3 korda jalgupidi vette vajuda.

Vastu tulev lohetaja lehvitas ja mõne hetkega oli ta kaugel kaugel.

Matkamisteni jääl,

Triin 

Uisumatk merejääl

Käisime jääl uisutamas. Vinge oli ja mis meile sinna kõrvale kõik pakuti!

Jää oli Kastna ninas, Varbla laidude lähedal. Et uisujääle saada tuli läbida umbes 100 meetrine rüsijää osa. Väga lahe oli seal rüsi vahel ukerdada. Natuke närvikõdi ka, ei teadnud ju täpselt kas jäätükid ikka kokku tagasi külmunud ja kas kannab. Seks otstarbeks oli mul kaasas jääpiik, mille löögiga sai täpselt öelda kas tasub edasi minna või mitte. Alati tasus.

Valge lumi ja tühi väli

Siledale jääle jõudes uisud alla. Jää peal oli umbes sentimeetrine härmatise kiht. Läks lahti. Hoidsime algul vastutuult, et siis suurem ja pikem allatuule ots teha. Eemalt nägime sadama juures umbes 20 merejääl õngitsevat kalameest.Silma hakkas lahvandus, kus vaba vett oma 2 meetri jagu. Ei teagi, kas see oli siin olnud päevi või ajas tugevnev tuul ta liikuma. Kõhe oli ta igatahes, eriti kui märkasin oma kahe päeva vanuseid uisujälgi, mis olid lahvandusest väga lähedalt möödunud. Kaks päeva tagasi oli jääl piimjas udu.

Lahvandus 

Allatuult oli tore uisutada, jää läks ka aina paremaks ja päike soojendas meid mõnusalt. Lihtsalt mõnus oli olla ja uisutada ja päikest, seda tühjust ja valget välja vahtida.

Siit läksid uisud..

Kuuma teed, võileibu, küpsiseid ja šokolaadi sõime rüsi varjus.

Matk lõppes kui päike loojust. Ja tuul puhus meid kaldale.


Uisutas,
Triin