Kuvatud on postitused sildiga jää. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga jää. Kuva kõik postitused

neljapäev, 19. jaanuar 2017

jää, tule ja jää natukesekski!

Jääkaart näitas natukene jääd sinna Haapsalu lahte ja õige natuke oli seda ka Topu lahes. No miskid niidid kohe sikutasid mind sinna poole.

Eriti vinge oli ukerdada seal Topu lahe kandis. Meil oli eesmärk uisutada aga kui uisutada ei saa siis võtta uisud jalast ja minna edasi jala.

ei läinud edasi. Foto: Tanel

Kuni Liia ja Sõmeri laiuni tundus hea jää olevat. Kott varuriietega selga ja naastlid kaela ja minek. Eemal olid näha kalamehed, kes sääl siis ilmselt võrku jää alla paigutasid.

Merejääl on ohtlikud kohad eriti need, kus kaks jäälaama kokku saavad. Siis üks surutakse teise alla või tekib sinna rüsi või hoopis ujuvad kaks laama üksteisest eemale ja vahele jääb vaba vesi või veel mingi muu variant.

Rüsijää Topu lahes. Foto: Tanel

No ja nendest laama vahekohtadest hakkasimegi üle minema. Tanel pani esimese hooga kohe sisse ja muidugi sai jala märjaks, lisaks oli ta saapasse väikse varba kohale teinud õmblusesse augu ja sealt voolas vesi kolinal sisse. Siis proovis ta ühes teises kohas ja seal teine jalg sai märjaks, et vesi tuli üle saapa ääre sisse.


Natuke uisujääd ka sekka. Foto: Tanel

Triin

teisipäev, 2. veebruar 2016

Uiskudega telki

Ei, mul ei saanud küll. Kui mu esmapäevane saksa keele tund läbi sai, istusin rongi ja tunnisese pärast olin Lelles. Kalpsasin maha, tegin elroniga selfi ja raba poole ajama. Seljakott seljas ja seal oli telk, uisud, räätsad, magamiskott ja kõik muu pudi- padi. Läksin rappa, Palasi rappa. Olime seal pühapäeval uisumatkal käinud ja emotsioon oli endiselt laes ja see jää, see oli seal super. Minu selle hooaja esimene, olin starateegilistel aegadel just ära :(

Uisutama..

Kott lauka serva maha, uisud alla ja tuld.Ja oligi kaks tundi läinud. Vahepeal käisin veel teist laugast piilumas, et mis seal seis. Ilus, laugas oli küll väiksem aga uisutada sai. Võrreldes pühapäevaga oli ca 1 cm lund laukale sadanud. Aga uisutamist ei seganud see põrmugi.

Läks pimedamaks, näha ja kuulda oli vaid autosid, kes raba kõrvalt mööda kimasid. Kui rong tuli, tuututas ta alati sõbralikult oma pasunat. Kaks moblamasti pilgutasid mulle oma punaseid silmi. Muidu oli vaid tuul ja laugas ja jää.

Kui sain kokku 20 km siis arvasin, et nüüd ju aitab. Korjasin oma koti raba servalt kokku ja mõtlesin, et kus hää koht võiks olla, et seda püstidada. Ei, tegelikult oli see koht juba rongis mu peas kindel. Kus sa telgi ikka paned kui mitte kaevu/ voolava vee lähedusse. Ja seal laukajääl oli keegi ühe augu jää sisse uuristanud. Selle juurde ma jäingi laagerduma.

Iga talv ootan, et Väinamerele tuleks jää ja saaks seal suusaga/ uisuga sõita ja siis sinna samasse telkima jääda ja järgmine päev seda toredust jätkata. Mõned korrad olen seda saanud teha- https://www.youtube.com/watch?v=g-nDAbeJc70 aga kunagi pole isu täis saanud. See on super lahe tunne, kui suusatad ja sinu ümber on lai tühi väli, tuul puhub ja aeg- ajalt on näha hülgeid jää peal peesitamas. Ootan hetke, et kunagi saan seda teha poolustel ja hoopis teiste temperatuuridega.

minu jää peal laagerdumise vaiad/kruvid


Telk on mul tunneltelk, ehk siis kuidagi oli vaja otsavaiad jäässe ( maasse) saada. Mul oli eelnevast aastast seks tarbeks ostetud sellised pikad kruvid. Kuna neid testida polnud ma saanud, polnud üldse kindel kas telgi seal jääl üldse püsti saan. Aga süsteem töötas superhästi. Kruvid pidasid hästi vastu, öösel hullas tuul telgiga aga vaiad ( kruvid) pidasid hästi vastu.

Minu koda jääl

Ajasin muu kola kuuti ( telki) ja tegin olemise mõnusaks. Lükkasin priimuse tööle ja tegin head ja paremat õhtusöögiks. Kui tore oli olla. Vihma asemel tahtnuks muidugi lund.

Priimus tööle

Öösel kollitas tuul ja pidin endale kõrvatropid rebima, et magada saaks.

Hommik oli endiselt vihmane. Lellest võttis rong mind peale ja viis tagasi Tallinna. Ühe vinge kogemuse võrra olin taas rikkam.


kohtumiseni rabas,
Triin

pühapäev, 10. jaanuar 2016

Munalaid- Kihnu uisutee

"No, vaata kui ilus tükk head jääd sinna Kihnu ja Pärnu kanti on tekkinud" seletasid härrad kontoris. "Jah mujal lumi peal aga seal jaaa.. "

Lauba hommik teele, tagasilööke andis auto, mille aku hommikul elumärke ei andnud. Kiire plaanimuutus ja graafikust olime maas vaid pool tundi.


Kohe-kohe on start

Munalaiul kalpsasime sadamahoonesse, et veel kihte selga lütata ja end soojas sisse pakkida. Jalga mahtus 3 kihti pükse ja selga 3,5 kihti ( 0,5 kihti moodustab vest). Siis muidugi kindad, kuna mõned aastad tagasi Halti otsast alla tulles, said mu parema käe sörmed tõsiseid külmakahjustusi on, see hell teema. Ja kindaid armastan ma nüüd alati pigem varuga võtta. Need kolm sõrme on seniajani väga õrnad ja tundlikud. Kokku sai 3 kihti kindaid ka.

Jää testimine

Raimo läks ees, ta oli kuivakaga. Tuul lükkas meid kõiki hooga Kihnu suunas. Juba eelnevatest talvedest teadsin, et eriti ohtlik koht on Manija otsas. Meil õnneks sinna polnud asja kah, praamitee läks meie ja Manija vahelt läbi.

Märten ja Raimo jääl

 Jää oli ülitore. Härmatis peal aga see ei seganud kütmist mitte üks teps. Aeg - ajalt toksisime auke et saada aimu kas ja kuidas jääl paksust. 6 km Kihnuni jää paksus väheneb 8 cm. 5 km Kihnuni jääl paksust 10 cm ja ees rüsiväli. Seal pole uisuga miskit teha, otsime paremat teed aga ei leiagi. Võtame suuna Munalaiu poole tagasi. Tugevas vastutuules kiirus 10 km/h.

Soe oaas, keset külma ilma- Munalaiu sadamahoone

Sõidame Tõstamaa lahel pikalt põhja suunas, oh kui tore jää. Kalamehed on siin jäässe siin auke puurinud ja võrke sisse ajanud. Esimesed suuremad rüsikühjad ka. Päike hakkas loojuma, Märten ei jõdnud ära kiita kui ilus ja hea see valgus ikka praegu on.

Erilised tänud pean ütlema Munalaiu sadamahoone kohta, mis oli sel õhtupoolikul kui imetore soe oaas keset seda külma ja tuulist ilma. Isver, kui tore oli seal mustikusuppi lürpida ja priukaid mugida ja üles soojeneda. Aitäh!

Jää, uisud ja kaigas






Iga kord, kui Väinamerele jää tekib, tajun, et nüüd on võidujooks ajaga. Et kui mitu otsa saan ma jää tuuritada enne kui see ära sulab. Kohe hiiglama kahju on jälle ära minna ja mitte seal valgel väljal uisutada, suusatada. Tahaks teha kohe sellise pikema otsa, telkida jääl ( või lumeonn kokku kuhjata) ja siis järgmine hommik edasi minna.. mul on veel natuke aega.


Jääl kohtume,
Triin

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Uisumatk merejääl

Käisime jääl uisutamas. Vinge oli ja mis meile sinna kõrvale kõik pakuti!

Jää oli Kastna ninas, Varbla laidude lähedal. Et uisujääle saada tuli läbida umbes 100 meetrine rüsijää osa. Väga lahe oli seal rüsi vahel ukerdada. Natuke närvikõdi ka, ei teadnud ju täpselt kas jäätükid ikka kokku tagasi külmunud ja kas kannab. Seks otstarbeks oli mul kaasas jääpiik, mille löögiga sai täpselt öelda kas tasub edasi minna või mitte. Alati tasus.


Valge lumi ja tühi väli


Siledale jääle jõudes uisud alla. Jää peal oli umbes sentimeetrine härmatise kiht. Läks lahti. Hoidsime algul vastutuult, et siis suurem ja pikem allatuule ots teha. Eemalt nägime sadama juures umbes 20 merejääl õngitsevat kalameest.Silma hakkas lahvandus, kus vaba vett oma 2 meetri jagu. Ei teagi, kas see oli siin olnud päevi või ajas tugevnev tuul ta liikuma. Kõhe oli ta igatahes, eriti kui märkasin oma kahe päeva vanuseid uisujälgi, mis olid lahvandusest väga lähedalt möödunud. Kaks päeva tagasi oli jääl piimjas udu.


Lahvandus 


Allatuult oli tore uisutada, jää läks ka aina paremaks ja päike soojendas meid mõnusalt. Lihtsalt mõnus oli olla ja uisutada ja päikest, seda tühjust ja valget välja vahtida.


Siit läksid uisud..


Kuuma teed, võileibu, küpsiseid ja šokolaadi sõime rüsi varjus.

Matk lõppes kui päike loojust. Ja tuul puhus meid kaldale.


Uisutas,
Triin