Tõuse üles ja ..

Oma esimesi karjälgi nägin sel aastal Alutagusel 23.märtsil. Õnneks oli Kirde Eestis veel lund omajagu ja äsja mahasadanud lumi tegi jälgede märkamise lihtsamaks. Kuid muidugi proovis märtsi päike seda kiiresti sulatada.

kevadine karujälg lumes

Sibasin kiirelt oma lemmikumad ja karurohkemad teed, sihid, lagendikud, raiesmikud, kraaviperved läbi ja noh muidugi leidsin. Leidsin isakaru jälje lumel. Veider, et ca 100 m peale oli neil kohe kolm. Tegu oli erinevate isenditega, kes olid liikunud eri suundadesse ja käpajälje laius varieeruski 18-15 cm vahel.

See oli sama koht, kus kohtasin 4 aastat tagasi karu, jalgrattaga sõites (kogu blogi kirje)

Pimedamaks läks ja sääski jäi vähemaks. Kui olin just jõudmas auto juurde tagasi, nägin tumedat kogu metsateel. Esialgu arvasin, et mõni „Vereta Jahi „ fotograaf. Pidurite kriuksudes jäin seisma. Kohmitsesin veel oma binoklit otsida. 

Binoklis oli karu, kõndis mööda metsarada minust 150- 200 m kaugusel. Vahtisin teda jupp aega. Istusin siis ratta selga ja sõitsin edasi, karu  kõndis endiselt metsateel. Mind ei pannud karu üldse tähele. Keeras mingil hetkel lihtsalt metsavahele. Mudane koht jäädvustas verivärske jalajälje laiusega 14 cm.

Lund oli metsavahel veel nii palju, et sain karu jälgi ajada. Kes siis ei tahaks teda, kus see loom on kõndinud  ja muidugi lootsin leida karu talvepesa. Karu kõnis metsa ja läbi kõige tihedamate kuuskede ja põõsaste, kuigi saanuks ka minna läbi avatumast kohast; üle vett täis kraavide ja mööda kraavi jääd. Millegipärast meeldis talle tatsata sealsamas kus põdergi.

Jäljerida viis laia kraavini ja ma jäin kraavi taha maha. 

Täna olin Alutagusel tagasi. Öösel sadas värse, õhuke lumekirme maha. Värsket karujälgi ei leidnud, kuid tulin säält teadmisega, et väiksed karud on talve uinaku ära maganud.

karujälg mudas

Metsas kohtume ;)

Triin